9-tunnine kvaliteetaeg abikaasaga

Üks õhtu, kui meie Peipsi karakatihooaeg oli lõppenud ja umbes 2 nädalat kevadkaamost ja turismist tegevusvaikust nautinud olime, mainisin härrale, et näe, praegu rahvas Peipsi äärest ära Soomaale kolinud. Neil seal viies aastaaeg käimas ja kiire turismihooaeg.

Muud polnud vajagi. 

"Lähme metsa paadiga sõitma!" nõudis härra mult kohe. Lause, mis muul ajal väga loogiline ei oleks, mis?

Ja ajaski härra mind Aivarile helistama, et mis seis täpselt on ja millal me saaks tulla kanuuga sõitma. Sest viies aastaaeg ei kesta kaks kuud nagu Peipsi jää viimastel aastatel. See tuleb ja siis hakkab kohe taanduma. 

Ruuklilt sain teada, et pmst tule kohe, sest vesi taandub 15 cm päevas. Lahe, et Ruukel (soomaa.com) on täitsa nö omakülamees ja praktiliselt naaber seal soode ja rabade vahel.

Hommikul, nagu aasta lapsevanemad muiste, viisime lapsed lasteaeda varakult ja võtsime kahekesi suuna mu lapsepõlvemaale. Mu vanaisa kodu ja seega pea terve lapsepõlv möödus Soomaa serval. Vanemad ehitasid majagi sinnasamma ja kuigi vähem nüüd, siis paar korda aastas kindlasti on see koht meie pere kohustuslikus to-do nimekirjas. 

Lapsi me kaasa ei võtnud kahel põhjusel. Esiteks, et oleks ka meie kahe kvaliteetaega, ja teiseks, hindasin neid liiga pisikesteks veel, et nad vingumata suudaksid 2h kanuus püsida ja end mitte märjaks teha. Paadiga oleme sõitmas käinud palju kordi nendega, aga kanuu on veidi teine teema siiski.

Kahe ja poole tunnise sõidu ajal Soomaale jõudsime rääkida nii paljudest asjadest. Hämmastav, kuidas saab rahulikult mõelda, kui mitte üks hääl tagareast ei emmeta :)

Soomaale jõudsime umbes päev või isegi kaks liiga hilja. Äge oli küll, aga kui vesi oleks olnud 10-20 cm kõrgem, oleks saanud veel rohkem just metsas ringi kanuutada. Praegu oli üliäge mööda luhta aeruga lükata ja ringi liuelda. Kindlasti võimas elamus. Kogu oma elu jooksul seal Soomaa serval ei olnud ma varem kunagi viiendale aastaajale sattunud. Müstika, mis?

Kui ma üritasin muudkui poseerida, et härra ikka ilusa pildi must teeks, sain muhedalt toriseva "See on ikkagi tõsine sport siin, mitte fotolaager" vastu. Siiamaani ajab naerma, kui meelde tuleb.

Õhtuks jõudsime tagasi, haarasime lapsed lasteaiast ja koju. 9-tunnine kvaliteetaeg abikaasaga tehtud. 

Projekt "Külalistemaja" - 40

Mesi tare ehitustööd on vaikselt, väga vaikselt edasi liikunud. 

Vannituba on seest peaaegu valmis, puudu on valamu ja valamukapp, valgusti(d) ja mingisugune riiuli-laadne toode, kuhu vannitarbeid ja rätikuid panna. Härral pole mahti ega motivatsiooni olnud sellega edasi tegeleda, sest vett majja veel ei tule niikuinii. Õues on kõik see septikute ja torude ja ühenduste teema veel tegemata. Niiet selle postituse teen ma kunagi hiljem, siis kui on seest viimseni iga detail paigas.

Olen/oleme koos härraga toimetanud nüüd aga ohtralt hoovi peal. 

Mina ei tea, mismoodi, aga igal aastal sügisel läheme talvele vastu korras hoovi(de)ga ja kevadel sulab lume alt välja ilge õudus. Ma absoluutselt ei kannata seda, kui hoovi tekivad nõmedad puuhunnikud, mullahunnikud, lauavirnad. Meie koduhoovile lisaks sadamiljon vanaraua kolahunnikut, tehnikajupid jne. Lihsalt ajab nii marru, kuidas teinepool koguaeg mingit jama korjab kokku, sellal kui mina võitlen jama likvideerimise ja kodu korras hoidmisega.

Igatahes, talvel tekkisid siis Mesi tare juurde ka kõikvõimalikud hunnikud. Liivakoormad, küttepuude koormad, terve meie kodu vana katus koos kõigi nende laastude ja sodiga ning mis kõik veel. Küttepuud sain viimaks ära veetud ja laotud. Loodus aga tühja kohta ei salli ja kohe saabusid asemele neli koormatäit mulla ja kruusahunnikuid, mis on nüüd nii kaunilt kole vaatepilt otse maja ees parkimiskohtade peal.

Härra saagis maha natuke hullumeelset pajuvõsa, mida hoolega eile põletasin, sest üle mitme nädala oli lõpuks vaikse tuulega ilm. Ei jõudnud seetõttu ühele koolitusele, kuhu registreerusin. Loodan, et saan andeks. Härra käis koolitusel ära, mina samal ajal valvasin lõket ning vedasin oksi kokku. Kõik see vana maja katuse laastupuru sai lõkkes ära põletatud ja majaesine hoopis avaramaks ja ilusamaks.

Kogu see rassimine käib selle nimel, et tare-esine rand lõpuks ometi korda ja ilusaks teha. Et see maa tegelikult kõik vesine ja madal on, tulebki seda nüüd lõputute mullakoormatega täita ja maad juurde veidi kasvatada. Mina juba näen, milline see ühel päeval olema saab (ja kuhu mu teemaja tuleb ;) )

Nagu ikka, kirun end siin arvuti taga olles, et miks ma ometi ei ole pildistanud vana olukorda üles. Mul käsi kohe üldse ei tõuse neid õudsaid nurgataguseid ja vaateid jäädvustama. Kogu see võserik, rämps ja pilliroog, mis seni meie Peipsi vaateks oli, on jäänud jäädvustamata. Pilti taipan alati siis alles teha, kui mingi tööhoog peale on tulnud ja muutused juba näha.

Paar aimduse kaadrit leidsin.

Nagu nähtub, siis taustal muud ei paistagi, kui röögatu pajuvõsa.

Ahjaa, härra soovitas vaadata Google street view'd, sest seal on üles pildistatud enne meie aega ja täpselt nii ehe see kõik oligi:

Täna näeb vaade välja selline:

Lauavirn pildi keskel ootab saagimist.
Härra ei raatsi mitte vana katuse sarikamaterjali lõkkesse heita,
vaid üritab sadade naelte vahelt neid laudu väiksemaks saagida,
et kuiv materjal saunakütteks ära kasutada.

Varasemalt algas pajuvõsa kohe paremale tee äärde pargitud UAZi tagant.
Nüüd on kraaviperv palju puhtamaks saanud,
aga nagu näha, omajagu võsa on seal veel ootel.

Paremal ääres olevad mullahunnikud tuleb siia maa tõstmiseks ja tasanduseks laiali laotada.

See kõik siin oli võsa varem.

 

Veel kuu aega tagasi ma poleks sellist pilti saanud teha,
sest oleksin võsas pidanud seisma selleks.

 

Mullahunnikud ootel.

Mina nüüd ootan, et millal härral jälle mahti on, et saaksime saagimistöödega jätkata. Tema saeb laudu ja pajukaikaid, mina vean puud kuuri ja laon riita.

Ja muidugi ootame kopameest, kes tuleks kanalit süvendama, selle abil maad tõstma ja hunnikuid laiali lükkama. Lisaks peab see kopamees ka vannitoa jaoks septiku maasse kaevama. Ühesõnaga, kopameest koos kopaga on nüüd väga vaja.

Juba suvekuudel loodan, et on sellise vaate asemel ilus tärkava muruga rannaäär, paadisillad ja romantika.

Vahepeal juhtus selline ootamatu üllatus!

Kuidas ma vigurdama hakkasin

Ma olen nädal otsa nüüd varahommikust kuni lasteaia sulgemiseni õues olnud. Ihsand, kui hea värske õhu kuur see on olnud. Koos raskekujulise jõusaali treeninguga.

Meie kandi esimene märk sellest, et kevad hakkab saabuma on ilmselgelt see, kui karakatid järvelt tagasi majade hoovidesse laekuvad. Mis tähendab, et jääolud on juba sellised, et ei eestlaseid ega lätlasi jää enam kanna.* Mis neil meestel siis suure igavusega teha, kuni jää veel Peipsi peal on, aga mitte selline et kala püüdma saaks minna. Nii kaua, kuni paati veel jäävabale järvele lükata ei saa, tegelevad siinsed külaelanikud uue talve küttepuude varumisega.

Mis tähendab, et ühtäkki on vaade külatänavale selline, et kõik majaesised on suuri haluhunnikuid täis ning ümber nende siblivad vilkalt peremehed või -naised ning kes saeb, kes lõhub, kes tassib riita neid sületäisi.

Oleme siin ka 6 aasta jooksul infiltreerunud kohalike sekka ja nii korraldas härra abikaasa ka "minu rõõmuks" meile tare ette ilmatumasuure puuhunniku. Ja ma päriselt ei liialda. See hunnik oli 4 meetrit kõrge ja umbes 10 meetrit lai. Kui mitte rohkem. See hunnik oli lihtsalt lõputu!

Vaatasin, et ise see hunnik end puukuuri ei jaluta, kuigi ma ikka pikalt ootasin. Vahepeal natuke nagu liigahtas, aga siis jäi toppama. Ühel nädalavahetusel oli meil tares ööbimas vahva MTÜ, kes lastekodu lastega tegelevad. Härra tegi nendaga talvetegevusi ja korraldajad tahtsid lastele natuke töökasvatust teha.Nii sai üks rida puid puukuuri laotud. Majaesine puuhunnik ainult muigas selle peale, et oleks pidanud näitama vähenemist.

Mis seal's ikka. Käärisin käised üles (loe: nööpisin end kurguni puhvaikadesse kinni ja tõmbasin jalga mitu paari pükse) ning suundusin tegelema. Nagu öeldud, nädal aega olen kõikvõimalukud hetked puid vedanud ja ladunud. Kolmanda päeva õhtuks tahtsid käed küljest kukkuda, maani olid juba veninud teised. Kõigele lisaks on tegemist üleni märja puuga, mis peab nüüd härra sõnul miinimum 2 aastat kuivama üldsegi, enne kui ahju saab lükata. Seega ei saanud neid ka puukuuri rohkem laduda, vaid tuli kuuri kuivade puude jaoks hoida. Asusin siin puukuuri kõrvale neid üles rivistama.

Aga ega ma ei saa ju midagi niisama labaselt teha. Kiiks peab ikka mann olema. Nii ma teatasingi härrale, et kui see hunnik puid peab siin hoovis pikalt hängima, siis olg ta vähemalt silmale ilus ja lõbus vaadata. Härra sellistel puhkudel õnneks minu valikuid ei laida maha vaid hakkas kaasa mõtlema. 

Selline ta sai. Järjekordne meie vimka siin Kiiksuga Sibulateel.

See sissemüüritud ratas (härra idee. ma tahtsin ust sinna panna) võiks olla mingit erksat värvi, aga see mõte tuli alles siis, kui teda seal töö lõppedes vaatama jäin. Istumiskohti on meil suveüritustel alati vähe ja nii tekkis mul kihk üks selline nn poolik riit ka laduda. 

Kuidas sul puuladumisega suhe on? Vimkasid ka viskad?

P.S. Tare esine ei ole veel sugugi nüüd korda saanud. Puud ei ole seal veel lõppenud. Ma ei tea mitu päeva ma veel puukuuri kuivi puid vedama pean. Lisaks kõigele on seal ootel 4 koormatäit pinnasetäidet, mis kõik nüüd meie rannala alale laiali tuleb laotada. Ma ei jõua ära oodata, et neid töötulemusi jagama hakata. Õigemini, ma ei jõua ära oodata meie ilusat korda tehtud rannaala, mis sel aastal lõpuks ometi olema saab! Kõigepealt peab härra sealt võsa maha saagima ja meie kodu katusematerjali ära saagima. See, mis aastavahetuse eel maha sai võetud kõik. Õudne laastupuru igal pool.

Niiet õues on põhjust olla ja toas on üha raskem leida motivatsiooni arvutitööks.

*Millest aru saada, et talv on Peipsi äärde saabunud? Jää lätlast kannab, aga eestlast veel mitte.

paljastan oma kiiksu

Mulle õudsalt meeldib, kui keegi oma kiiksudest kirjutab. Meil kõigil on midagi :) Ega ma asjata elu keerdkäikude tõttu siia Sibulateele jõudnud. Oled kuulnud Kiiksuga Sibulatee kontseptsioonist? Ei? No praegu saab iseseisvalt käia piki tänavkülasid ja uudistada kõikvõimalikke kiiksuga aedasid. Ühel päeval äkki jõuame giidituurideni ka. Aga mitte sellest hetkel...

Ma enda kiiksudest olen küll ja veel kirjutanud, aga ühest kiiksust pole siiani rääkinud. 

Ma nimelt olen koguja.

Mitte hoarder mõistes, et kodus lükkan labidaga käiguteed välisuksest voodini, aga mul on üks komme pühendada end pühendunult mingisse temaatikasse. Enne Austraaliat oli mu suur kirg lauamängud (vaikselt tuleb tagasi, nüüd saab vaadata seda asja kogupere seisukohast - ootan aega, et põnnid ka rohkem vaimustuksid, kui lihtsalt käega mängulauda ümber ajaksid), aga vahepeal on neid "hooge" olnud mitmesuguseid.

Vahepeal olen ma nn kogunud erivärvi sukkasid, kleite ja kontsakingi. Kui ikka seda värvi ei olnud, oli kohe VAJA. Enam nad nii suur kirg ei ole, sest sukki on mul vist eluks ajaks sahtlis nüüd olemas.

Kui kuskilt sain teadlikuks LasseMaia raamatutest, siis püha eesmärk on nad KÕIK omale koju riiulisse saada. Ma eemm, loen neid ise jah, khm.

Mummude-armastusest ma vist ei pea rääkima? Kui ma kuskil mõistliku hinnaga teetasse näen, koju nad tulevad. Sest nad on nii nunnud ja kuidas ma jätan nad ksukile kõledasse kohta õnnetuna passima? KÕIK tahaks koju tuua (aga ei mahu, ma ju tean).

Kummutisahtlid on mul heegeldusi täis, sest... heegeldused, kammoon. Kellele need küll ei meeldiks. Vähe sellest, et ma neid uuskasutuskeskustest päästan, ma ise ka heegeldan aegajalt.

Aga praeguse aja suurim "hoog" on peale tulnud üldsegi härra algatusel. Jah, tema on selles süüdi. Nimelt on tema suur kogumiskirg Vene samovarid. Esimese samovari siia majja tõi just tema, siis tõi veel ühe ja siis veel. Ma ei saanud esiti aru, et milleks, kui üks juba olemas on.

"Aga sellise kujuga samovari meil ei olnud," vaatas ta mulle kutsikasilmadega otsa.

No selge siis. Ja ma hakkasin ise ka lähemalt vaata. Et tõesti, äärmiselt põnev. KUI PALJU erinevaid mudeleid ja disaine! Jumal küll!

Ma vist ei pea mainima, et nüüdseks on kodus kergemat sorti samovari-plahvatus? Osta.ee-s olen kuldklient varsti.

"Kuhu me nad paneme?" küsib härra minult, kui on järjekordset samovari kuskilt piidlemas. Eksole, mina nüüd lahendagu ruumiprobleemid. Mul pole kohta, kuhu riidekappi panna majas, aga samovare muudkui tuleb.

Tegelikult ma tean, kuhu ma tahaks nad panna. Mul on täiesti silme ees see ehitis, mida meil ei ole. Ma tahaks Mesi tare hoovile teemaja. Sellist ägedat kuuri, kus seinal on riiulite viisi samovare, letil sumiseb ka üks, millest külalistele ivantšaid välja valan ja eraldi ruum lauakestega, mis kaetud pitside ja heegeldustega, kus külalised saavad mummutasside taga istuda ja muheleda.

Ühel päeval mul see teemaja saab olema.

Aga seni ma unistan, et mul on veel vaja mõnda samovari. Mul on pronksikarva ja hõbedasi, suuremaid ja väiksemaid, söesamovare ja elektrilisi, hohloma mustri ja graveeringutega, silindri kujuga ja kolmnurkseid. Aga mul ei ole sellist suurt ümmargust kullavärvi söesamovari nagu Maša ja karu multikas. Ja ma täiega tahan sellist. Kui keegi teab, kust saab, siis olen suur kõrv!

Hommikune virgumine

Kiirustasin täna hommikul Tartusse konverentsile. Märkmikusse, mis on minu piibel, olin üles kirjutanud algusajaks kl 9 ja seetõttu eriti varakult lapsed voodist välja kupatanud ja autosse pakkinud. Kui tavahommikuti ei saa me kuidagi enne kl 9 majast välja, siis täna pidin märkmiku järgi selleks ajaks juba Tartus olema.

Parkisin auto ja asusin õiget kohta otsima. Maaülikoolil on umbes miljon hoonet linnakus. Minu jaoks nagu nõela heinakuhjast otsida. Kell näitab, et paar minutit puudub 9st, seega kiirustan ustest sisse. Tühi ruum ja majaesine, vaid üks garderoobi tädi ootel. Jeerum, kas ma olen ainus hilineja või mis toimub?

Astun tädi juurde, et kas ikka siin toimub loodusturismi konverents? Saan jaatava vastuse. Ja siis lööb tädi mind järgmise küsimusega pahviks.

"Mesi tare ka kohal?"

Ihsand, puudujate kontroll või? Olengi üksinda nii viimane?

"Oi, kas nii tuttav nägu mul?", uurin tädilt.
"Ah, ma olen mitu korda teie juures käinud, igal aastal ikka. Mul vanemad olid sealt Peipsi äärest pärit." Tädi räägib pikalt.

Nii piinlik, et mul selline mälu ei ole, et kõigi külaliste näod ja nimed meeles oleks. Siis ei tekiks olukordi, kus end nagu seltskonnastaar tunnen. Inimesed mind tunnevad ära, aga mina nuputan, et kuidas me tuttavad oleme või kus kohtusime :)

Lõbus algus päevale igatahes.

Ahjaa. Ma olin esimene külaline kohal. Programm algas kl 10.30 ja kogunemine 9.30....

internetil on sünnipäev!

Google teatas täna hommikul, et on veebi 30. sünnipäev. Jeerum! Ma ju veel mäletan aega, mil internetti ei olnud ja siis seda aega, mil internett ei olnud igal pool saadaval. Kuidas ma gümnaasiumis istusin peale tunde arvutiklassis ja kirjutasin kellegi võõraga jututoas (aaww, kui nunnu nimi ikka. Miks nüüd kõike chatiks nimetatakse?) Sealt paar aastat edasi mäletan, kuidas esimese peika juures Saaremaal resideerudes olid meil nn linnapäevad, kui me käisime Kuressaare kesklinnas raamatukogus e-kirju lugemas (kesse huvitav pidi nii väga kirjutama, kui internetti nagu polnud?) ja videolaenutuses kassette laenutamas, sest igasugu filmide allalaadimisteni läks veel aasta kuni paar. Mäletan, kuidas ühikasse tekkis netituba, kuhu mitte kunagi ei olnud võimalik ligi pääseda, sest itimehed (need, kes IT-d õppisid) laiutasid oma arvutite kõvakastidega seal ees. Igaüks oli oma kasti kaasa toonud ja ühendanud netitoa võrku ja kangutasid muudkui filme alla. Mäletan, kuidas ühikast ära kolides üürikorteris sõbranna s. tuli peikaga kaableid vedama mööda tube ja ruuterit paigaldama ja kuidas me kaasüürilisega istusime kumbki oma toas samas seina ääres ja MSNis jutustasime omavahel. No ja sealt maalt on aeg küll eriti kiiresti edasi läinud. Ühtäkki on internet telefonis... TELEFONIS, kujutate ette jah? Ja igal pool kaasas. Ja kui kuskil wifit ei ole (dziisas, kas Eestis selliseid kohti ka veel on? Ahjaa, meie tare nt), siis teed telefoniga arvutisse ise selle.

Müstiline!

Igatahes, päris pikk sissejuhatus tuli sellele, et tahtsin kirjutada, et veebi sünnipäev innustas blogima täna.

Tõde ja õigus ketrab mul peas. Vau, ma sain ka üle pika aja kinno :) Me oleme härra abikaasaga planeerinud kinokülastust umbes sellest ajast saati, kui see film esilinastus ja no ei leia võimalust minekuks. Praegu on veel talvehooaeg, kuigi kevad muudkui püüab endast märku anda. Õnneks jää veel kestab Peipsil ja see tähendab, et kell 7 hommikul on härra mul järvel juba mehi kalale viimas ja kell 17 ajal toob nad tagasi. Mis tähendab, et Tartusse kinno me enne kl 19 ei jõuaks. Siis oleks vaja otsida lastele hoidjat ja me ise oleks kinos kuni kl 22 või 23ni, liiga hilja jälle, et kedagi selleks paluda. Inimene mõtleb ikka enda elu keeruliseks onju? Nädalavahetused on bronne ja gruppe täis, seega siis ka ei saa kinno.

Ei jäänud meil muud võimalust, kui lapsed hommikul lasteaeda, me härraga Tartusse kinno. Peale kino kiire hiline lõuna ja kiirelt tagasi koju, et härra saaks kalamehed järvelt tagasi tuua ja ma lastele järgi. Selline on maaelu. Ja siis ma imestan mõnda blogi sirvides, kuidas inimene ei saa toast välja poodi mindud vaid tellib netikulleriga süüa. Ma tahaks väga siia vulgaarseid teravaid järeldusi kirja panna, aga hoian end vägisi tagasi ikka.

Kinost koju jõudnud, tõi härra suure tünniga joogivett tuppa, sest nii me elu siin juba pea 6 aastat käib, ja ma mokaotsast kobisesin, et peab see elu ikka nii raske olema. Härra muidugi muigas kohe vastu - hea, et kive põllult korjama ei pea. Sellega on nagu jah hästi, aga kraavi kaevamisest ja soo kuivatamisest ei ole meiegi pääsenud. Sai ju nüüd sood ostetud ja vaja sellest kasutuskõlblik maa teha.

Oma tõde ja oma õigust tuleb ka ajada, rohkem üle kantud tähenduses, aga siiski. Kes otsib (paralleele), see leiab ka. Ikka samad mured on inimestel, sajand sinna või tänna. 

Ühesõnaga, film kõnetas.