Google teatas täna hommikul, et on veebi 30. sünnipäev. Jeerum! Ma ju veel mäletan aega, mil internetti ei olnud ja siis seda aega, mil internett ei olnud igal pool saadaval. Kuidas ma gümnaasiumis istusin peale tunde arvutiklassis ja kirjutasin kellegi võõraga jututoas (aaww, kui nunnu nimi ikka. Miks nüüd kõike chatiks nimetatakse?) Sealt paar aastat edasi mäletan, kuidas esimese peika juures Saaremaal resideerudes olid meil nn linnapäevad, kui me käisime Kuressaare kesklinnas raamatukogus e-kirju lugemas (kesse huvitav pidi nii väga kirjutama, kui internetti nagu polnud?) ja videolaenutuses kassette laenutamas, sest igasugu filmide allalaadimisteni läks veel aasta kuni paar. Mäletan, kuidas ühikasse tekkis netituba, kuhu mitte kunagi ei olnud võimalik ligi pääseda, sest itimehed (need, kes IT-d õppisid) laiutasid oma arvutite kõvakastidega seal ees. Igaüks oli oma kasti kaasa toonud ja ühendanud netitoa võrku ja kangutasid muudkui filme alla. Mäletan, kuidas ühikast ära kolides üürikorteris sõbranna s. tuli peikaga kaableid vedama mööda tube ja ruuterit paigaldama ja kuidas me kaasüürilisega istusime kumbki oma toas samas seina ääres ja MSNis jutustasime omavahel. No ja sealt maalt on aeg küll eriti kiiresti edasi läinud. Ühtäkki on internet telefonis... TELEFONIS, kujutate ette jah? Ja igal pool kaasas. Ja kui kuskil wifit ei ole (dziisas, kas Eestis selliseid kohti ka veel on? Ahjaa, meie tare nt), siis teed telefoniga arvutisse ise selle.
Müstiline!
Igatahes, päris pikk sissejuhatus tuli sellele, et tahtsin kirjutada, et veebi sünnipäev innustas blogima täna.
Tõde ja õigus ketrab mul peas. Vau, ma sain ka üle pika aja kinno :) Me oleme härra abikaasaga planeerinud kinokülastust umbes sellest ajast saati, kui see film esilinastus ja no ei leia võimalust minekuks. Praegu on veel talvehooaeg, kuigi kevad muudkui püüab endast märku anda. Õnneks jää veel kestab Peipsil ja see tähendab, et kell 7 hommikul on härra mul järvel juba mehi kalale viimas ja kell 17 ajal toob nad tagasi. Mis tähendab, et Tartusse kinno me enne kl 19 ei jõuaks. Siis oleks vaja otsida lastele hoidjat ja me ise oleks kinos kuni kl 22 või 23ni, liiga hilja jälle, et kedagi selleks paluda. Inimene mõtleb ikka enda elu keeruliseks onju? Nädalavahetused on bronne ja gruppe täis, seega siis ka ei saa kinno.
Ei jäänud meil muud võimalust, kui lapsed hommikul lasteaeda, me härraga Tartusse kinno. Peale kino kiire hiline lõuna ja kiirelt tagasi koju, et härra saaks kalamehed järvelt tagasi tuua ja ma lastele järgi. Selline on maaelu. Ja siis ma imestan mõnda blogi sirvides, kuidas inimene ei saa toast välja poodi mindud vaid tellib netikulleriga süüa. Ma tahaks väga siia vulgaarseid teravaid järeldusi kirja panna, aga hoian end vägisi tagasi ikka.
Kinost koju jõudnud, tõi härra suure tünniga joogivett tuppa, sest nii me elu siin juba pea 6 aastat käib, ja ma mokaotsast kobisesin, et peab see elu ikka nii raske olema. Härra muidugi muigas kohe vastu - hea, et kive põllult korjama ei pea. Sellega on nagu jah hästi, aga kraavi kaevamisest ja soo kuivatamisest ei ole meiegi pääsenud. Sai ju nüüd sood ostetud ja vaja sellest kasutuskõlblik maa teha.
Oma tõde ja oma õigust tuleb ka ajada, rohkem üle kantud tähenduses, aga siiski. Kes otsib (paralleele), see leiab ka. Ikka samad mured on inimestel, sajand sinna või tänna.
Ühesõnaga, film kõnetas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar