Peipsi paadimees!

Peipsi paadimees (parafraseeritud Viljandi paadimehest, aga kontekst ei sobinud :D) on kes muu kui ikka mu armas härra abikaasa eksole.

4 aastat tagasi märtsi lõpus arvas mu härra ühel hommikul, et kuule, Soomaal on viies aastaaeg, lähme! Läksimegi! Aga jäime mõned päevad hiljaks, sest kui tõusuvee aeg on läbi, langeb veetase mühinal Soomaa luhtadel. Aga sellele vaatamata oli meil ikkagi meeleolukas päev tookord ja aerutasime ringi metsa all kanuudega.

4 aastat edasi tänavu aastasse jõudes ja täpselt jälle märtsi lõppu. Härra alustas jälle hommikul vestlust sõnadega: "Lähme täna kohe!" 

Seekord jõudsime Soomaale üliõigel ajal. Vett oli maailmatumapalju. Kus jõe päris säng on, oli arusaamatu, kõik oli voolavat vett täis. Luht ja mets ja aas. Meie saabumise hetkel ei olnud ka mitte kedagi teist seal, niiet saime rahulikult nautida. Nii umbes tund aega, kuni härral hakkas kanuus kann ja selg ja jalg ja tühi kõht tundma andma. Või olin see mina? Ilmselt ikka härra.

Veteväli!
Kust läheb tegelikult jõgi?

Jalutuskäik metsas...paadiga.

Kõigepealt üks selfi!

Esimene väljakutse - kätte saada kanuu

2023 oli siiski poisike...

Sellest seiklusest jäi härrale siiski väheks! Tal on omad elueesmärgid ja seiklused, mida ta täita tahab. Üheks neist on paadiga ümber Eesti. Algus on tal tehtud. Narvast paadiga Varnjasse. Varnjast paadiga Värskasse ja tagasi. Varnjast mööda Emajõge Võrtsjärve ja sealt piki Väikest-Emajõge selle lõpuni välja Hummulisse (peaaaegu Valgani välja).

Nüüd oli käes järgmine etapp - Navesti ja Pärnu jõgesid mööda Pärnuni välja. Seda mõtet ta kipitas mitu aastat, kuni nüüd Soomaal nägi, kui kõrge on veetase ja et annaks ära teha. Sünnipäevade jm toimetuste tõttu magas 2 nädalat maha ja eile siis lõpuks asus oma unistuse järgmist etappi ellu viima. Mina olin siis meeskonnaliikmena kaasa võetud, kes paadihaagise Pärnusse peab toimetama ja samal ajal ise päev otsima chillima ja preili Mutukat lõbustama. 

Algus sai Navesti jõelt Olustvere lähistelt. See oli koht, kus sai paati veeskada ja kus oli jõgi kraavist veidi suurem ikka. Kaasa võttis ka kaks kamraadi (Eveliisi Mareki, kes samauljalt kui Eveliis hulludele ideedele jah-sõna annab, ning teine sõber Robert).

Kell 10 nad siit punktist teele asusid kolme vandersellina:

Pildi autor Marek

Meie Mutukaga sõitsime 45 minutit edasi Soomaale minu vanaisa juurde. Eelmisel päeval just oli vennas jälle kodunt ära sõitnud tööasjus ning mul ei õnnestunud teda trehvata. Kui härraga kanuutamas Soomaal käisime, oli päevajagu liiga vara kohal, vennas tuli koju järgmisel päeval. Nagu Koit ja Hämarik, ausõna! No ei õnnestu vennaga kokku saada. Kella 15ni mõnulesime maal. Lobisesime vanaisaga, pikutasime diivanil kamina ääres, kaevasime lilli kaasa võtmiseks, jalutasime õues, nautisime päikest, ootasime mehi. Siis nad tulidki!

Saime korra juttu puhuda ning härralt hommikumusi ka kätte, mis stardis tal ununes anda eksole. Siis läksid mehed jälle teele ningmeie Mutukaga Pärnusse nautlema. Parkisin paadihaagise sabast ära, et oleks linna vahel mõnusam liigelda ja parkida, käisime söömas, poodlemas ja siis läksime aega parajaks tegema spaasse. Valisime Viiking spa ja saime seal 2h ära olla, kui telefoni kontrollimas käies nägin teavitust, et nad just saabusid Pärnusse! Seega viimased protseduurid jäid tegemata, kiirustasime riidesse ja meeste juurde, et saaks paadi haagisele ja asuda koduteele. Mutukas sajaga nautis vees möllamist ja väsis seega ära. Nii, kui Pärnust silla alt välja keerasin autoga, puhkas Mutukas pead juba Mareki õlal. Mutuka kommentaar ema-tütre päeva kohta, et mis kõige rohkem meeldis (eeldasin spaad), oli: vanaisa juures oli kõige toredam! See tegi südame mul nii soojaks!

Siit aga valik meestepäeva hetkedest Mareki telefoni läbi! Lisaks siledale sõiduveele said nad ka rohkesti madalikke, kive, kärestikke, kärestikke ja kive ja veel kärestikke. Kõige tipuks Sindi kalatrepp ja pais, kust nad pidid paati üle vedama, et teekonda jätkata. Sindis saabus ka politsei/piirivalvepatrull, kus üllatus-üllatus - härra hea sõber. Et kui muidu sõpru ei trehva, siis mine paadiga jõematkale.

Meie sünnipäevade ja aftekate vahel kommenteeris Marek muudkui, et mina ja Eveliis oleme nii sarnased. No nii nii sarnased oma tegemistes, ütlemistes, välimuses, olemuses. Ja siis ma vaatan neid pilte siin ja need härrad on ka nagu kaks tilka vett. Ja oma naiste elemendis, vähemalt viimastel piltidel :D Ma leiaks Eveliisiga koos tehtud piltidest samu poose küll ja veel :)

Järgmine etapp on siis mu Peipsi paadimehel oma paadiga meresid vallutada. Õudne, ma ei taha sellele kohe üldse mõelda.