Nii pikka postitust ma vist polegi veel varem teinud? Kui, siis mõni reisikiri.
Igatahes, teemakaupa kõik pulmade planeerimise ja pulmapeoga seotu. Pildid lisanduvad jooksvalt, kui neid fotograafilt juurde saan.
DEKORATSIOONID
Üks asi, mida ma panin tähele pulmapidu ette valmistades, oli ingliskeelsus. Ükskõik, kuhu ka ei vaata, siis sildid, pokaalid, kasvõi sokid - ikka inglise keeles. LOVE tulukesed, Mr&Mrs lauasildid, Mr Right & Mrs Always Right sokid või padjad või mis iganes. Aliexpressist või Ebayst pisikese raha eest vidinaid tellides saab sellest aru, nad teevad kogu maailma jaoks. Ja siis on hunnik pulmaaksessuaare pakkuvaid rendifirmasid, kes ostavad Alist asju kokku ja pakuvad neid. Ja jällegi inglise keeles.
Minul oli kindel soov, et peab olema eestikeelne. Ja nii ei jäänudki muud üle, kui otsida välja eriteenuseid pakkuvaid tegijaid ja tellida nendelt või siis teha ise.
Nii näiteks tahtsin ma lauale silti HÄRRA & PROUA, pidin ise vineerile joonistama ja välja saagima. Härra Abikaasale tahtsin viguriga sokke pulmapäevaks ja peoks, Sokisahtlisse kirjutasin, et kas midagi on pakkuda neil või oskavad nad soovitada koostööpartenereid. FBs on ses suhtes hea näha, et küsimust on loetud, vastust ootan tänaseni. Ma Marati või Suva peale tõesti too hetk ise ei tulnud, asusin hoopis Etsy.com kammima ja leidsin sealt ühe tegija. Nii sai härrale tellitud kaks paari sokke, kõikidel sokkidel ise tekst. Pulmapäeval nt oli tal jalas sokid, kus ühel jalal kirjas PEIGMEES, teisel NAISEMEES. Nii äge mu meelest. Pesus käinud ja ikka nagu uued. Julgen soovitada.
Pulmaautole tahtsin ka oma numbrimärki. Otsisin seda tegijat siit ja sealtnurgast interneti seest. Oli Etsys, aga päris krõbeda hinnaga ja mingeid tingmärke nad ei teinud, mis soovisin. Lõpuks leidsin osta.ee-st pakkuja ja sain jällegi üsna soodsa hinnaga kaks numbrimärki. Auto ette H (süda) M ja taha MESI
Dekoratsioonide ja kontseptsiooniga oli aega mul tegeleda 6 kuud. Nii siis oligi, et iga päev nokitsesin midagi. Nimekirja vaikselt lisandus uusi mõtteid ja õnneks oli ju varuaega küllaga. Ja siis järjest sai jälle OK märke taha teha nendele asjadele, mille valmis sain. Nii ma siis õmblesin ise pulmalipu, sest vaatasin a la Lipuvabriku hindasid ja pidin pikali kukkuma. Minu lipu hinnaks kujunes 11 eurot. Ostsin kangapoest juteriiet, otsisin välja vanade pitsikardinate hunnikud ja lõikasin tektsid välja. Seejärel õmblesin nad riidele ja olemas. Ei tahtnud pulmalipule meie hägustatud pilte või luikesid kaelakuti või kahte sõrmust vms. Sai meielik lipp, mis sobis hästi küünipulma ja edaspidi siis heiskame igal pulmaastapäeval.
Järgmine kindel plaan oli pitskardinaid kasutada kaunistusteks. Seega hakkasin neid vaikselt kaltsukatest kokku ostma ning küsisin siitsealt sugulastelt või sõpradelt ka. Eks ma kokkuvõttes kulutasin u 150 eurot nendele, kuid sain kokku meeletult suure hunniku kardinaid. Et meil kontseptsioon muutus üks päev enne pulmapidu, siis kulusid nad kõik viimseni ära ka ja oleks vist võinud paar tükki rohkemgi olla. Nüüd saan elu lõpuni kardinaid vahetada kodus, tares romantikaõhtuid teha ja sõpradele pulmasid tulla kaunistama.
Heinapakisoov oli ka üsna kohe kuklas tiksumas. Kuna tänapäeval heinapakke leida on ikka raketiteadus, sest igal pool heinapallid, siis hakkasime varakult maad kuulama. Peas aga juba paigutasin neid hoovile laiali ja valmistusin nende kaunistamiseks. Mul oli eesmärk teha nn heinapakidiivanid ja selleks heegeldasin suuri katteid kokku. Ammune idee väikestest heegelliikutest suured katted teha oli aeg nüüd teostada. Ja nii ma õhtute viisi heegeldasin neid kokku. Vahepeal sain linikud otsa, otsisin kaltsukatest juurde ja heegeldasin ise ka. Avastasin, et vana arm ei roosteta. Põhikooli ajal ma armastasin heegeldamist ja see armastus oli unarusse jäänud, kui Tallinnas koolis hakkasin käima. Nüüd asusin üha uusi linikuid heegeldama ja hea rahustav tegevus. Kuigi lõpuks me nii palju heinapakke ei saanud, et diivaneid moodustada ja neid heegellinade katta, siis raisku need suured katted ei lähe. Saan kasutada kodus ja tares. Heinapakid leidsime Rakkest ja päev enne registreerimist need sealt ära tõime. Metsik tempo.
Ja kui juba heegeldustuhin sees, siis järgmiseks võtsin ette unenäopüüdjad. Heegeldasin ümmarguseid linikuid, meisterdasin pajuokstest rõngaid ja kinnitasin linikud sinna sisse. Alla äärde hunnik erinevaid pitskardinate ribasid (oi, kui palju ma kardinaid lõikusin) ja erinevaid pitspaelu (Abakhanist sooduskastidest muudkui otsisin). Need plaanisin riputada küüni lae alla ja õunapuuaeda.
Pitsidest lipukeste rivisid õmblesin suurtes kogustes. Plaanisin need rehemaja katuse alla tõmmata, aga tegelikkuses kulusid ära aedade peale.
Pitsidest lipukeste rivisid õmblesin suurtes kogustes. Plaanisin need rehemaja katuse alla tõmmata, aga tegelikkuses kulusid ära aedade peale.
Siis nägin Pinterestis ühte imeilusat unenäopüüdjatest tehtud fotoseina ja ma olin armunud. Asusin sedagi heegeldama ja kokku panema. Sellest sai õhtu hitt. Nii imeilus oli ja kõik tegid seal taustal pilte. Jess. Hetkel on see aksessuaar juba järgmise pruudi juures ootel, et tedagi tema pulmapäeval kohe nüüd augusti algul rõõmustada. Sealt edasi - kui on soovijaid, andke teada. Annan laenuks ;)
Kui juba terve kodu ja magamistoas olev suur veimevakk oli erinevate heegeldustega täitunud, sain taas uut inspiratsiooni - palju suuremad rõngad heegelduste ja lilledega. Hakkasin nuputama, et kuidas mul ajaga on, et vahetult enne pulmi neid lilli noppida ja sättida. Jõudsin arusaamani, et kunstlilli on ka ok kasutada. Otsisin siis PIERist ja Koduextrast ja JYSKist kunstlilli, natuke tellisin Aliexpressist ka ja taaskord rõngaid otsima. Kuna aeg oli kevadest edasi liikunud ja pajuoksad enam mitte nii painduvad kui varakevadel, siis sammusin aga meie pööningule ja omistasin sealt hunniku vanasid mõrdasid. Just imeilusate suurte rõngastega nagu vaja. Kaunistasin pitside ja lilledega ja need kaunistasid omakorda küüni seinasid.
Ühe eriti suure rõnga kaunistasin hõbepajuokste ja lilleõitega ja selle viisime Voronja galeriisse rippuma, et seal pilte teha nagu oleks see kiik. Kõik pruudi rõõmuks, härra tegi kõik mu soovid kaasa!
Pitsist ei saanud mul ikka veel küllalt. Vanadest traadijuppidest keerutasin südamekujud, pitsikardinate jääkidest lõikasin sobivates suurustes südamed ja niidi-nõelaga õmblesin kokku. Neid oli tore riputada nii laevareelingute külge kui ka peotelki.
Väikeseid laevukesi meisterdasin laastudest, jäätisepulkadest ja kardinajääkidest. Neid sai igale poole kaunistuseks pandud, et siduda küünipulmad Peipsi järvega.
Kuna Liivi muuseumi aedki on suur, tahtsin sinna veelgi toredusi luua. Nii ma pööningult alla vedasin ka vanu aknaraame, lihvisin ja värskendasin valge värviga. Napilt enne pulmi jõudsime härraga ka ehituspoest hunniku metallkette ja kinnitusi osta, et neid õunapuude külge riputada.
Järgmiseks koristasin pööningu ära vanadest purkidest, nendest kaanetamist vajavate kaantega isenditest, sest ega neid enam väga kasuatada saa. Mingi vigur on nende keermete erinevuses tänapäevasemate omadest. Ka sõprade juurest saime hunniku purke lisaks ja need kõik (ligi 150 tk) ootasid pitspaela omale ümber. Liimisin neid terve päeva. Kogu ettevalmistuste jooksul on mul ära kulunud loendamatu hulk heegelniiti, liimipulkasid, valget niiti, värvi. Soetasin juurde erinevates suurustes valgeid küünlaid ja need said igale poole purkidega hoovile pandud. Hämardudes oli niinii ilus vaatepilt.
Kuna võtsime teha maalähedased pulmad, siis ei tahtnud ma kuumaõhupallide üles saatmist, mis kümnekonna sekundiga vaateväljast kaob ja siis kuhugi alla kukub loodust reostama. Samuti ei pidanud ma eriti ilutulestikust. Meil lapsepõlves käis suviste olengute ja sünnipäevade juurde alati puupakust tehtud küünalde põletamine, seega palusingi vennal meie kodumetsast metsakuiva selle pilguga vaadata ja vaigusemad puud meie jaoks pakkudeks saagida. Saime terve koorma ja neid siis ka õhtul põlema panime .Paljud meie sõbrad polnud sellista sja varem näinud. Jällegi niinii ilus oli. Põlesid kaua ja oli igale poole näha. No ja tõele au andes, üllatas härra mind suuuuuuuuure ilutulestikuga ikka ka. Ma nurisema ei hakanud, ilus oli, kuigi polnud vajalik üldse :)
Viitasid tahtsin igale poole panna. Et kevadisel ajal just aeda koristasime ja kuskilt tuli välja meie vana aia suur jupp, mida enam ette panna polnud vaja, tuli see kütteks ära saagida. Õnneks tabasin õigel ajal härra teolt ja teatasin, et kuule, nendest saame ju viidad teha. Ei ole vaja eraldi materjali osta ega raisata. Härra andis tööjärje mulle üle, mõõtsin järkasin saagisin ja seejärel värvisin kriidivärgiga. Täiesti juhuslikult oli mul varasematest töödest alles kaks purki kriidivärvi, mis nüüd ära sain kasutada. Hea ju viitasid teinekordki kasutada jälle.
Ametimärgid tegin ise. Aliexpressist tellisin meekärje kujulised puidust tükid, kuhu pulmafonti kasutades ametid said peale kirjutatud. Liimipüssiga haaknõelad taha ja valmis. Lauale nimelisi kohtasid me ei määranud, seega ei pidanud neid ka tegema ega tellima.
Auto dekoreerimine oli ka eraldi peatükk. See jäi pulmapeo päevaks ja napp tund enne külalisi sellega tegelesime. Kapotile pitskardin, meie pulma tunnus eksole), ette tellitud numbrimärgid ja peeglite külge lillekaunistused. Ma spetsiaalselt panin pitsikaunistuse ebasümmeetriliselt, sest noh, need oleme meie, mitte traditsiooniline kaks linti üle kapoti.
Külaliste autodele pulmalindid pidid ju ka olema kiiksuga. Ei tahtnud kokku osta valget linti vaid jällegi kasutada ära olemasolevat temaatikat ja jääke. Pulmakleidi õmblemisest jäi järgi omajagu riiet, mille andsin kõik lintide lõikamiseks. Natuke tuli ka pitskardinaid juurde lõigata ja kõik said väga erilised lindid autodele!
Lauakaunistusedki olid mul juba varem taret silmas pidades soetatud. Nüüd oligi parim põhjus ja võimalus nad käiku lasta. Juteriidest pikad laualinad pitskaunistustega üle pitskardinatest laualinade. Taldrikutele aga panin väikesed juteriidest kotikesed, kuhu sisse panin vanakooli riidest salvrätiku ja noa-kahvli. Salvakaid käisin samuti kaltsukatest kokku otsimas. Kõik muidugi erinevad, aga mulle just niimoodi meeldiski.
Õunapuude vahele tõmbasin veel pesunööre ja riputasin suure hulga fotosid enda ja härra lapsepõlvest, noorusajast ja koos veedetud hetkedest. Külalised leidsid end sealt muudkui muigamas ja muhelemas, et vaata seda pilti! Lisaks oli tore piltidelt näha, et lapsed on tõesti härra nägu :)
Muud kaunistused - puupakud küünalde alla, tahvlid infoga, puukastid, mannergud jne. Sellised aksessuaarid ja maahõngu loojad. Laudadele tahtsin ka küünalde alla puukettaid, lasin need härral spetsiaalselt saagida. Me käisime kodu-muuseumi vahet mingi 4 korda vähemalt kahe autoga, härral ka haagis taga, et asju tuua.
EELARVE
Kui jõuluõhtul härra mind sõrmusega üllatas, siis jaanuaris hakkasime vaikselt pulmaplaane veeretama. Härra algselt arvas, et võiks a la raha koguda ja järgmisel suvel ära teha, milleks kiirustada. Üsna peagi täheldasime, et nt kui ma pulmaeelarve ette võtsin internetist leitud 2017 andmetega, siis pool aastat hiljem 2018 algul on hinnad juba kahekordsed. Nagu misasja? Ja päris rumalad olime ka, et mõtlesime, et jaanuaris pool aastat ette planeerida on normaalne. Pulmaisad bronnisid omale juba 2019 ja 2020 tähtaegasid.
Kui algselt mõtlesime ära teha paari-kolme tuhandega, siis tegelik maksumus tõusis kolmekordseks.
Kuna aastate jooksul on ikka erinevaid pulmapilte ja inspiratsiooni siitsealt (khm, Pinterestist) ette jooksnud, arvutis kataloog salvestatud jne ,siis stiilis ja maitses muutusi ei tulnud. Oma maitse on ikka aastatega välja kujunenud. Kuid andsin asjale siiski vaba voli kujuneda ehk et härra soov oli teha pidu Peipsi peal. Hakkasime mõtlema parvlaevadele, sealt edasi kohe probleemid, et lapsed hakkavad turnima, veeohutus, kuidas tantsida saab, kus vetsus on jne jne. Üsna ruttu tõdesime, et meie sõpruskonna jaoks ei saa see variant sobima. Mina jällegi unistasin vaikselt küünipulmadest. Ja nii ta läkski. Miks mitte teha siis nii, et mõlemad oleksime õnnelikud? Registreerimine vee peal ja pidu küünis. Täiega hea plaan.
Ja sellega kohe duubeldus tegelikult ettevalmistuste maht ning natuke tiksus juurde eelarvele raha. Oleksime saanud odavamalt, kui poleks olnud kahepäevane üritus eksole.
Kuid samas jällegi oli meil nii palju kohti, mida saime ise ära teha ja kasutada ära olemasolevaid võimalusi, mille eest paljud pruutpaarid peavad eraldi maksma:
- peopaik ja majutus külalistele. Pärast mõningasi mõtlemisi ja arutelusid leidsime meie Sibulateelt täiesti sobiva koha ja Liivi muuseum ei tahtnud meie käest rendiraha. Vastutasuks paluti pulmapeost ja kaunistustest luba pilte kasutada. Seda ikka saab.
- pulmaauto. Sellest juba kirjutasin, et mul vennal on juba 14a olemas üks eriti äge hobiauto, mis juba 10a tagasi sai lubatud mulle ka pulmaautoks. Ei olnud küsimustki, et ma midagi muud sooviks. Kuigi oleks olnud olemas ka plaan B ja plaan C, ka need oleks olnud väga ägedad autod ja samuti ilma rahata.
- pulmakorraldaja ja kaunistused. Hakkasin selleks ise ja tegin kõik kaunistused ise. Kuigi ülespanekuga üksi oleks jänni jäänud, siis sõbrad tulid appi ja kõik sai imeline. Nii registreerimise päevaks kui ka peoks.
- pulmalaev. Meil õnneks oli väga äge mootorjaht omal võtta ja kaunistada. Kuna seal on olemas ka voodid, siis pulmaöögi sai veedetud Emajõe peal ilma lisakuludeta
- pulmakutsed ja ümbrikud. Kujundasin ja tegin ise.
- florist. Ma ei võtnud kuskilt teenust sisse ei ehtimise ega pruudikimbu jaoks. Kõik ise koos sõbrannade abiga ja no pruudikimbust ma juba kirjutasin. Härra ise noppis selle mulle.
- videograaf. Ma, vaadates muudkui eelarve kasvamist üle meie piiri, tundsin, et videograaf jääb lihtsalt mängust välja. Muidugi ei tahtnud ju loobuda kaunist mälestusest, aga mis teha. Üks mõte oli üht meie külalist paluda selleks ning anda talle ka amet, kuid tema iseloom on selline, et tuleb tabada õige hetk küsimiseks. Ja see hetk saabus, elu ise mängis trumbid meie kätte. Nii saime endale ka videograafi ja parema, kui oleks ealeski osanud loota. Konks muidugi on ka, meie pulmapidu läheb ka Eesti rahva ette sügisel telekasse. Nojah siis.
Küll aga on ulmehinnad teenustel. Pulmaisa, bänd, DJ, toitlustus, fotograaf, videograaf, pulmakunstnik, lastehoid.
ERRORID
Ma olen selline inimene, kellele meeldib, et kui asi on kokku lepitud, siis nii on ja rohkem ma selle teemaga tegelema ei pea. Eriti sellises olulises küsimuses nagu pulmad.
Kui olime kõik-kõik teemad lukku saanud ja kokkulepped teinud, siis ilmselt kuskil minus on ikka see bridezilla olemas, kes tundis jamasid ette. Minu soov oli teha Peipsi pulmad ehk et eritnevad teenused või tegijad oleksid kohalikud. Peipsi maitsed, Peipsi prouad oma toidu ja tordiga jne. Ja siis hakkas pihta:
TSEREMOONIAMEISTER
Kui keegi otsib omale tulusat tööd ja kutsumust, siis siin on järjekordne idee ja pakkumine - tseremooniameister. Neid, kes paari paneks, on Eesti sõrmedel võimalik üles lugeda. Otsisime Tartus inimest, kes paneks meid paari väljaspool perekonnaseisuametit. Tartu büroo ametnikud oma majast välja ei käi (Tallinnas nt käivad) ja abielusid registreeritakse üksnes reedeti ja laupäeviti. Me tahtsime kolmapäeval. Täielik liinitöö ju ja seda ma ei soovinud. Seega kujunes 30 euro asemel toiming kohe 300+ euroseks. Leidsime soovituste järgi kaks tseremooniamesitrit Tartus, valisime inimese välja ja leppisime kõiges kokku. Riigilõivu ülekande tegin ära. Ja kui u kuu enne pidime kohtuma, et avaldused teha, siis tseremooniameister teatas, et tema saab meie kokkulepitud kuupäeval meid paari panna nüüd ainult kl 10 hommikul. Misasja? Kuhukadusid kokkulepped ja kes abiellub kell 10 hommikul? Ja sealt maalt ei ole inimesest enam midagi kuulda. Eriti nõme! Kui ma blogis kirjutasin, et vaja uut tseremooniameistrit leida, sain mitmelt lugejalt kohe soovitusi, et Olavi Ilumets nt. Ma muigasin maguskibedalt. Just see paljsoovitatud isik nii ebaprofessionaalselt meiega käituski. Ühe soovituse sain veel - Valga notar Katri Kutsar või Viljandist üks notar, nimi hetkel ei meenu. Viljandi notar kirjadele ei reageerinud, Valga notariga saime kokkuleppele ja tema meie juurde Emajõele ka tuli. Tseremoonia oli imeilus, pani meid paari meie endi sõnadega ja mul tulevad siiani pisarad silma, kui harras see oli. Aitäh, Merit, sioovituse eest. Ta oli tõeline pärl!
TOITLUSTAJA
Esimesena tuli teade, et meie välja valitud ja kokku lepitud toitlustajal läks kokk ära. Aga just selle koka toitude järgi me valisime, need toidud olid imelised. Me veel ei muretsenud, sest toitlustaja teatas meile, et kõik jääb ikkagi jõusse.
Umbestäpselt kuu enne pulmapidu helistas toitlustaja, et tema ikka ei tee meile lauda. Et ei jõua, aga ärgu me muretsegu. Tal on sõbranna Tartus, kellega ta saab hästi läbi ja tema teeb. Et halvem ei ole toit, parem ka ei ole... Et ta andis meie tellimuse talle üle ja too võtab ühendust.
Me olime tol hetkel telkimas Pärnumaal, et hommikul lottemaale minna ja ma ei osanud ööd ega mütsi öelda. Aga no mida suhtumist? Mitte keegi tartlastest, kellelt küsisime, et teadnud sellest uuest toitlustajast suurt midagi ja no me ei tahtnud mingit suvalist toitu. Me tahtsime Peipsi toitu, kohalikust toorainest ja inimest, keda me teame. Hakkasime siis vaikselt uut otsima, plaan Bks jätsime siis selle suvalise, kelle algne toitlustaja oli meile sokutanud. Saime ei vastuseid teistelt meie piirkonna tegijatelt, sest no aeg oli juba napp ja teistelgi juba broneeringuid palju. Lõpuks leidsime ühe meile tuttava toitlustaja kellel oli just eelmine päev meie soovitud kuupäeva tellimus ära kukkunud. Ilmselt nii pidigi minema? Igatahes toitu väga kiideti ja asjad lahenesid napp kaks nädalat enne pidu.
TORT
Mesilase esimeseks sünnipäevaks tellisime kohalikult proualt tordi, kes tegi imeilusa, ägeda ja ülimaitsva tordi olematu raha eest. Tahtsime teda ka meie pulmatordi tegijaks. Kui talvel ta juures sooviga käisime, pilte näitasime, mida tahaks, oli ta rõõmuga nõus ja võttis tellimuse vastu. Minu jaoks nagu teema lukus. Aga mingil hetkel hakkas süda kuidagi sees valutama ja palusin härral üle uurida, et kas kõik jõus ikka. Muidugi tuli sealt vastus, et tema ikka ei saa ja tal tööd palju ja ta juulikuus otsustab, et kas ta teeb tordi. Juulikuus? Pulmaõhtul ei tahtnud otsustada? Igatahes tuli hakata otsima uut tordimeistrit. Leidsin ühe tegija, kellest ka jah midagi ei teadnud, ei olnud ka kohalik, aga tort sai imeilus ja just selline nagu mulle meeldis, samuti oli maitsev ja mahlane, mitte üleliia magus. Tort söödi KÕIK ära, viimased tükid jäid hommikuks.
LAPSEHOIDJAD - kokku lepitud inimene ütles kaks nädalat enne üritust, et tema ikka ei tule. Tegemist oli härra sugulasega, kes ka lasteaiakasvataja, niiet professionaalne inimene. Ja siis kaks nädalat enne eksole. Kuna meil oli kutsele märgitud, et palume lapsed koju jätta, siis oli vaja inimest või kahte, kes tegeleks Mesilase ja Mutukaga. Me tahtsime, et meie külalistel oleks tore õhtu, meil endil oleks tore ja et meie lapsed ka saaksid trallida, aga ilma meie jala küljes rippumata. Ja nii ma siis üks öö mõtlesin, et kust me leiame nii lühikese ajaga inimese, kui tuli mõte (koos mõttega, et miks ma sellele KOHE ei mõelnud) - kirjutasin Mesilase lasteaia juhatajale, et kas tema võrratus kollektiivis oleks kedagi, kes oleksid nõus meid aitama sellise murega. Ja tulid Mesilase mõlemad õpetajad. Nii tore! Nad olid täiega profid, me ei näinud lapsi 5 tundi! :)
PEOPAIK
Registreerimise järgse päeva õhtul kaunistuste koormat Liivi muuseumisse viies (peopäevani oli jäänud kaks päeva ehk et üks terve päev oli veel vahel kaunistamiste jaoks) leidsin eest üllatuse, mida ei oldud mulle mainitud ning mida ei olnud seal varem, kui mitmel korral olin erinevate teenusepakkujatega käinud peopaika üle vaatamas. Kuna meie plaani järgi pidi rehemajas katuse all olema lauad ehk et meie laud ja külaliste lauad kahe pika lauana, siis nüüd... Seal on tehtud nii, et pool katusealust on nn laiad trepiastmed erinevate festivalide ja etenduste jaoks ning ülejäänud ruum tasapinnaline liivaga kaetud põrand. Liiva jaoks olime varunud hunniku vaipasid, sest toitlustus ja liiv ei kokku eksole. Lisaks sellele, et selgus massive pääsukeste probleem, kes toitu omapoolselt maitsestanud oleks, oli keset liivapõrandat ehitatud ajutise näituse jaoks puidust platvorm. aga see platvorm ei olnud kuidagi mõistl või ühes põranda servas, vaid lihtsalt keset olemist. Sinna ei saanud laudu panna ega saanud ka kuidagi tantsimist teha, sest inimesed hakkavad ju koperdama. Aga meil ei olnud ka midagi teha, kui tantsupõrandaks ta pidi saama. Bänd ja DJ trepiastemetele ja vaibad ümber platvormi. Keegi oleks võinud nagu mainida seda enne, kui et pruut avastab üks päev enne oma pidu. Ütleme nii, et mul oli tugev motivatsioonilangus ja natuke pani turtsuma ka. Abiks ei olnud kommentaar, et no tuleb teil siis uus koht leida. Nagu ÜKS päev enne pidu? Aga no tuli leppida ja hakkama saada.
Kuna saabunud olid juulikuu troopilised ilmad, nädal otsa lauskuumust, sai vaadatud ilmaennustust ja muidugi. Ainus päev kõikidest võimalikest lubas lausvihma meie päeval. Pffffff.
Mis tähendas, et nüüd hoovile tehtud pikk laud pidi saama ju varju alla. Igaks juhuks. Üls päev enne siis hakkasime otsima telke. Meil endil üks telk olemas, aga see võrreldes vajaminevaga oli imetilluke osa. Toitlustajal oli suurem telk, aga see oli kuskil Vooremaal. Reede õhtuks jõudis ta siiski meieni ja saime nailt enne pimedat ta üles. Kolmandat telki oli veel vaja ja selle sebis härra ka ühelt külamehelt. Üles me need telgid saime..... uus katsumus. Kui rehemaja alune tantsuplats sai kaunistatud väga ägedalt pitskardinate ja jõulutuledega, siis telk ei saanud ju olla lihtsalt telk. Tuli samuti pitsidega ära kaunistada. Õnneks-õnneks-õnneks olin ma olnud maniakaalne pruut ja pitskardinatest terve Tartu tühjaks ostnud. Viimseni kõik kardinad said lae alla tõmmatud.
Ja sõprade abiga sai rehemaja kaunistatud. Tegime ägeda pitslühtri, mis lae alla tõmmati, kombitsad igas ilmakaares laiali. Niinii lahe. Lisaks jõulutuled keskele ja nii ilus ja romantiline sai.
Ja sõprade abiga sai rehemaja kaunistatud. Tegime ägeda pitslühtri, mis lae alla tõmmati, kombitsad igas ilmakaares laiali. Niinii lahe. Lisaks jõulutuled keskele ja nii ilus ja romantiline sai.
LAUAD-TOOLID. Olime rääkinud Liivi muuseumiga, et neil on laudu ja toole aga kuidagi sai vist üksteist valesti mõistetud. Toole ja pinke neil tõesti on, aga laudasid teps mitte. Seega tuli selle küsimusega ka vahetult enne pulmapidu tegeleda. Saime sõpradelt hunniku õllelaudu ja -toole ja pidu sai peetud.
ÖÖVALGUSTUS
Ma olin tellinud Aliexpressist 1000 ledi jõulutule, kuid napilt enne pulmi tekkis tunne, et vist jääb väheks? Sest rehemaja on suur, mida valgustada ja jõulutuled just mitte eriti tugeva valgustoimega. Mul oli u kaks nädalat peoni aega ja asusin Eesti internetipoode lappama, et tulesid juurde tellida. Aliexpressist enam ei oleks jõudnud tellida. Leidsin e-poe, kus oli, mida vaja ja tegin tellimuse ära. Nädal hiljem, registreerimise päeva hommikul sain ekirja neilt, et nad nüüd menetlesid ja oi, epoe vea tõttu sain tellida toodet, mida neil ei ole. Ihsand halasta. Nii kaua võttis aega, et teada anda? Asusime siis otsima ehituspoodidest ja kodupoodidest, mida pole seda pole. Ei tahtnud minna ka rentima kuskilt neid enam. Appi tulid sõbrad oma jõulutuledega ja hakkama me saime. Aga see on küll äriidee mõnele - müüge palun jõulutulesid ka suvel. Paljud tahavad omale aeda panna suveõhtuks või halloo, pulmahooaeg?
Rohkem vist erroreid ei olnud. No kui välja arvata see, et pulmapäeval veel keegi kirjutab ja tahab midagi täpsustada, siis vot ma enam ei vastanud telefonile. Siis peab ilma pruudita juba hakkama saama.
Mõned faktid ka.
KLEIT - ma ei tahtnud poekleiti, mis on standardvarustuses nr 34-44 suuruses ja igal ühel proovitud juba. Õnneks sain blogist häid soovitusi ja Manna Couture salongi läksin kohtumisele. Kõik oli nii sümpaatne, et otsustasingi nende teenust kasutada. Kleit sai imeline, just selline nagu ma tahtsin, iga viimse detailini.
ÜLIKOND - vedasin härra Tallinnasse Baltika Moetänavale. Sealt võib leida pükse, pintsakuid, särke jne imehindadega. Aga mitte kmplektina eksole. Lasin tal proovida kõikvõimalikke variante seal ja lõpuks valisime välja Baltmani deluxe seeria ülikonna, tumesinise. See istus tal nii ilusti ja oli nii sex, uhh. Härra algul hakkas rääkima mustast ülikonnast, aga ma leidsin, et must on juba olemas ka ja võib olla üks kallim ja uhkem ülikond ka tumesinine. Ta sai ise ka aru, et ülikond on investeering ja ta saab seda kanda veel palju aastaid :)
Aksessuaarid võtsime ka kõik sealt - lipsu, traksid, rätiku. Kuna minul oli soov punased kingad panna, siis sai härrale samamoodi punased aksessuaarid võetud. Nii äge kooslus tuli.
KINGAD - kuna ma ei leidnud Eesti poodidest ega netist absoluutselt mitte ühtegi ilusat punast kingapaari, siis ilupiltide jaoks jäid ühed olemasolevad stilettod, mis härra mulle kunagi meie Saksa tripilt ostis. Küünipeo jaoks tahtsin midagi mugavamat. Sain kamõned armsate baleriinade soovitused, aga oi need hinnad oli liiga krõbedad. Jäin kuidagi pikalt vaagima ja lõpuks sai aeg ka otsa. Nädal ennepulmi käisime Tallinnas sõprade lapse sünnal ja Sikupilli keskuses ühte juhuslikku butiiki sisse astudes vaatasid sealt vastu täistallaga (ent kõrged) pealt punased rihmikud. Jalas olid mugavad, hind oli normaalne, välismus oli tomtaylorlik (petsin nii mõnegi sõbrantsi ära) ja said ostetud. Terve pulmapeo ajal ei tundnud kordagi väsimust ega midagi, väga hea leid oli.
Härral esaid ostetud pruunid nahast kingad. Käisime mitu korda valimas kui lõpuks ta need õiged leidis.
PESU - mul oli kiiks, et kui juba uus elu, siis täie rauaga. Endale tellisin pulmapesu BonBonilt. Hiljem kirusin end, et mis ma sest rinnahoidjast otsin, kui lahtine selg eksole, aga siis jõudis uue ringiga tagasi, et pesu saab ju peale pulmi igapäevaselt kanda. Ma olen väga rahul, et olen ka BBL usku pöördunud, nii ilus pesu on neil ikka ja väga mugav ka. Härrale ka meeldib :P
Härrale ostsin uue pesu CKlt, need on tõestanud oma kvaliteeti ja vastupidavust.
SÕRMUSED - otseloomulikult käisime ka meie kullakaubamajas Mati Kullaäris. Seal võtab valik silme eest kirjuks, ent on hea koht, kus selgeks endale teha, mida tegelikult tahad. Meie tahtsime lihtsaid sõrmuseid ilma igasuguste tiluliludeta. Laiemapoolseid nagu vanasti ja kandilisemaid kui Eesti sõrmused klassikaliselt on. Need oleks sealt saanud Saksast tellides 1000+ euroga. Ämm kinkis meile sünnipäevadeks oma kullavarud, läksime Tartus Saurusesse (kus olen lasknud nii Mesilase kui Mutuka ehted teha) ja rääkisime oma soovidest. Koos graveerimisega 155 eurot kaks sõrmust. Imeilusad!
MANIKÜÜR - ma absoluutselt ei plaaninud mani-pedit teha. Sest lisakulu ja lisaaeg. Aga et maanaise elu tähendab parkunud käsi, katkiseid küüsi jne, siis need ei olnud väga ilus vaatepilt. Ja ma ei tea miks või kuidas, aga viimastel kuudel on järjest ja järjest inimesi mind muudkui FBs endale sõbraks lisanud, kelle puhul vaatad ja mõtled, et kes need on. Uurid ühiseid sõpru ja nende huvisid, et kuidas ma teadma peaks neid ning valdavalt olnud meie piirkonna ja Alatskivi inimesed. Et võetakse omaks ja lisatakse üksteise võidu sõbraks. Ja siis lisas mind üks naine, keda taas ei teadnud, aga nägu oli kuidagi tuttav. Lisaks ilutses ta piltide seas muudkui maniküüri näidised ja hakkaasin siis küsima, et millega tegeleb ja kus. Selgus, et Alatskivil teeb kodus maniküüri. Noh, kui see ei olnud märk, siis mis veel on? Leppisin aja kokku vahetult enne pulmi ja läksin külla talle. Selgus, et on Mesilase lasteaiakaaslase ema (lapse tundsin ära, ema enne mitte:D). Maniküür sai ilus ja pidas pulmatralli, kaunistamised ja maaelu ka kenasti vastu. Hind oli 20€. Imeline. Pediküüriks aega ei olnud, selle tegin ise.
SOENG - Soengu tegi mõlemal mu tähtsal päeval mu oma juuksur Karete perejuuksurisalongist, kelle juures nüüd juba paar aastat käin. Jällegi oli vaja ju leida Tartusse oma inimene, kui siia ümber resideerusin. Ämm soovitas enda juuksurit ja nii ma seal käingi. Olen tõesti rahul. Registreerimise päeval oli mul boheemlaslikult lahtine soeng väikese punutisega ja hõbepajuokstega juustes. Hästi armas. Pika päeva lõpuks nägin, et osa juukseid jäi imelikult hoidma, seega peopäevaks rääkisin juuksuriga läbi ja tegi mulle lohakalt kinnise soengu, taaskord hõbepajuokstest kaunistustega. Ma olen niinii rahul mõlema soenguga, nii hästi ilusad said.
MEIK - meigispetsialiste ma Tartus üldse ei tea, seega sain blogi kaudu soovitusi ja Lenneli Noobel oli üks nimi, kelle kohta palju head räägitakse. No ja muidugi oli Lenneli juba hõivatud selleks päevaks. Õnneks on mul blogilugejaid veelgi ja aitäh tr, et oma sõbrantsi minu jaoks nõusse rääkisid. Ma jäin väga rahule!
FOTOGRAAF - ma ei tee isegi nalja, kui ütlen, et kui härra mind kosis ja me kuupäeva paika saime, oli esimene mõte, et kas Eelika on nendel kuupäevadel vaba? Sest temast on saanud meie perefotograaf ja ta pildid on niinii ilusad alati, et mul ei teki tahtmist ka kedagi teist võtta. Eelika oli õnneks vaba :)
BÄND - ikkagi Peipsi teema eksole ja sai valitud Nedsaja küla bänd, kuigi ma neist suurt midagi ei teadnud. Üks pillimees on ühe meie Peipsi toidu võrgustiku kaasliikme abikaasa ja no selge seos omavahel olemas eksole. Alles hiljem juhtus see, et nad ka Rahvabändi saate võitsid. Härra küll üritab siin öelda, et midagi jäi nagu puudu (ta ise ka ei tea, mis), aga ma ei nõustu. Nad vihtusid esineda niinii pikalt ja hästi ja tublilt, vau! Tantsisin end ribadeks. Lisaks tegid nad avalooks spetsiaalselt meile ümber Mustamäe valsi. Sellest sai Peipsimaa valss! Niinii armas.
DJ - üks härra venna sõber, kes meil käinud muudelgi üritustel muusikat mängimas. Verinoor kutt, aga saab asja küll.
CATERING - Kapteni kelder Luunjas. Nagu juba öeldud, jäime rahule ja ju nii pidigi minema.
PULMAVIINAD tõime Lätist, millele eelnes pimetestimine. Pudelite sildid kujundasin ise, iga silt sai unikaalne ja tagakülgedel olid faktid meie kohta ning kui enam ühtegi fakti pähe ei tulnud, siis panin erinevaid lapsesuu pärle. Kell 5 hommikul olid need eriti naljakad sõpradega koos lugeda.
TERVITUSJOOK oli esimese mõttena Martini Asti, aga kõigil on eksole. Kui ma ükskord puhtjuhuslikult Sibulatee puhvetite päeva koosolekul Alatskivi mõisamaitsete perenaise rabarberi-maasika veini väikese mulliga proovisin, olin ma hetkega müüdud. Ei mingit Astit. Preilna suveunistus oli imeline jook ja tellisin omale kohe 10 pudelit ära. Mõistagi joodi need kõik ära. Olen proovinud ka Peenjoogivabriku Rabarbarat ja see jääb alla. Soovitan Alatskivi mõisamaitseid tulla proovima, te ei kujuta ettegi, mis teid ees ootab. Limiteeritud kogus muideks. Tervitusjoogi kõrvale olid ainulaadsed Peipsimaa hallitusjuustud Alutaguse juust OÜ-lt, jällegi.... sõnulkirjeldamatud. Ma ei kavatse ühtegi valgehallitusjuustu ega sinihallitusjuustu enam poest osta, kui on olemas sellised maitsed. Ka maasikaid leidsin veel ime kombel piirkonnast, mida serveerida. Siinkohal pani küll catering puuusse, et tervituste kõrval olid "peipsimaa" viinamarjad ja apelsinid, kui pidid olema maasikad ja juustud, need olid külmalaual hiljem. Aga no ma ei hakanud enam saagi käima tõmbama, kui tervitused hoos olid.
PUIDUST REKVISIIDID - nimedega riidepuud ja puidust isanimi isale tagasi kinkimiseks on tellitud Molami stuudiolt.
PULMAKUNSTNIK - mul oli soov teha härrale kingitus pulmas. Et ühel päeval peab meie koduremont ka valmis saama, niiet meile tekib normaalne kaminaruum istumiseks ja lastele toad jne, siis ma tahan neid ruume kaunsitada maalidega. Vist korra kirjutasin sellest ka blogis. Et tahaks kunsti ja graafikat oma koju tulevikus. Ja siis otsisin sõbrannade soovituste ja tutvuste kaudu ühe EKA tudengi, kes oli wedding live painter. Õhtu jooksul maalis kaks olutikupilti meie pulmadest, mis ma saan meie kodu seintele riputada.
BUDUAARIPILDID tegime Voronja galeriis. 'Sest kodus ei ole mul sellist nurka, kus ei oleks mingeid kotte-kohvreid-asju (kuna kappe ju ei ole, siis kuskil peab asju ladustama) ja tares oleme ka juba palju kordi pildistanud. Õnneks on oma külas nii imeline koht nagu Voronja galerii ja saime seal võrratud buduaari pildid teha.
... ja edasi tuleb postitus pulmapeost.
