"rada metsas"

Kadriorg on täis kõikvõimalikku põnevat :)

Tegelikult hakkasin korralikuks (no mõneks ajaks, nagu mul need hood käivad) ja vean end nüüd mitu-mitu korda nädalas õue jalutama, ilmast olenemata. Huvitavaid asju näeb niimoodi linna peal :)

Pildil olev õhuloss on kahjuks ainult ajutine, 22.oktoobrini. Ja kuna mina ei teadnud, kust nurgast teda otsida, siis vihjeks on, et Jaapani aia kõrval (nagu see vihje mind palju rohkem aidanud oleks :P).

nagu filmis

Unistamine on tasuta, onju?

Sattusin peale ühele überahvatlevale teekonnale. Võite selle mulle jõuludeks kinkida.

---

Nädalavahetusel sai preilidega glämmitud ja kinos käidud (hästi glämm üritus onju :D). Friends with benefits, mis muu. Ütleme nii, et täitsa pandav film oli. Ilusad inimesed, nalja ka, ettearvatav lõpp. Aga kõlama minu jaoks jäi sealt küll üks mõte: tahaks ka, et elu oleks nagu filmis - siis, kui olen täiesti madalseisus, kõik ümberringi on happily-ever-after, et siis kõndides tänaval, jookseb mulle järgi see ainus ja õige, lilled pihus, taustal see õige muusika, the kiss ja minu happily-ever-after.

Nii ongi. Huvitav, et mulle ei jookse keegi niimoodi ligi. Ainult filmis.

---

Viimasel ajal loen ma palju reisiraamatuid. Viimasena jäi näppu Indrek Jäätsi "Aasia päevikud". Kulges kiiresti, paari tunniga oli loetud. Üldsegi tundub mulle viimasel ajal, et reisiraamatute seas on tekkinud üsna palju raamatuid stiilis käisin-kahe-nädalasel-reisil-Sharm-el-sheikis. See raamat oli ka kokku pandud kahest tripist. No pmst võiksin ma ka oma reisiblogi raamatuna välja anda, te kõik ostaksite ja kiidaksite (erinevalt sellest raamatust, millest mina lugesin välja üksnes, mis ta sõi iga päev ja iga paari tunni tagant, kuidas kuskil s****da oli ja kuhu ta avalikus kohas urineeris. sekka ka seda, kuidas ta muudkui reisiseltskonnast puhata tahtis - tõeline dreamteam reisikaaslane. tegelikult ta ikka kirjeldas sihtkohti ka ja see osa oli ok, kuigi igav. huumorit üldse reisil ei saanud või?).

---

Ja ütleme nii, et vannis raamatut lugeda on ikka väga filmitrikk. Üritasin mina ka - kuum vann, vannivaht, küünlad, hea raamat (üks teine raamat juba), taustamuusika. Tulemus - vesi oligi kuum. Ma pidin tükk aega jahutama, et varbaid sisse saaks pista üldse. Kuidas see nii läks, mai tea. Igatahes, selleks ajaks, kui ma vee talutavaks sain, oli tuhin üle läinud, vesi ikka liiga palav (või mina liiga rahutu), et sees mõnuleda, raamatulugemiseks mõnusat poosi ka ei leidnud ja üleüldse. Elu nagu filmis, tuleb välja - igas aspektis ikka mulle vist ei sobi :)

herzism

See, kes joob üksinda ära terve pudeli veini ...
... tantsima ei jõuagi, sest uni murrab maha :)

Nendest, kes meid mõjutanud on

Leidsin oma draftidest ootelt ühe mõtiskluse. No hea küll, nähku ta siis ka ilmavalgust!

---
Preili M on paaril korral mulle öelnud, et ma olen teda me uskumatult lühikese sõpruse jooksul uskumatult palju mõjutanud. Edevale minule oli seda muidugi äärmiselt meeldiv kuulda. Et noh, mina olen kellelegi positiivset mõju avaldanud.

Selle peale läks mõte rändama, et aga kes mind mõjutanud on.

Pere. Sellest ei pea isegi rääkima, pere mõjutab meid kõiki. Alates kasvatusest, hommikusöögi tähtsusest, traditsioonidest laupäevaste saunaõhtute menüüni välja. Aga mõned kiiksud on siiski sellised, mida ma oskan seostada üksnes oma perega. Esitähe kiiks näiteks. Ehk siis naisperel algab eesnimi sama tähega (ema järgi), meesperel samuti (isa järgi). Ja kui ma päriselt ühel päeval ise lapse(d) saan, siis nimed on mul juba olemas :) See kiiks on nii sügaval mu sees, et ma lihtsalt ei saa aru (aksepteerin ofkoors, aga aru ei saa), miks värsked lapsevanemad oma võsukestele süsteemi järgi nime ei pane või oh jumal - otsa vaadates vaatavad, mis nime nägu laps on.... Nii need asjad herzi maailmas küll ei käi :)
Kiikse ja mõjutusi on muidugi palju, aga ma ei saa kõiki kaarte ka korraga avada.

Ühikas. Oh, olen minagi ühikarott olnud kaks aastat oma elust ja esimene aasta neist oli see, mis muutis kuldmedaliga kooli lõpetanud eeskujuliku preili (kes üldsegi ühikasse kolida ei tahtnud, sest siis ei saa ju õppida ega magada) eesrindlikuks "juhhuu kolmapäev, see on 19 krooni Hollywoodi pilet ja hommikul otse kooli" aktivistiks (kes õppida ja magada enam küll ei tahtnud) :)

Mehed. Nii ta on, et mu eksmehed kõik on andnud panuse selleks, kes ma olen täna. Naljakal kombel on esimene asi, mis mulle meenub ja mis neil kõigil ühine mõjutegur on - muusika. Esimene peika armastas klubi- ja techno- jne muusikat, tümakat if you will. See oli ka minu elus periood sama muusika jaoks. Ekshärra oli vanakoolimees ja austas Eesti muusikat. Me käisime tihti pubides tantsimas (see oli periood, kus ma oskasin tantsida. nüüd enam ei oska- ei mäleta samme :D). Silmarõõm tuletas meelde, et Metallica, Rammstein jt on väga head bändid (noh, blogipealkirjadest saab ka sellest aimu eksole).

Filmid ja kino - selle tõi endaga kaasa esimene peika. Tema kõrval me vaatasime hunnikute viisi filme videost (jaa, olid ajad), arvutist (jah, see on ka tema teene, lisaks veel, et ma oskan arvutiga peale temaga koos veedetud aega teha palju enamat kui tavalised preilid) ja kinost (oo, need kinod. Polnud üldse probleemi koolist minema viilida või sinna lausa mitte minnagi hommikul, sest noh, kino!).

Kontsakingad. Ekshärra juurutas minust välja kontsade kandmise, sest talle ei meeldinud, et ma siis temaga pea sama pikk olin. Silmarõõm aga tõi kingariiulitele kõik stilettod koos sõpradega tagasi. Oh, mulle meeldivad ikka pikad mehed :)

Kodu. Ekshärra ajastul sai kodu mulle väga oluliseks, noh eks sai ka ühine pesa loodud. Tema suurimaks mõjutuseks on see, et ma ei salli enam nähtaval olevaid asju, kõik peab olema kappides-panipaikades-kusiganes, aga mitte silma all. Puhas, lihtne ja minimalistlik (kuigi siiski, võidab see, kel on surres kõige rohkem asju... kappides :D).

Ahjaa, tekikoti vahetamine on mulle koduste toimingute juures üks ebameeldivamaid tegevusi peale nõudepesu. Üllatuslikult aga on parim trikk selle lihtsustamiseks õpitud esimeselt peikalt, mitte oma emalt.

Sõbrad. Pildi tegemise huvi, kohvikutamine, lauamängud, raamatud - need on sõpradelt külge hakanud naudingud. Jah, ka selle, et ma palju reisida tahan, tuletasid mulle meelde sõbrad, kui ükskord ennemuistsel aal Barcelonasse suundusime. Feissbukki läksin ka sõprade kihutustöö tulemusena, nüüd ei saa enam tulema :)
Sõbrad muidugi ei tea, aga minus tõstab igakord pead "naabrist/sõbrast parem" kurivaim, seega, kui sõbrad midagi teevad, mis mulle sümpaatne on, tahan mina ka (paremini/kiiremini/rohkem/varem) seda teha :) (meenus sipsiku postitus nt enda turgutamisest/hoolitsemisest sõprade näitel).

Kolleegid. No kui ikka töötada meestekollektiivis, siis vahetasid seelikud ja kleidid üsna kiiresti pea kogu mu garderoobi välja. Ei tea küll, miks :)

Ja kes sind mõjutanud on?

CSI: instrumentalistid

Kõigepealt ma käisin Iirimaal. Taaskord tõeliselt äge koht, nautisin iga hetke, ka neid paduvihmaseid-baleriinalirtsuvaid ja selg-kann-jalad valutavaid. Mis värk on selle UK ja Iirimaaga, et mind sinna ikka tagasi kisub?

Siis kui ma tripilt tagasi jõudsin laupäeva pealelõunal, teadsin juba ette, et õhtuks on üks üritus broneeritud. Koju saabudes laksas aga hullem väsimus peale (ega's iiri magama minda eksole). Kohusetundlik mina, kes ma olin sõna andnud (ja alternatiiv oli ju igav - koju magama jääda), vedasin end ikkagi toast välja ja aadu eestvedamisel Viimsisse. Kujunes välja väga humoorikas, meeleolukas ja tore õhtu, magama sain enne hommikut.

Sellest, mis pühapäev kaasa toob, ei teadnud ma kell 9 hommikul pesu pestes veel midagi (seltsimehed unetud, tere! siis, kui võiks rahumeeli magada, ei! uni läheb ära varakult). Kui ma olin kokku leppinud preili m-ga Kadrioru pargi jalutuse ja pärast kino, siis see, et kino peab saama, ei tähenda üldsegi kinno minemist. Seda olen ma selle aastaga küll õppinud.

Niisiis, me polnud veel parkigi jõudnud, kui preili m andis telefonikõne tulemusel käsu seelik seljast kaotada ja teksad-tagi selga tõmmata. Ja siis leidsin ma end mootorrattalt seljakotina.

Ei olnud paanikat, üldsegi mitte, mkm. Turvavööd ei ole! Kust ma kinni hoian! Ihsand, mis siis saab, kui ma siit kukun? Mitte midagi toetavat ei olegi mu ümber? - need olid ühed paljudest mõtetest, mis ma seljakotina mõlgutasin.

Ja kõik need kiirendused, pidurdused, kurvid, eesti teede "hüppekad", möödasõidud - kogu aeg küüntega plekist kinni hoidmine. Nüüd ma tean, mis tähendab olla inim-iminapp. Ja siis see sirge maantee. Kiirus. Friiiiiiiidom. Now I'm a beliver (ilmselt mul ei ole veel piisavalt rahanõudvaid hobisid).

Sain ka vastused küsimustele, et kuidas mootorratturid omavahel suhtlevad ja kuidas on üldse. Ma ikka autos olen mõelnud, et ratta seljas on ju nõme :)

Ja selle ma sain ka selgeks, et mingi teksad-tagi ei ole ikka väga option küll. Korralikku varustust on vaja, sest sigakülm oli. Käed külmusid nii krampi ära, et ma enam ei tundnudki neid (aga tasakaalu hoidis siiski hästi) ja liigutada ka ei julgenud, sest ma ei tundnud, et kuhu see käsi pärast tagasi panna.

Fantastiline oli see, kuidas kilomeetrid lihtsalt kadusid. Kui esimese nö proovikas Tallinn-Keila oli üle elatud ja ma olin arvamusel, et võime jätkata küll sõitu, ei lähe siit marsa peale, siis nähes viita Haapsalu 73 km pidin südari saama, et kuidas ma selle küll üle elan. Järgmine hetk, mida mäletan, oli viit Haapsalu 19. Kuhu kilomeetrid kadusid??? Ja kui ma seljakotina mõtlesin, et hmm Haapsallu jäätist sööma on päris hea mõte, siis kohale jõudes kas ma tahtsin jäätis või? Topeltkeev kakao, palun!

Missest et tagasijõudes olin kringliks külmunud, missest et hommikul ei jaksanud käsi nii palju ka liigutada, et tekki pealt lükata, missest et mul on KÕIK kohad valusad (käed, õlad, kael, tagumik jaaniiedasi) (ma vist vahetan trenni mootorrattasõidu vastu välja, palju tõhusam trenn :D), ma tahan veel :)

Pealkirjal muideks ei olnudki postitusega muud pistmist, kui ei nägin sellise tekstiga t-särki :)

Ahjaa! HOIATUS ikka ka!!! Facebookis levib postitus "Koit Toome uus singel". Ära mitte mingil juhul seda linki kliki, kuna selle all peitubki Koit Toome uus singel. Hoiata ka oma FB-sõpru!