Projekt "Külalistemaja" - 51 (paadimajad jälle)

Hei, hei, blogisõbrad!

Ma olen vahepeal kaks märkust saanud, et remondiuuendusi oodatakse. Kuigi koguaeg nagu teeme midagi, ei ole veel Samovarimajast konkreetset head blogipostitust ette näidata tulemustega. Läheb tsutikene aega. Siit nurgast ja sealt nurgast tehtud, aga nagu vanas heas Kreisiraadio sketšis - kõik on parasjagu pooleli.

Et meil igav ei oleks, on ju meil neid pooleli olevaid asju veelgi (ja siis ma imestan, et nagu "vaikne töövaba aeg", aga mitte midagi ei jõua ära teha ja aega on ikka puudu).

Paadimajad, millest juba natuke on juttu olnud selles postituses, on olnud mitu kuud nüüd pausil. Oodanud paremaid ilmasid, et saaks hakata värvima. Et me nädalavahetusel härraga kahekesi tegime meie olemasolevale saunaga paadimajale ehk mesi-spale kevadpuhastuse ja seadsime ta sisse, et hooaega maikuus avada, siis veeresid mõtted edasi, et ka teiste paadimajadega tuleb kiiremas korras hakata tegutsema. Nii sai siis hakatud värvitöödega pihta.

1

2

 3

4

Nüüdseks on juba lagi ja aknad ka värvitud. Hetkel kruntvärv kuivab, siis härra tegeleb igasugu vahede kinni vuukimisega ja siis katan uuesti värviga üle. 

Kuigi mulle tundub lõpptulemus juba kahe liigutuse kaugusel olevat, siis tegelikult on vaja härral veel elektrijuhtmed paigaldada ja kapp-köögitasapind meisterdada. Kolmandaks lasta teha madratsid voodisse ja istumiskohtadele ning siis sisustuselemendid-potid-pannid-nõud-tekid-padjad sisse. 

Vahepeal läks jälle paar päeva kaduma sellega, et tuli mööda Eestit sõita (ei olnud lõbusõit vaid pereliikme abistamine) ja siis kui jälle töötahet täis ja valmis tegudeks, on ilm nii tatine ja tuuline, et kuskile ei saa toast liikuma. Järgmiste päevade eesmärk saada teine paat ka seest krundiga üle kaetud ning siis juba teine värvikiht mõlemale. 

Paras käesoojendus Samovarimaja värvimisele seest ja väljast! Huuh, ma olen üsna naiivselt lähenenud kogu Samovarimaja värvimise projektile, et noh, mis see siis ära ei ole. Kurjam, seda esimest paadimaja kruntisin kaks päeva...

Üks murekiri ka. Kas oskate soovitada, kust ma leiaksin tellida mereteemalist voodipesu (tekikott-lina-padjapüür) suuremas koguses? Sini-valge-triibulist siis ja nii, et hind hinge kinni ei võtaks? Mingi Teasponi tekikoti otsa koperdasin, mis maksis ca 125 eurot. Sellise tempoga küll 40 komplekti ei telli paadimajadesse...

Mida sina meie presidendist arvad?

"Mida sina meie presidendist arvad?" oli küsimus, mida ma kuulsin päris mitu korda endalt küsitavat, kui Kersti Kaljulaid selleks sai. 

Teate, ma pole osanud kordagi isegi seisukohta võtta. Võibolla on väga tark naine, no ilmselt, kui ta Brüsselis pikaaegselt toimetas. Las ta siis olla, vaatame.

Täpselt selline ta minu jaoks oli. Ei olnud midagi, mille pärast temast halvasti arvata või norida (kõik need Buratiino naljad), samas ei olnud ka midagi, mille eest talle plusspunkte anda. Umbes nagu Arnold Rüütel, las ta siis olla, kui ta on ja kui kedagi paremat tõesti võtta ei ole.

Tädi mul samas ei väsinud igal meie kohtumisel kinnitamast, et temale Kaljulaid VÄGA sümpatiseerib. Nii tore, et presidendil ka fänne on, mõtlesin.

Kui nüüd ülemaailmne pandeemia, kriis ja eriolukorrad tekkisid, vot nüüd ma tunnen küll pettumust meie presidendis. Mitmendal eriolukorra päeval president rahvaga rääkima hakkas? Teise päeva õhtul, ma kuulsin sellest pöördumisest alles kolmanda päeva hommikul. Ajal, mil iga minut tuli muutuseid ja uudiseid ja aeg oli ärev - nagu kaks nädalat hiljem oleks teinud pöördumise. Seejärel veel kaks päeva hiljem kutsus Kaljulaid üles Eesti rahvast akendel vilgutama.

Ja ... that's it.

Meil on käes 19.aprill. Jooksma hakkas riikliku eriolukorra 6 nädal, mille jooksul on president rahvaga rääkinud kahel korral, esimesel korral tugeva hilinemisega ja teisel korral kutsus vilgutama. Tõesti, mis asi see oli? Ma saan jah mõttest aru, et näitame toetust meie tõepoolest vajalikele ametipidajatele ja inimestele, aga no vilgutamine? Kutsunud üles siis häid soove kuhugi kirjutama vm.

Minu jaoks jääb presidendist Eesti Vabariigil kõvasti vajaka. Peaministrist ja valitsusest muidugi ka, aga eeskätt hetkel just presidendist. Tema peaks võtma sõna, jagama mingit kriitikat või tunnustust, hoidma lippu kõrgel. Aga ta on kadunud.

Samal ajal meeldib mulle T.H.Ilves. Tabab alati sõnavõttudega õigesse kohta ja õigel ajal. Ükskõik, kuidas tal see eraelu oli, kes keda enne ja rohkem pettis või ei, kellel meist oleks eraelu nii eeskujulik terve elu läbi? Kõigil on kuskil midagi. Aga presidendina täitis rolli ja täidab tänaseni.

Ja ma mõtlen, et 2021.a presidendi vastuvõtt vabariigi aastapäeval... Oleks äärmiselt jultunud ja solvav, kui sinna kutsutakse taaskord 101 kõrgepalgalist, sportlast, muusikut ja muud tegelast, kel praeguse kriisi lahendamisega vähe pistmist. Kui seal punasel vaibal ei ole meie kriisis ellu jäänud arste, õdesid, hooldajaid, müüjaid, kullereid, apteekreid ja hackatonide ideedevedajaid, siis on Eesti Vabariik tõesti selline solgiämber nagu delfi kommentaatorid juba aasta(kümne)id sarjanud on. Siiani oli mul ikka usku sellesse riiki. Kangelasemadele tuleb hakata jälle rinnamärke jagama.

Ahjaa, näe: Põhja-Makedoonia viis riigi ladviku palgad miinumumpalgale, et kriisi leevendamiseks meetmeid leida. Meie riik maksis preemiaid. Ma ei tea, miks ma ikka loodan, et ÄKKI meie valitsejatel ka tuleb mõistus koju. Ei tule, vähegi asisem minister saadetakse minema, sest hakkas ise mõtlema. Ei teagi, kas (majandus)kriisi lõpuks on enam riiki, mida päästa või valitseda?

Protsessid

Oi, kui tore, et on koroonakarantiin. Niiiiiiii palju saab kodus ära tehtud, eksju?

Okei, iroonia lõpp.

Tunnen, et olen täiesti bipolaarne selles osas. Osadel päevadel olen nagu turbojänes - päike paistab ja energialaks on laes. Jooksen mööda hoovi, koristan, kraamin, juurin, vean, kaevan, rohin, kastan, istutan, sõidan rattaga, naudin ja olen. Lapsed on ka hoovi kupatatud ja toimetavad oma asjadega mängunurgas, sõidavad ratastega, ajavad hoovi tagasi sassi, aga üldises joones on kõik vinguvabad ja rõõmsad.

Teistel päevadel on ilm pime ja pilvine, päikesega vaheldumisi sajab rahet või vihma. Tuul ulub ja õue ei taha varvastki pista. Lapsed keelduvad ka õue minemast, tuba tehakse minutiga kolm korda rohkem sassi, kui ma jõuan 30 minutiga kraamida. Närvid on krussis, tuju on halb, süüa teha ei viitsi (ihsandjumal, kill me now - see 3x päevas nonstopp söögitegemine ja seejärel köögi koristamine... see ajab mu hauda, ausõna). Viu-viu on kõigil laes (ok, v.a härra abikaasal, kes lihtsalt ongi nii rahulik koguaeg ja kes muidugi pimedani oma meestekoopas peidus on ega tea jonnivatest lastest, seapesast ega mustade nõude ning pesu uputustest midagi). 

Ja ometi on mul ju päris palju vedanud, et ma saan oma hoovis või ettevõtete vahet ka liikuda ja end korraks tuulutada. 

Pika sissejuhatusega tahtsin kirjutada sellest, kuidas siiski mingeid asju ikka saab lõpuks ära ka tehtud. Nendel parematel päevadel. Aga need protsessid lõpptulemuseni jõudmiseks!!!

Näiteks on Mesilane hiiglaste soost ja juba vähemalt pool aastat magab oma narivoodis ainult krõnksus jalgadega, sest noh, ta ei mahu enam. Aga meil ei ole ju kodus teist korrust ikka veel välja ehitatud, kus lastel peaks olema oma toad. Praeguse elukorralduse lahenduseks on see, et magamistoas on nii meie voodi, kui laste narivoodi ja et natukenegi õhku ka toas oleks ja ruumi nt riidesse panna end, siis iga sentimeeter on välja arvutatud ja mööbel paigutatud. 

Selleks, et lastele uus suurem narivoodi tuppa osta (või pigem ehitada, sest härra mul ei osta midagi, mida ta ise ehitada oskaks.... kui kunagi aega on), tuli kõigepealt:

1. Vana narivoodi toast välja viia

2. Toanurgas olev vana riidekirst asjadest tühjaks tõsta (kirst jääb voodi pikendamisele ette)

3. Teises toas suur tammepuust laud samovaridest tühjaks tõsta

4. Tammepuulaud ümber tõsta

5. Samovarid mööda elamist tagasi kokku laua peale tõsta

6. Vana kirst magamistoast teise tuppa tõsta

7. Avastada, et majanurk on täiega ära vajunud

8. Ronida maja alla majanurka üles tungima ja toestama

9. Koristada rahmeldamisest tekkinud sodi ja tolm ja purud

10. Meelde tuletada, et Tartu korteri keldris on sobivaid voodijuppe, mida saaks ehitustööks ära kasutada

11. Sõita Tartusse

12. Naasta kraamiga koju

13. Tuua samovarimaja ehitusobjektilt koju kõik saed, saepingid, akutrellid, mõõdulindid, kruvid jne,

...

n+1. Raksutada sõrmed-õlad-kael paika ja asuda ehitama.

Praegu on härra hommikust saati õues voodiprojektiga tegelenud. 

Äkki õhtuks on Mesilasel mugavam koiku ka valmis. Mutukal ikka ka, sest ega temagi lühemaks jää.

Põhimõtteliselt on iga meie kevadtöö jaoks sama protsessijoonis. Enne, kui midagi ära teha saab, tuleb läbida 10-15 astmeline tegevuskava. Paljud emaks saanud naised kinnitavad, et oi, kuidas lapsed on nende kannatlikkust kõvasti kasvatanud. Mina selliste emade hulka ei kuulu, mu süütenöör on palju lühemaks põlenud. Kui ma olen midagi pidanud 3 või 4 korda paluma teha, siis viies kord tuleb juba paukudes ja valjult kärkides. Küll aga on kannatlikkust kasvatanud koroonakevad. Jah, et midagi ära tehtud saaks, võtame jälle ette 15-sammulise plaani. 

Näiteks, et vaarikad aia teise nurka ümber istutada, tuli selleks ees olev lauavirn ära sorteerida, sobimatud ära saagida, sobilikud lauad haagisele kuhjata, kõige sobilikumad lauad kasutada ära härra ammuse plaani teostuseks ja ehitada kuuri teine korrus, siis veel juppe omakorda välja sorteerida ja ehitada põnnide mängumajale lisakorrus ja redel ja mis kõik veel, lauavirn samovarimajja transportida ja seal maha laadida, koduhoovis lauavirna alune maa siluda, rohida, muru külvata, aia teises nurgas vanad umbrohukolded lahti kaevata, juurikatest puhtaks rohida, leitud lillejuurikad ümber istutada, maa siluda, vaarikad ühest kohast välja kaevata, teise kohta vedada, augud kaevata, kasta, istutada. Huhh. Saigi nii kiiresti tehtud, täitsa ime kohe.

Samovarimaja protsessid on veel pikaldasemad. Pidevalt tuleb uusi samme juurde ja tööde nimekiri kasvab, mitte ei kahane. Rahakott see-eest kahaneb jõudsalt. Praegu oleme valmis saanud koridoripõranda ja ühe suure ruumi lae. Nüüd on järg käes seinte soojustamise, katmise ja krohvimise käes. Kui seinad valmis saavad, siis algab see raskeim osa. Kannatamatu nagu ma olen, ei jõua ära oodata, et millal härra end kokku võtab ja ehitab tuppa sisse uue vene ahju (sest vana ahi oli välja lõhutud), meisterdab kööginurga ja riiulid. Et saaks hakata kummuteid ja vitriinkappe paika sättima, ikooninurka paigaldama, laudu-toole otsima, heegellinikuid kapist välja otsima ja siis kunagi lõpuks samovare kodust ära kolima. 

Loomulikult on muid töid veel liigagi palju. Koridor renoveerimata, vets ehitamata, veelgi enam - septik paigaldamata. Välisfassaad vajab parandustöid, sest eelmised omanikud on tegelenud potjomkinlusega - "parandatud" on vundament aga ainult maapealne osa. Mida see toestama või takistama peaks? Vaja on vihmaveetorusid, et vihmavesi enam selliseid laastamistöid ei teeks, mida praegu jõudumööda likvideerime. Siis alles saan hakata välisfassaadi üle värvima. 

Igav pikk lugemine, ma tean. Aga see mulle endale lihtsalt. Et oleks kunagi aastate pärast hea meenutada, kui see kõik siin loodetavasti hägune mälestus vaid. 

Minu "emme teeb tööd" 12 minutit on 11 minutit tagasi laste poolt tühistatud tülitsemiste, kaklemiste, löömiste ja hammustamistega. Seitse korda olen juba häält pidanud tõstma, sest mu lapsed on sündinud valikulise kuulmise, sh sõnakuulmisega. 

Püha koroonaaeg!

Tule mängi BINGOt!

Kas saad täismängu?

Mul endal täismängust 3 tk puudu kusjuures.

Kaltsuvaipa pole ise kudunud, vaatamas olen käinud küll.

Kummituste õhtusöögil ei ole käinud, kuigi Alatskivi lossis palju ja palju käidud.

Enda paadimajas ööbinud ka ei ole, ainult saunatanud ja järvel käinud sellega.

#viisaprill 2020 ehk pidu katku ajal!

Oooh, mida päeva!

Natuke veel ja 24-tunnine sünnipäevamaraton 2020 saabki läbi ja annan teatepulga üle järgmistele hällilastele.

Aga minu päev on olnud lihtsalt võrratu ja seda koroona kiuste.

Algas päev varahommikuse härrapoolse äratusega, kui ta mesimagusalt uuris, kas ma köögis juba kingitust märkasin. Ütleme nii, et pole varem olnud aega, mil naine rõõmustaks särasilmil, et mees talle sünnipäevaks kaks uut panni kinkis! Olin äärmiselt rahul! Lisaks pannidele sain härra abikaasalt ka hommikusöögi nendega, mida mullijook ainult paremaks tegi.

Polnud veel pokaaligi (või kolmandat, khm) tühjaks kummutada jõudnud, kui hoovile naabripered õnnesoovidega saabusid. Tegime ringmängu, ikka 2m vahet hoides ja sai kõik õnnesoovid embamata vastu võetud. Teised ja kolmandad ja neljandad naabrid (vene küla rõõmud) tõid mu lemmiklilli ja karpide viisi šokolaadikomme, mis ma kõik vahuveini saatel ära manustasin. Sünnipäeval võib!

Lõunasöögiks suitsutas abikaasa hommikul võrgust nopitud kala ning päev võis jätkuda mõnusalt ja päikseliselt. Okei, vahepeal pildi nimel läksin appi kalu nööri otsa ajama.

Õhtusöögiks tegi abikaasa grilli!

Lapsed olid ka päev otsa nunnukad. Natuke korraldasid toas kaost mänguasjadega, the usual.

Kui igapäev oleks sünnipäev, siis oleks see päikest, sõprade kõnesid ja õnnesoove ja härra kokkamist täis. Kahjuks on aga nii, et härral endal paari päeva pärast samuti sünnipäev tulemas ja ma arvan, et tal oli täna mingit sorti omakasu mängus... Ei tea, ei saanud vihjest aru :)

Mul on ikka nii ägedad inimesed mu elus. Päev oli nii soe ja päikseline, kiiret ei kuhugi ja abikaasa... no tema on lihtsalt parim!

Nagu piltidelt nähtub, olin sünnipäeva puhul õide löödud oma puhvaikate ja kapuutsidega. Ma olen nii külmavares, et isegi päikselisel päeval tõmban vammused peale. Ne mai mesjats eksole!