Ma olen küll paar nädalat rongist maas, aga noh, Mesilane on siin ühel ja teisel põhjusel lasteaiast kodune olnud muudkui ja seega minu "vabal ajal" ehk kui Mutukas magab, on mul suur jutupaunik ja mänguhuviline siin, kes lihtsalt ei anna aega arvuti taga olla. Kõik muud tööasjad ka ootavad ja eriti ootan mina, et saaks ta tagasi lasteaeda, et ma ka saaksin natuke puhata. Aastaema eksole.
Aga #metoo kohta tahtsin kirjutada seda, et ilmselt on minu oma selleteemaliste kirjutiste seas kõige lühem postitus, sest mul ei ole ühtegi lugu rääkida. Mu ema ja isa ei ole mind lumehelbekeseks kasvatanud (loe ka Rentsi postitust), lisaks olen ma üdini diplomaatiavõimetu (nagu kõik horoskoobid ja tähed ja Marss Veenuses ja teab mis veel, ütlevad) ja taktitundetu ja liiga otsekohene ja nii. Tulise loomuga pealekauba, niiet kui kuskil on mingit ülekohut (subjektiivse hinnanguna eksole), siis mu esimene reaktsioon on alati barrikaadidele minna. Verd ja sõnasõda ja nii. Niiet ma ei oska ka piinlikult vaikida.
Mul pole bussis olnud mingeid veidraid nühkimisi. Minu kõige ebameeldivam ühistranspordi kogemus oli see, kui sekund enne bussiuste avamist peatuses, kus ma väljuma pidin ja suunduma uhkele juubelipeole, väljutas üks minu kõrval olnud noormees oma sisemise ilu mu säärtele. Vot see oli rõve :) Aga noh, olen minagi napsu võtnud ja ühe oma sünnipäeva järgsel päeval lõunast töölt ära läinud, sest alles promill oli sees ja trollibussis ei jõudnud sees hoida ja oksendasin vett trepile. Niiet ma ei pahandanud selle noormehega vaid suundusin esimesse Vabakal olevasse söögikohta tualetti sääri pesema.
Tööalastes postitustes aastaid tagasi olen ma kirjutanud küll, kus ma olen end leidnud koosolekulaua tagant 10 meesterahvaga ja kus ma olen tundnud, et mind vaadatakse nagu lillekest vales kohas. Aga see on olnud puhtalt mu enda tunne ja sisemine ebakindlus, mitte ahistamine. Ja see tunne mu seest kadus, kui ma ise end üles töötasin ja kolleegidele tõestasin. Niiet igasugused lood "ta vaatas mind valesti-ahistamine" mul puuduvad.
1 kommentaar:
Ma olen ka pigem see, kes "võlgu ei jää", kui on vaja enda eest seista, nii et ma õnneks ei suuda ka meenutada enda elust ühtegi sellist seika, kus ma oleksin tundnud, et mind oleks kuidagi väga üheselt ära kasutatud või verbaalselt/füüsiliselt ahistatud. Küll aga mõtlen ma paljudest olukordadest, mis olnud teismelisena või ka varajastes kahekümnendates, tänaseks teisiti. Tol kaugel ajal ma mõnda asja, mis tookord öeldi minust tunduvalt vanemate meesterahvaste poolt, võtsin naljana, vahel ka ehk komplimendina, aga nüüd ma mõtlen, et wtf, miks sa pidid nii ütlema mulle. Ka nt mu sõiduõpetaja autokoolis, kes oli keskealine meesterahvas, mina mingi 20-ndate alguses. Ta ei läinud otseselt üle piiri, aga samas ma mõtlen küll, et miks ta küsis mu käest kohati ikka väga isiklikke küsimusi. Ja ma mõtlen, et oma lapsi tahan ma küll selliste asjade eest võimalikult palju kaitsta ja neile ikka selgitada, et nii ei ole ok. Ja seetõttu ma mõistan ka kõiki neid tänaseks juba kolmekümnendatesse, kohati isegi neljakümnendatesse jõudnud tuntud naisterahvaid (aga ka meesterahvaid), kes alles nüüd teemat üles võtavad. Ilmselt ei ole ka nemad alati seda kõike nii dramaatiliselt võtnud (kui just pole olnud päris vägistamisega tegemist), vaid pigem on see arusaamine tulnud koos elutarkusega, et kõiki asju ei peaks noorele inimesele ütlema, veel vähem tegema.
Postita kommentaar