mehed, Tallinn pole enam kaugel!

Tallinna visiit oli seekord greit saksess. No või peaaegu :)) Tööintervjuud lõppesid nii, et viimasel vestlusel öeldi viimaste sõnadena "tee siis avaldus ära ja tere tulemast". Pean kiitma ikka vestluse juhtimist, ei antud mulle nagu variantigi, et "ma siis võtan mõtlemisaega ja annan teile teada" nagu teise kahe vestluse puhul. Aga ma olen rahul, võitis parim variant :)

Siis läks õhtu käest ära, sest kuidagi väga palju veini tuli ja mitte üldse sööki päeva jooksul, niiet kujutlege ise, kui kaine ma olin. Ja parem oleks mõningaid asju mitte mäletada.

Täna hommikul siis oli pikali olla palju parem kui vertikaalis, aga noh, asjad tahtsid tegemist ja käisin kaemas oma uut pesa. Jäin väga rahule ja läheb diiliks küll. Elu mängib ise võimalused kätte eks ja nii ma rehkendasin, et mul on kasumlikum oma nunnukas pesa jätta üürilisega edasi ja ise kolida samamoodi üürikasse. Ajutiselt või nii.

Ja siis kobistasime preili M.ga kinno. "Seenelkäik" teenis mult ikka palju plusspunkte, naersin kõvasti üle saali ikka pikalt. Ja ma polnud ju tükil ajal kinos käinud, põnev kohe oli trailer'eid vaadata ja tõdeda, et vahelduse mõttes on kinno saabunud päris mitu paljulubavat filmi. Niiet võite mind nüüd kinoplaanideks planeerida.

Ja nädala pärast hakkan ma jälle tallinlaseks. Elu lubab põnevust, vähemalt esimese hooga küll ;)

töö ei ole maailmast otsa saanud

Tööintervjuul kui sellisel (kus peab end müüma ja nägema end 5 aasta pärast ja väljakutseid ning arenemisvõimalusi kiitma jne) ei ole ma käinud 2006.aastast saati. Sealt maalt olen ma liikunud küll muudkui edasi, aga asutuse piires ja ikka ainult soovituste ja kutsete peale.

Täna ootab mind aga ees midagi põnevat ja enneolematut - kolm vestlust 3 järjestikuse tunni jooksul. Kõik samas asutuses erinevates osakondades ja ikka soovituste ja kutsete peale. Kurioosum. Ma kas olen täiega tegija või on see üks suuremat sorti segapudru (üsna kindlasti on tegu segapudruga, ma ju tean, kuhu ma tagasi lähen :D). Igatahes kavatsen ma sellest kasu lõigata ja ennast kallilt maha müüa! :) Unistuste purunemisel on ju ka hind eksole.

Let the show begin!

maailman toisella puolen*

Veetsin just tunnikese vanu pildialbumeid lapates. Otsisin küll seoses kohevarsti saabuva vanavanaema 100.juubeliga pilte temast (vaja ju kohalikule ajalehele anda), kuid lõkerdasin hoopis enda ja venna pilte vaadata. Eks me kõik ole verinoored olnud ja oh neid pilte... Riided seljas, soengud peas... Meil kõigil on selliseid pilte lademetes :) Eriti naljakas on ikka vaadata oma venda :) Täna nii tõsine ja asjalik ja kui väike ta ikka oli :)) See polnudki ju nii ammu?

kui pilti veel filmile tehti...
sarjast "oleks, et ilma peaks... saaks heina tehtud..."

*Ja ahjaa, ma olen vahepeal soome muusikat avastanud. See lugu näiteks...

mis maal uudist kah?

Eile hiilisin jooksma. Tähendab, isa KÄSKIS minna ka teisele ringile pealelõunat (muig, mis see on mingi vihje või??) ja ma sättisin nii, et koer ei näeks. Õite rahulik ju on joosta nii, kui üks jalus tilberdab, risti-rästi muudkui eest läbi sahmib, KANNALE ASTUB KORDUVALT, ees seisma jääb ootamatult, niiet vaat et ninali ei lenda, möödasõitvaid autosid üritab hammustada või siis naaberkoertega "kumb vaatab pikemalt teisele otsa" mänge mängib?

Niisiis, hiilisin salaja, kui koera tähelepanu oli mujale suunatud. Ja jooksin teisele poole üldse. Olin juba 500 meetri kaugusel umbes, kurvi taga, kodu enam ei paistnudki, kui ühtäkki selja tagant hullu madistamist kuulen. Kes jooksis tuhatnelja järgi, mis?

Ohjah...

Ühesõnaga, ma siis jooksen muudkui. Ja teiseks ma nüüd ootan spordiklubilt tagasisidet oma personaalse toitumiskavaga. Jah, asjad hakkavad muutuma mul siin :)

Loodan, et preili Mirjami ennustus siiski ei täitu. Ehk et "meie vanuses tippsorti naasemine lõpeb ortopeedi juures."

Khm.

Teiseks ütles ta veel mu liikumise vajaduse kohta, et "läheb mööda!" Seda ma kahjuks usun küll :)

P.S. See on mu tuhandes postitus siin blogis. Üsna auväärt lugu.

esmaspäevane pildipostitus

Minu jaoks oli möödunud nädal raske. Saabunud imelisest Gruusiast, algas taas argipäev ja tuttavat argist ei olnud selles midagi.

Öeldakse, et inimesele antakse nii palju, kui ta kanda suudab. Tundsin, et olen põlvili ja enam ei jaksa. Aga et mitte nii masendavat nooti hoida, siis mõned pildid muudel teemadel.

Mul on suitsetajate perekond.
Ma ei tea, kuidas mina jälle see must lammas olen
ja kuidas see pahe minust mööda on läinud.
Igatahes lapsepõlve autosõitudest mäletan ma,
kuidas esireas muudkui suitsu kimuti.
"Aga aken on ju lahti!!!" argument teate,
pistke kuhu tahate.
Eks ma annan aru jah,
et ma olen lapsest saati raske iseloomuga olnud :)
Mul on põhimõtted :))
Ja suitsetamine nendesse ei kuulu.
Ja suitsuhaisu ma lihtsalt jälestan.
Aga ega mind ju kuulda võeta :)
Kahju, et selleni peab iga inimene ise jõudma,
mida see pahe enda ja teiste tervisele teeb.

Mu sõpradel on beebibuum täies hoos.
Reedel Tallinna tuuri tehes külastasin varsti-varsti siia ilma tulevat kõhubeebit.
Külmkapi peale sai jätta soovitusi ühe uue tubli Eesti mehe nimesoovitusi.
Minu soovitust pildi tegemise aegu veel kirjas ei olnud.
Ja kui kodus isaga poisslapse nimedest rääkisime,
siis temal on ka üks korralik nimi välja mõeldud.
Ma siiralt loodan,
et vennas saab esimesena poja :))
Jeekim.
Selline poisslapse nimi siis :))
Et noh, kui kellelgi läheb vaja!

Selle ürituse kohta ma juba veidi sirgeldasin ka.
Kiiver on? - On?
Okei, minek!