Mul on põnev uudistada iseenda mõtete ja hinnangute muutuseid/arenguid aastate jooksul. Oli aeg (kontoriinimesena), kui töö oli lihtsalt põhjus palgapäeval rõõmustada. Kell kukkus 17, siis kontsad välkusid elu elama. Mitte kunagi ei ole ma tööd koju kaasa võtnud, et siis poole öö ajal veel meile lugeda ja analüüse kirjutada (ok, mandliopist taastumise ajal oli mul tööarvuti kodus kaasas, aga kuna ma pmst surin 10 päeva, siis ma praktiliselt kirju ei vaadanud. mu tollane boss ei tahtnud mulle haiguslehte või puhkust vormistada, ütles, et tööta kodunt. see oli ka aeg, kus ma päriseltpäriselt armastasin oma kontoritööd). Ja kui mingil perioodil preili M mulle ülemuseks sai, siis teda ma üldse ei kadestanud vaid pigem ohkasin kõrvalt, et miks ta kodus peale tööpäeva tööd edasi teeb. Et millal siis iseenda aeg on?
Praegu, koduse ema ja väikeettevõtjana on mu arvamus ja teod hoopis midagi muud. Arvutitööd saab teha Mutuka päevase une ajal, kui mul selleks aega on. Sest noh, ilmselgelt kuhjub mulle hästi palju olulisi asju teha viimasel ajal ja ma tahan olla hästi tubli ja kõik ise ära teha. Olen endale kõrge lati seadnud ja teisiti ei oska. Aga väga tihti sunnib Mutukas mind plaane ümber tegema, sest ta ei maga nii kaua, kui ma sooviks või sellel ajal kui ma sooviks või muud toimetused. Praegu ta on parasjagu selline vahva naerupall, kes tahab ainult minu süles olla. Sest siis on ta kõrgel justnagu teisedki ja ta näeb ka ringi uudistada. Oh seda pahandust, kui ma julgen teda põrandale panna. Ja muidugi arvas ta ennast vennast paremaks ja hakkas end püsti ajama ja istuma juba mitu nädalat varem kui Mesilane omal ajal. Niiet 5 ja poole kuusena võime siis daatumid üles märkida. See muidugi tähendab seda, et üles saab, aga siis on hädas. Ema peab tõttama appi.
Eriline andur on Mutukal veel. Õhtuti-öösiti ma ei saa vetsu ka minna, ilma et andur tööle ei hakkaks. Ja ma ei liialda, Iga kord on ta sügavast unest klõpsti neljakäpukil ja protesteerib mu lahkumise üle. Aga mõni kord öösiti juhtub selline imetabane asi, et mul läheb uni ära nii 3-4 ajal ja siis ma teen mõttes nimekirju erinevatest asjadest. Täna öösel mul õnnestus ka üles tõusta nii, et andur ei läinud tööle (milline ime!). Seega istusin kell 4 köögilaua taga ja kirjutasin üles puhvetite päeva ettevalmistuseks vajalikke tegevusi, sh saatsin ka erinevaid meile ja hinnapäringuid jne. Niiet siis nüüd ma olen see no-lifer, kes saadab kell 4 töökirju välja.
Ja kuigi enam ei ole võimalik sellist asja endale lubada, et tööaeg on 8-17, vaid pigem K-O-G-U-A-E-G, siis oma isiklik aeg on ka koguaeg. Milline luksus ja rõõm ja täitsa ära harjub nii.
