Kui kõrgemad jõud (loe: Mesilane) mulle võimaldaks natukenegi arvutiaega ega tiriks mind päev otsa käest kinni võttes ühe mänguasja juurest teise juurde või õue kutsusid vaatama või järve äärde jalutama, siis ma kirjutaks igasugu viimase aja tegemistest. Aga noh, need kõrgemad jõud.
Sellegipoolest kupatasin praegu oma mõlemad härrad vanni ja näpistan veerandtunni, et sõrmedele valu anda.
---
Terve mu senise elu on minu jaoks õunakook olnud lapsepõlvehõnguline ema poolt meisterdatu. Klassikaline hapukoor-muna-jahu-suhkur põhi ja õunaviilud peale ja suhkur-kaneel ka. Plaadikook. Selline harju keskmine, ju ma olen seda liiiiiiga palju oma elus söönud, et liigselt vaimustuda.
Ja siis ma kuulen ühelt härra sõbralt (rõhustan eksole, et meesterahvas) maailmaparima õunakoogi retsepti ja eilne plaaditäis kadus loetud MINUTITEGA laualt. Tänane tuleb kohe ahjust ja ma plaanin selle salaja ise ära süüa niikaua kuni need mehed seal vannis istuvad mul :) See lihtsalt on vaimustavalt lihtne ja ülimaitsev. Isegi härra jagas eestimehelikult napilt kiidusõnu, ta väga koogisõber mul ei ole.
Ma muidugi nimetaks seda pigem õunastruudliks ja parim on otse ahjust soojana pintslisse pista.
Võta pärmilehttaigen, rulli õhemaks. Sisse pane õunaviilud, tsutt-tsutt kaneeli ja natuke martsipani. Teine pool taignast tõmba üle, otsad kinni ja ahju. Välja võttes natuke tuhksuhkrut peale ja tehtud.
---
Vahepeal siin läks kiirelt mööda üks päev Pärnus. Kuna ma olen Pärnumaalt pärit ja Pärnus (loe: linnas) käimine tähendas alati laupäeva hommikuti kiiresti-kiiresti toidupoodidest läbi jooksmist, et jumala eest terve päev raisku ei läheks ja saaks minna tagasi maale tööd tegema, siis ei ole see linn minus suutnud kunagi seda vaimustust tekitada nagu ma paljudel oma sõbrannadel tean olevat. Et ooooo, Pärnu suvi dabest.
Aga nüüd selle pikapika päeva jooksul ma vist sain esimest korda päriselt mekkida Pärnut. Ja mulle hakkas nagu servast see meeldimine ligi hiilima.
Kui me olime kalli ->e-ga kohvitanud Jääkuumas, mis päriselt on väga äge koht Pärnus, üle vaadanud tema mini-me ja minu bigger-mini-me, lobisenud ja laste järel jooksnud, seejärel omi toimetusi tegema läinud, me Mesilasega üritanud MULLE mingeid kodupükse shopata (sest ma olen küll kleidiinimene, aga tuleb välja, et siin maal on ikkagi tsuti praktilisem pükstes tööd rügada), aga väljunud ikkagi Mesilase uute rõivastega ning seejärel suundunud õue kärutama, väsis mu vapper nööp ära ja tegi kahetunnise uinaku. Ideaalne, et ma saaks mööda Pärnut ringi jalutada. Need tänavad ja nunnud puitpitsiga majad, khm villad... lihtsalt võrratu. Ja kui Mesilane kell 20 ärkas ja meil oli ikka veel päris palju tunde vaja Pärnus tšillida, enne kui härrale järgi võisin minna, et tagasi kodu poole sõitma hakata, siis läksime ->e soovituse peale Viiking spaasse mõnulema. Ma olin ettenägelikult nii endale kui Mesilase vajaliku supelvarustuse kaasa võtnud. Loomulikult avastasin ma riietuskabiinis, kui Mesilane palja tagumikuga ringi jooksis, et ma olin kõiksugu tavaari kaasa tirinud, aga jätnud enda ujukad autosse. Mis oli kilomeetri kaugusel!!! Oh pekki küll. Suundusin administraatorineiu juurde ja ostsin maailmakoledaim trikoo, sest keda huvitab, mis ühel emmel lapsega sulistades seljas on eksole.
Igatahes Viiking spaa kohta jagub mul ainult ülivõrret ja tõusis mühinal mu top2 lemmikutesse. Ma ei oska ära otsustada, kas mulle meeldib Grand Rose rohkem või vähem :)
Peale sulistamist oli aeg peaaegu sealmaal, et härra oli valmis oma peolt lahkuma ja suundusingi talle järele. Algas ligi 4h sõit koju, sest endalgi jäi kann istudes kangeks ja Mesilane ka üle 2h vastu ei pidanud ja siis pidime tema tungival soovil kell 1 Tartus Maasika kõrval burksipeatuse tegema. Rohkem soovis seda vist küll härra, aga siiski. Hea, et lastekaitset ei kutsutud, kui Mesilane rõõmsalt autorooli taga jalgu sirutas.
Ühepäevased ümber-Eesti tripid sakivad. Aga tehtud ta sai ja ellu jäime ka.
---
Kuna järgmisel päeval oli meil välja kuulutatud SaunafEST, pidimegi juba öösel koju tagasi suunduma, et varakult hakata asju korraldama. Tahtsin sellestki pikemalt blogida ja rõõmsaid emotsioone valla päästa, aga juba mu härrad on vannist väljas ja vähemalt üks neist ripub mu jala küljes. Ei ütle, kumb :)
Seega saab lugeda vaid mu poliitkorrektset postitust mesitare.ee lehelt :)
(Ma siia blogisse oleks muidu kirjutanud veel juurde, et ihsandkuiägedad külastajad meil olid ja nii...)
Aga praeguseks siis jälle side lõpp.
---
Ahjaa, veel üks tähtis emotsioon. Eile oli see ajalukku minev päev, mil käisime Mesilasega lähimas Eesti lasteaias avaldust kirjutamas. Mesilane hakkab oktoobrist siis paar päeva nädalas lasteaialapseks. Millal ta nii suureks kasvas???