Puhkusenädal on kiiresti mööda saanud ja juba mitu päeva tagasi kodus. No või peaaegu. Kui neljapäeva õhtul koju laekusime, tuli kogu killavoor kiiresti lahti harutada (sest üks, mis mulle üldse ei meeldi, on niigi kitsastes ruumides veel laiali vedelevad riided, kotid ja mänguasjad) ja asuda köögitoimkonda. Järgmisel hommikul, õpetajatepäeval, saabus juba taas esimene grupp külla ja oligi tavarutiin tagasi. Nädalavahetuse veetsime härraga laadalainel. Kaks korda aastas me oma vanavara Tallinna külje alla Tagadile viime süüa-juua tegema. Nüüd oli see aeg jälle käes. Härra pani laupäevahommikul supikatla töösse ja mina küpsetasin pirukaid nii palju kui jaksasin. Õhtul pakkisime lapsed jälle kokku ja muud asjad ka, lapsed suundusid taaskord vanaema juurde ja meie Tagadile. Ees ootas öömaja härra korstnapühkijabussi põrandal külmas öös, et hommikul kell 6 värskelt puhanuna (khm) laadapäevaga pihta hakata.
- vana supikatel töösse - check
- samovar küttesse - check
- mulksukohvikannud mulksuma - check
Meile endile hullult meeldib see mõte, et vanavaralaadal süüa teha vanade asjadega. Ma loodan, et on teisigi laadalisi, kes seda märkasid ja sellest lugu pidasid. Mõned külastajad käisid ütlemas, et nii tore, et suppi saab, sest nad on väsinud iga laada kuivanud šašlõkist ja hamburgeritest. Ühed teised külastajad käisid mulksukohvi joomas, sest nägid mulksukannu kellelgi müügil ja tahtsid järgi proovida, kuidas kohvi maitseb. Peale joomist läksid kannu ostma. Kolmandad külastajad olid hästi nunnud, sõid, lobisesid ja kiitsid härra suppi. Mõne aja pärast saabusid tagasi rõõmsalt elevil nägudega, et nad soetasid laadalt nüüd supipoti ja soovivad suppi kodustele kaasa osta. Isver, kui lahe see hetk oli!
Härra alustas Tagadil käimist üksinda, sest siis olid Mesilane ja Mutukas veel nii tillud, et ma ei saanud neid vanaema juurde viia härrale appi minemiseks. Nüüd juba kolmandat aastat laadal (härra viiendat korda ja mina teist korda, sest aastas kaks korda toimub eks) ja pean tunnistama, et saan aru sellest võlust, mis härrat sinna külma kätte ööbima ja rabelema on viinud. Laadarahvas ja korraldajad! Nii lahedad inimesed. Ja härra supil on oma fännklaab seal juba. On regulaarseid laadakülalisi, kes käivad igal laadal kohal ja iga kord suppi söömas. Seega kuulan seal mõnusa südamliku muigega, kuidas kommenteeritakse ja aasitakse. Et seekord on su supp parem kui eelmine kord või et härra, täna puhta kaine? Mis sa võtsid naise kaasa või? jne. Omad sisenaljad ja ikka korralik aasimine.
Nii tore, et kallid sõbradki võtsid laadatee ette, et meid üle chekkida. Tegi päeva hulga päikselisemaks kohe. Hoolimata nendest korduvatest rahe-lörtsisadudest.
Kodusõit on see kõige raskem. Pärast kahepäevast ettevalmistust, ööbimist kohapeal mönetunnise unega ja intensiivset laadapäeva tuleb veel tagasi ka sõita. Siis kui lõpuks istud rammestunult bussirooli sooja, hakkab silm vägisi kinni tiksuma. Siis tuleb teha pooletunnine pikutuspaus tee ääres ja peale powernapi kojusõitu jätkata.
![]() |
| Üks hiiglaslik samovar Aserbaidžaanis! Tagadi laadalt leidsin oma kollektsiooni samuti uue samovari, suurima, mis mul nüüd on. Raske oli ta ka, aga õnnelikult oma boksi ma ta tõin! |
Reisiblogi tuleb kindlasti ka! Ma praegu olen lastele natuke aega võlgu, aga kui nad lasteaeda saadan taas, siisasun kiiresti ka kirjutama ja pilte sorteerima. Aserbaidžaan oli nii äge. Nii kontrastne ja noh, petta lasime end ikka ka igal sammul, aga sellest kõigets juba varsti, ma loodan!

2 kommentaari:
Väga lahe!!!! Olete alati oodatud! Ma nägin seda ehedat emotsiooni, kui Sa selle samovari said, justkui lapseke sai kommi!!! ;) Aga tänud, et toote tükkikese Peipsi hõngu meile!
Maarek, jaa. See samovar tõi naeru näole!
Oleme peagi jälle kohal ;)
Postita kommentaar