murphy vs elu

Uus aasta, grandioosne plaan. Liitusin #teamamht väljakutsega ja jõudsin esimese trenni ära teha. Salatimaterjal kapis ootas valmis meisterdamist. Blogisse oli planeeritud uusi postitusi, et noh, iga päev nt. 

Ja siis Mesilane korjas üles jälle vahvad sõbrad nohu ja köha ning ta ei ole mul kade laps. Tutvustas ka Mutukale ja Mutukas mul inspireerub liiga kergesti suurest vennast. Ka kõrge palavik tuli meie perre külla ja täna on Mutukal viies päev palavikus.

Palaviku kolmandal päeval helistasin perearstile ja sõitsin 100 km edasi-tagasi, et 3 min last arstile näidata. Midagi ette ei võetud, sest noh, kolmas päev ja peaks hakkama üle minema. Aga kui ei lähe siis minge lastehaiglasse.

Öö oli Mutukale raske, palavik laes. Varahommikul kutsusime välja kiirabi, kes vaatas lapse üle, midagi ette ei võetud ja et kui üle ei lähe, siis minge lastehaiglasse.

Päev otsa oli Mutukas nii loid ja üldse mitte minu preili moodigi. Nutta ei jaksanud, liigutada ei jaksanud, hingata ka väga ei jaksanud. Suundusime lastehaiglasse ja siin me nüüd kahekesi oleme. Tunne on, et oleme piinalaagris, sest öö otsa on Mutukat  protseduuritatud, analüüse tehtud, verd võetud, masinate külge aheldatud, nina sekreedist tühjendatud, kraaditud, auru tehtud, lisahapnikku antud jne jne. Vaene väikseke lõpuks andis alla ega jaksanud vastupanu osutada. Paar tundi tukkus mu süles (11 kilo!!! Mu käed on surnud), et siis jälle otsast alata. Ise olen ka magamata, aga peamine on lapse tervis korda saada. Päeval küll natuke vihastasin, kui päevane õde kuidagi eriti jõuliselt järjekordselt voolikuid surus ja minuga pahandas, kui laps "vuntsid" paigast nühkis. Nagu lase lapsel rahuneda! Küll me need voolikud siis jälle paika paneme, aga ei. Kirsiks tordil oli see, kui sama õde hommikul kõik voolikud ja andurid välja vahetas, rapsis omajagu aega ja kui ma Mutuka maha olin rahustanud ja ta unne suikus, siis u 10 min hiljem tuppa astus pahandades, et laps magab? Aga kõrvaarst??? Ajas Mutuka üles taas, kakkus voolikud maha, käisime kõrvaarstil ära, saabusime palatisse tagasi, jäle voolikud-andurid külge ning rahustasin taas last. Suikus mu väikseke taas kiiresti ja oh üllatust. Kes seejärel taas tuppa astus? Nüüd oli väga vaja (ja jälle jõuga) silmi puhastada. Neid episoode oli veel!

Õnneks saabus ka aeg, kus tal lasti magada. Koristajat ma päriselt ei lubanud palatisse, sest las laps magab. Mingil hetkel saabus jälle lemmikõde, süstal käes. Mutukas oli parasjagu mul süles ja ma arvasin, et tahab suukauddselt rohtu talle manustada. Ei, ta läks lapsele ninna surkima ja kui Mutukas rahmelddama hakkas, sain mina pahandada, et õde ei saavat nii toimetada. No ütle siis, mis sa täpselt tegema hakkad?

Mul on kuidagi väga halvad emotsioonid täna ühe persooni osas, kuigi ma tööd teevad nad siin ausalt ja väga tore, et laps saab kõrgendatud tähelepanu ja abi!!! Nüüd koliti meid üldsegi jälgimistuppa, sest kõiksugu jamasid on ja näidud pole need, mis vaja. Õnneks enam selle õega kokku ei puutu.

Emana olen ma hellik ka. Ma absoluutselt ei suuda vaadata-kuulata, kui laps hädas on. Just sellistel hetkedel, kui jõuga peab kinni hoidma käsi-jalgu-keha-pead. Ja suruma rohtu või kanüüli või midagi kolmandat. Ma niigi näen, kui raske lapsel on olla haige ja siis veel ärritada teda lisaks... Ja ei tea, kaua meil siin haiglas elada tuleb. Peaasi, et laps terveks saaks.

Sellal, kui just jälgimistuppa ümber kolisime, tuli telefoile kõne härralt. Vastu võttes selgus hoopis, et helistab nuttev Mesilane. Kuidas ta pisike mulle läbi FB Messengeri helistada oskas? Esimese kõne magasin maha, kusjuures. Härra oli korra peatuse teinud autoga ja läinud autost välja sõbra juurde. Mesilane jäi autosse härra telefoni näppima, kuid pissihäda tuli peale. Nii ta mulle helistaski. Täitsa lõpp, kui tubli poiss. Rahustasin siis korraga kahte last ja juba härra saabuski Mesilase juurde tagasi.

Tiiruga tagasi jõudes trenni juurde, siis seda ma teinud ei ole. Mul on üks väike koaalakaru mu süles juba päevi ning niimoodi just õue jalutama ei lähe.

I've created a monster!

Kui ma väike alles olin, oli meil vanematega igalaupäevane traditsioon käia külasaunas. Mehed-naised eraldi. Kassaluugi juures pingike, kus saunast tulles naised oma mehi ootasid. Meestel läheb alati saunas kauem. Laval istudes kuulsid läbi seina, kuidas mehed kõrval (sest ahi ilmselt üks, aga sein kenasti vahel) laval jõmisesid.

Pesuruum suur, rohkelt kivipinke täis tipitud. Ühel pingil ootel tsinkkausid, kuskil nurgas dušš ja siis üks kraan eraldi seinas, kust siis tsinkkaussidesse järjekorras vett võeti.

Nii me käisime iga nädal, peale pesu riietusruumis end vanakooli kaalul üritades kaaluda ja neid raskuspomme õigesti sättides ning seejärel pool tundi vähemalt kassaluugi ees silma rullides, et miks isal nii kaua läheb. Vend saadeti alati enne välja ja siis läks isal ikka veel aega.

Seal külasaunas käisime alati jalgsi. Umbes kilomeeter maad oli sinna kodunt, aga tundus nagu terve igavik oleks jalutanud pimedas. Koju jõudes oli saunaõhtul alati kartulisalat viineritega. ALATI. Mmm, lapsepõlv.

Hiljem tekkis mingeid muid saunasid, kus laupäeviti käisime ja mingil ajal hakksime käima maal vanaisa juures saunas. Siis juba olid autosõidud ka.

Praegu on meil seitse sauna siis Peipsis, aga vot mõnikord on ei viitsi lihtsalt ise kütta ja siis härra küsib tagasihoidlikult, et kas naaberkülas olevasse külasauna läheme? Muidugi läheme, sest see on peaaegu täpselt samasugune, nagu mu lapsepõlve mälestus Vändra nn ühissaunast (ainult sellist kaalu ei ole ja kivipinkide asemel on puidust pingid). Ja nüüd, kuna härra teab ka, et saunaõhtule järgnes meil kodus alati kartulisalat, uurib ta vargsi: "Kas kartulisalatit teed?" No selge, panin seega just kartulid ja porgandid keema. Varsti siis sauna.

Projekt "Maja" - kaheksakümnes peatükk (mõõdupuu)

Selle aasta esimene remondipostitus :)

Mõte ja soov ja visioon olid olemas juba 3 aastat tagasi, aga noh, mõni asi võtabki kaua aega :) Nt härra motivatsiooni tekkimine, isegi kui ma iga poole aasta tagant meelde tuletan, et kuule, teeme lastele seina peale koha, kuhu igal sünnipäeval nende pikkused märgime.

Nüüd jõudis see õnnis aeg kätte ja võttis aega u tunnikese. Härra pidi natuke kaselaua taha jäävat piita ka saagima, sest too oli vaba käega tahutud seal.

Vat siis!
2017a näitab, et Mesilane on 91 ja Mutukas 55 cm. Peaaegu kahekordne vahe.
Paari aasta pärast see vahe kaob.

Ma Mesilast oodats nägin või lugesin kuskilt, kuidas mingi pere pidi lapsepõlvekodust välja kolima ja siis pereisa võttis ühest vähestest asjadest kaasa laste kasvamise mõõdupuu. Nii kurb, samas nii ilus mõte oli. Tahtsin oma lastele ka, mida neil endalgi oleks meie kodus põnev uudistada ja oma kasvamisi jälgida. Kohe-kohe saame juurde märkida Mesilase ja Mutuka uued mõõdud, sest sünnipäevad lähenevad! Sellest saab üks tore uus meie pere sünnipäevatraditsioon.

sinimustvalge kleidi mure

Peipsisse maja ostmise ja seejärel kolimisega said alguse erinevate fotoseeriate tegemiste traditsioonid. Üheks neist on vabariigi aastapäeval fotoseeria tegemine sinimustvalgete värvikombinatsioonidega riietes/aksessuaarides. 

Noh, peale mitut aastat on mul nüüd garderoobil ring peal ja ideed hetkel otsas, aga kohe-kohe ju on EV100. Seega vaatan lahtiste silmadega ringi, et ühte ilusat sinimustvalget kleiti osta. Äkki mõnele mu lugejale on ka midagi silma jäänud (poes või veebis)? Kõik vihjed on oodatud ;)

Ebayd ja Aliexpressi vaatasin ma ka. Noh, seal ei saa kunagi kvaliteedis kindel olla ja ausalt öeldes ei julge maksta ka 100 raha kleidi eest ilma proovimata. Samas, kui ma juba kleiti ostan, tahaks teda kanda rohkem kui üks kord pildi jaoks. Elan ise oma elu keeruliseks :)

Aliexpressis 75 raha.
Oi, ma ei julge tellida, aga nii ilus!
Kas ta aga ka mu seljas ilus on ja põlvii ulatub? Lühikest vaevu kanni katvat kleiti ma ei taha.
Ja kõik hiinakad on just sellise pikkuse. Kes neid kannab????

Ebays 20 raha, aga saatmine 30 peale veel.
Ja number on väike, mitte minu mõõt.

Tere, 2018!

Mulle meeldib uusaastaööl õnne valada ja ennustada selleläbi uut alanud aastat. Ka sel aastal peale ilutulestiku vaatamist, paari lonksu Martini Astit ning tuppa tagasi kiirustamist tegime pliidi alla tule ja valasime õnne. Esimest korda Peipsis elamise ajal ei veetnud aastavahetust kodus vaid läksime sõpradele külla. Sama järv, aga linnulennul 50 km kodunt eemal.

Enne aastavahetuse saabumist jõudsid naised saunas ära käia. Et saun, pisike terrass ning kümblustünn asusid otse veepiiril, siis oli tünnis kell 23 väga põnev vaade ööpimedusele, jäätunud järvele ja Venemaale. Jah, ilutulestik algas.

Õnne valasime tervele perele, sest muidu poleks jagunud teistele peredele ka. Mul oli 3-4 juppi valamiseks ja mingi ütluse järgi peaks valama igale pereliikmele eraldi. Aga me ei ajanud nii täpseks seda asja.

Õnn tuli seekord selline: Kaks eraldi osa pluss veidi puru ka. See viimane tähendavat raha. Hea, et natuke sedagi alanud aastal on :)

Härra sõnul see vasakpoolne olevat täiesti koera moodi, eriti, kui seda käes keerutas. Parempoolne paistab nagu nokkiv kana? Või dinosaurus? :) Jeerum küll, ma pole veel valmis selliseks maaeluks, et vastutada ka igasugu loomapidamise eest.

Ja esimese jaanuari usku olen ma jätkuvalt ka. Sel aastal nägi meie aasta esimene päev selline:

- ärkasime sõprade juures

- sõitsime palju autoga

- külastasime palju sõpru ja sugulasi

- pere kvaliteetaeg spaas

- viimaks pimedas koju jõudes suundusime hoopis naabritele külla, kus oli veel sõpru juba ootel

- oma koju jõudsime pool tundi enne südaööd

Selline siis tuleb ka uus 2018 aasta - pere ja sõpradega koos.