Sa oled see, mida sööd! Õhh, kuidas see lause on mulle varasemalt vastukarva olnud. Noh, selline klišeelik ja stamplause eksole. Nüüd viimasel ajal seoses sellega, et oleme Peipsi Toidu võrgustiku liikmed ja võtame osa ka erinevatest koolitustest Eesti tippkokkade käe all, on hakanud mu maailmapilt nii palju muutuma.
Viimasel toiduteemalisel koolitusel, kus osalesin, rääkis üks Eesti tippude tipp kokk lihatoodetest ja sellest, mis poes müügil. Kui ma mõned päevad enne seda koolitust olin vanade kursakaaslastega just kokku saanud ja üks neist rääkis, kuidas tema õde ise hakkliha teeb, mõelnud omaette, et on alles viitsimist ja küll on inimesel palju vaba aega, siis peale seda koolitust mõtlesin, et pekki, ma leian selle aja, aga ise ma hakkan ka hakkliha tegema. Sest see, mis poetoodetel sees on, on kaugel sellest, mida nimetada toiduks eksole.
Peipsi äärde kolides hakkasin kuidagi iseenesest ja tasapisi, märkamatultki võiks öelda, ise taas söögipoolist hoidistama, kasvatama, korjama, kuivatama, külmetama. Tõsi, mu aiamaa on imetilluke ja ma ei jõua sedagi hooldada, aga ühtteist ikka ja lisaks on maaelu võlu naabrites või siis ümberkaudsetes inimestes. Naabrimees on kutseline kalur ja toob tihti värsket kala, lisaks püüab härra vahel ka ise ning kohalikust kalapunktist saame alati vajadusel ka parimat kraami osta. Kõiksugu marju, mida mul endal aias (veel) ei kasva, ostame külamehelt, kes pidevalt värava taha ilmub pakkuma. Mõnelt teiselt külamehel soost toodud pohli ja jõhvikaid. Parimaid Peipsi kurke kasvatab üks pereettevõte lähistel, ma olen juba aastaid ainult temalt kurke ostnudki. Sibul iseenesestmõistetavalt enda peenralt ja mis puudu jääb, veel naabriprouadelt juurde, sest ma tean, et ta kasvatab seda oma peenral ja ei too seda Poolast sisse, et Peipsi sibula pähe maha müüa. Mett saan oma vanaisalt.
Maaelu juures on plussiks veel ka see, et kogukond on palju, palju lähemal kui suures linnas. Kuulun Facebookis kahe naaber-asula külagruppi, kus käib väga asjalik infovahetus ürituste, uudiste ja ostan-müün-vahetan kohta. Tihti pakuvad seal kohalikud elanikud oma saadusi müügiks. Nii leidsime Alatskivilt vorstimeistri, kes müüs suitsuvorsti 2€ latt. Võtsime prooviks ja ma olin sõnatu. Vorst, mis maitseb nagu VORST. Ma ei taha enam ühtegi poevorsti näha ka.
Sellelsamal toiduteemalisel koolitusel võttis meie võrgustiku eestvedaja sõna, kuidas tema liha enam kuskilt mujalt ei osta, kui oma kodu juures tegutsevast sigalast. Minu õnneks elab see võrgustiku eestvedaja minu küla külje all, seega see sigala on ka mulle kiviviske kaugusel ja ta teeb kaks korda nädalas liharingi. Sõidab ukse ette ja vali millist imelist lihatükki tahad. Võrgustiku eestvedaja põhjendas ka, miks ta ainult sealt liha ostab - sigala kasvatab ise teravilja, mida kasutab söödana, mitte ei osta sisse mingit jama. On väga oluline, mida sööb loom, keda sina sööd.
Ma väga väga tahaks osta piima ka kohalikult piimaringilt, aga see piim ei maitse mulle kohe üldse. Ma olen korduvalt proovinud, aga ei lähe mitte. Ei ole asi selles, et ma oleksin pirts, ma olen üles kasvanud vanaisa juures peetud lehmade piima peal, aga meie piimaringil on ilmselt puhtuse probleem või midagi, igatahes rõve sõnnikumekk on piimal juures. Teisi lähiümbruses ei tea ja seega olen Farmi täispiima austaja siiani. Vahepeal saime kodukana mune ka naabritelt, aga siis mingi aeg kanad ei munenud ja see rütm läks käest. Peaks nüüd uuesti leidma, kust kodukana mune saaks.
Ühesõnaga, mulle väga meeldib see otse inimestelt toidukraami ostmine. Ma võin kindel olla, et tegemist on puhta toiduga ja on ka küllaltki mugav oma kodu lähistelt süüa osta (külapoe valik on kehv ja toidukraami käime ostmas 45 km kaugusel Tartus eksole) ja veel mugavam keldrisse astuda, et oma moose, mahlu ja kurke riiulilt võtta.
Sest sa oled ju see, mida sööd ;)
