Jalutasin eile pikapika tee töölt koduni välja, vahelepõikega Eedenisse, kust pidi mind pakiautomaadis üllatus ootama. Nii see oli, üllatus ma mõtlen. See seisnes selles, et süsteem oli hangunud ja mitte muffigi ei toimunud! Helistasin klienditeenindusse ka, hängisin aega raisata ringi jalutades veel ja ikka ei midagi.
Ühesõnaga, jalutasin tühja käega koju ära.
Tee peal mõlgutasin kevadisi mõtteid ja pildistasin muudkui tänavakunsti. Siin-seal mõnel majal on jälle miskit mind kõnetavat.
Ja ühtäkki, ma sain nägijaks. Oligi kevad ise!!! Minu selle kevade esimesed lumikellukesed. Lihtsalt seal niiviisi omaette, suurte majade vahel.
Õhtul jalutasime härraga veelgi. Käisime vastlapäeva puhul kinos. Selle pika jalutuskäigu võib ju nimetada pikaks liuks? Minu meelest küll.
Teise lubatud traditsiooni viisin ka ellu. Läksin härrale kosja:
herz: "Noh, tuled mulle naiseks või ei tule? Kohe ütle, ära mõtle!"
härra: "Sulle naiseks? Jah!"
herz: "Selge. Nüüd oled minu bitch!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar