Projekt "Külalistemaja" - 57 (hoovi pikendamine)

Mesi tare toimetamised-arendamised-nokitsemised jätkuvad sealt, kus kevadel ootele jäid! Pinnas terve suve kuivas tublisti ja nüüd tuli see kõik tasandada ja laiali planeerida. 

Siinkohal üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, aga oma silm on kuningas. Ma olen nädala jooksul iga päev käinud nüüd imetlemas ise, lihtsalt istun ja vaatan või ka jalutan kuni krundi lõpuni ehk soo/metsatukka välja.

Meie hoov oli enne piiratud kahe kraaviga (ühest kraavist sai nüüd tiik), mille tagant paistis rikkalik pajuvõsa ja edasi maa oli soine-vesine, kus liikuda keeruline. Tänaseks on hoov pikenenud 500 meetri pikkuseks. Juhhei, niitmine! Kui kevadel kõik ühtlase roheluse saavutab, siis saab nii ilus ja mõnus olemine. Üha enam ja enam muutub Mesi tare hoov (koos terrassiga, see vaade siin ongi terrassilt tehtud) nii õdusaks ja hubaseks, et tahaks ise rohkem siin olla. Aga see on kõik külalistele hoopis. Olen nagu kade veits :)

Sellele pikale laiale jõelaadsele kraavile paneme järgmisel hooajal aerupaadid peale, et külalised saavad nautida loodust ja puhkust. Krundi tagaotsas on kaasik ja taganurgas mahajäetud koprapesad. Juba nädalaga on pinnasel nii palju loomajälgi, nii põnev. Osa me krundist jäi võsaseks nagu enne, sinna peaks tegema rajad sisse, kus saab metsikut loodust ka veidi maitsta. Lastele loodusraja sarnane vms. Kuidas mõte tundub?

Projekt "Maja" - kaheksakümne üheksas peatükk (maja soojustamine)

Oh, kui pikalt mul siin vaikus on olnud, eriti kodurindel. Olgem ausad, kolme maja ja veel rohkemate kruntide haldamine on pidev prioriteetide seadmine ja ajaressursi jagamine, milles oma kodu on pikki aastaid kaotajaks jäänud. Nüüd on paar edusammu ette näidata välisilme osas, kuigi ma oleks tahtnud päris lõplikku tulemust näidata, aga ainult jumal teab, millal me selleni jõuame.

Põhimõtteliselt selline vaade meie maja välisilmele on olnud viimased ... liigapalju aastaid. 4 vähemalt.

Suvel siis härra võttis ette ja eemalda viimse vana laudise.

Siis me jäime ootele, et millal tekib meil aega hakata pusima. Õnneks tulid mu isa ja venna appi, sest muidu me siiamaani poleks asjaga edasi liikunud.

Valmistati ette soojustuse paigaldamiseks.

Puistevilla aja saime õnneks kiiresti. Ja maja nägu muutus juba momentaalselt, vähemalt minu jaoks! Maja läks nagu suuremaks väljast :)

Üks aken läheb terrassiukseks.

Kui vill ümber, tuli kiiresti tegeleda tuuletõkkega. Kolm päeva elasin nagu urus, mitte valguskiirepojakest ka majas.

Pühapäeva õhtul kiirustasime veel hämardudeski reikasid/liistusid peale panna, et saaks kõik kaetud. Valgus tuli ka majja tagasi.

Uued aknad on kevadel tellitud ja millalgi suve lõpus kätte saadud, ootavad! Nüüd järgmiseks peabki akendevahetuse ära tegema. Härra praegu otsib taga laudist, mille loodetavasti peagi ka saame, et enne talve töö ära lõpetada. 

Juba plaanisime, et selle nädala lõpus võtame aknad ette, kui tuli meelde, et ei saa. 3.okt toimub Tagadi laat, mis on meil traditsiooniline üritus ja kust puududa ei saa. Aknad ootavad siis sellest järgmist võimalust. Mina üheaegselt ootan väga uusi aknaid ette (sest esimest korda elus saan ma endale lõpuks laiad aknalauad tuppa, mitte mingid 5cm-sed kuhu isegi telefoni raske toetada), teisest küljest ei oota ma seda tööd aga ÜLDSE! Sest vanad aknad tuleb eest ära saagida ja ma päriselt ei taha mõeldagi, milline tolm ja sodi kõik sellega seoses toas on... Meie eluruumides, kus on kogu meie maine värk - riided jne. Oh õudust, ma ei taha mõeldagi seda koristusmahtu... Sest ega mul ei ole asju kuskile kolida ka! Kõik aknad korraga eest ära ja uued kohe ette! Kuhu ma need asjad peaks eest ära pakkima?

Elame näeme, kuidas läheb või kui mitu aastat ma jälle ootama pean, sest tegelikult härral aega ikka ei ole...

Viru veri ei värise

Ma ei oska isegi pakkuda, mitu korda on mul siin Peipsi ääres külalised (nii Samovarimajas kui Mesi tares) küsinud, et kas ma olen siit (Peipsi äärest) pärit. Ma ei ole mõistagi ja kohe järgneb küsimus, et kust ma siis pärit olen?

Kuidas vastata selle küsimusele?

Kas inimene on pärit sealt, kus ta sündis ja kus ta väga palju oma lapsepõlves aega veetis (Kohtla-Järve/Jõhvi)?

Või on inimene pärit sealt, kus on tema isakodu (Vändra/Soomaa)?

Või hoopis sealt, kust ta viimati pikalt elas ja kust uude kohta, siia Peipsi äärde kolis (Tallinn)?

Ükskõik, milline neist variantidest, aga üks on kindel - minu juured ja minu sügavad tunded on kindlasti vähemalt poole südame ulatuses Ida-Võlumaal. Ja kuigi mu armas ja ainus vanaema lahkus siit silmast juba 10 aastat tagasi, on mul ikka klomp kurgus, kui ma Tartu poolt Jõhvi sisse sõites raudteeülesõidu taga vanaema maja näen. Tema aadress on mul siiani ajukeerdude vahel (Kaare 9-26) ja isegi telefoninumber veel ähmaselt võtab kuju. Mul on detailselt silme ees vanaema korter, kus ma nii palju oma lapsepõlves rõõmu veetsin. 

Minu teine Virumaa elukestev punkt on veel. Koht, kus ma ikka mitu korda aastas käin. Mu tädi Kohtla-Järvel. Viimane Virumaa ankur mu emapoolsest suguvõsast. Jah, eks on kaugemaid sugulasi ka, keda ma tunnen ja teretan, kui näen, aga keda ma nii sügavalt südames ei hoia. 

Minu viimane õlekõrs... juuksekarv, mis mind Virumaaga seob, katkes eile. Sama haigus, mis võttis mult ema, võttis nüüd ka tädi. Enam ei ole mul Minu Virumaad ja varsti, kui lõpptoimetused tehtud ja uks selja taga sulgunud, ei ole enam kedagi, kes mind Virumaal pikisilmi külla ootab. 

Ole tubli, Virumaa! Ma ei unusta neid mälestusi ja minu Viru veri ei värise.

Tähenduslik pilt.
Minu esimesed täpid!
Pildil emme ja mina mu lasteaia lõpupeol.
Kleidi kanga jagas lasteaed jao pärast igale tüdrukule, 
minu tädi õmbles sellest kleidi.

pantvangis

See oli esimene suvi elus, kus ma tundsin, et ootan nii väga septembrit!

Mitte et mulle suvi ei meeldiks. Ma olen sajaga suveinimene. Pigem olgu palav kui 100 kuhvti seljas eksole. Ja suvi, mis tänavu 2 kuuks saabus, võrratu. Ma olen ikka ja jälle käinud sellist suve Lõuna-Euroopas otsimas, aga nüüd tuli koju kätte.

Mitte et sellest mulle suurt kasu oleks olnud, ei. Ma olen olnud Varnjas pantvangis umbes maikuu algusest saati. Isegi Alatskivile, a la poodi või paki järele sõita on olnud ilgelt suur logistika ja poole tunni näpistamine, sest lihtsalt selline töösuvi on olnud. Mis on olnud ju ka tore, muidugi.

Ma ei tea, kas see on ainult meie pere mõttemaailma muutus või teistel ka, aga 2 aastat koroonajama on viinud selleni, et me räägime omavahel härraga: "Teeme selle ja selle broneeringu ka ära, rabame veel. Kes teab, millal jälle lukku läheb või millal grupibroneeringud ära kukuvad" Ehk et me oleme KÕIK, mis tuleb vastu võtud ja ära teinud, ilma ühegi puhkepäevata. Ok, luiskan. Üks päev siiski oli, kui me õhtuks Tõstamaale sõitsime ja hommikul kohe jälle tagasi Peipsi poole suuna võtsime. Sest armaskallis sõbrants jätab Eestimaa mõneks ajaks maha ja kolib tööle Brüsselisse. Niiet teelesaatmispeole pidime iga hinnaga jõudma. 

Siis üks poolik päev oli veel vaba, kui me Rally Estonial käisime. Ma võitsin rallipassid neljale ja seda ei saanud ju raisku lasta. Ise olen ka üllatunud, sest ma ei võida mitte kunagi midagi. Nüüd võitsin :) 

Jep, rohkem vabu päevi pole olnud. Mul on olnud rohkelt sõpru, kes on halastanud ja ise Peipsi äärde tulnud. Seega vabu õhtuid sain ma ikka korraldada tare terrassil või meie oma hoovis, et sõpradega pikalt laialt juttu ajada, aga hommikud ja lõunad on olnu alati samad - hommikusöögid külalistele, koristamine, Samovarimaja, ivantsai, kasvuhoone, rätikutepesu jne. 7 päeva nädalas iga nädal. Ja seda kõike veel mitme töötaja abiga. Kui me oleks ainult kahekesi härraga olnud, ma ei kujuta ette!

Ka septembris jagub veel rassimist, aga juba veidi vähem. Nädalavahetused minu valikute juures tähendavad tööpäevi ja siin pole nuriseda midagi. Ise valisin nii, ise teengi nii!

Nüüd on viimaks aega mõelda ka hoidistamistele, sest ega kelder ise ei täitu ja hommikusöökide ning muude toitlustuste jaoks on vaja alati keldrist ju midagi haarata. Esimene laar moosi on keedetud - hekiploomimoosid. Võtan hoogu, et tegeleda kreegimoosidega, need on mu lemmikud! Pihlakaid peaks hakkama korjama, sest pihlakasiirup on nii hea ja kui seda segada veel mõne teise mahlaga, piparmündi oksake ka kannu lisada, siis oi, kui head morsid sealt tulevad....

Ja olgem ausad, Sibulatee puhvetite päev on veel tulemas (11.sept), ei ole siin veel mingit rihma lõdvaks laskmist. 

Ma vaatan oma kodus ringi ja näen, et ma pole umbes juunikuust koristanud (siis, kui Maakodu käis pildistamas :D), pesusid pesen, aga kõik ootavad triikimist ja sahtlisse sorteerimist. Ma ei saa aru, kuidas need lapsed mul sellise kuuma palava suvega nii palju riideid suutsid läbi tuuseldada? Pesukorv ajab lihtsalt üle ja ma ei vaata ta poole, sest mul on küll päevas 36h, rohkem kui teistel, aga natukene jääb siiski puudu...

Niiet andke veidi veel armu, lihtsalt pole aega olnud tulla jutustama siia. Ja oma peas neid blogipostusi valmis mõeldes avastasin - ma kirjutan üha samadest asjadest, samadest üritustest, samadest ilmingutest. Mustrid korduvad ja no mis ma neist siis enam kordan. Nii ongi olnud pigem vaikus. 

Aga meie hoovil on hunnik aknaid ja ehitusmaterjale kogunenud suve jooksul. On lootust, et sügisel nüüd saab oma koduks oleva maja kallal natyuke jälle nokitsetud ja see saab kindlasti ka blogitud! Ootan ise juba vägaväga!