jõuluvana ja mälu puudumine

Tuleb välja, et minu laps on tohutu jõuluvana fänn. Suvel ta leidis kuskilt üles ühe päkapikumütsi ja see oli ta lemmik. Nüüd kuulen juba kuu aega vähemalt, kuidas iga habemega onu (hipsterite moelook eksole) on jõuluvana. Seda ka eriti valjuhäälselt avalikes kohtades.

Ja eile päädis siis asi sellega, et õhtuseks unejuturaamatuks nõuti jõuluvana ja otsisin välja oma lemmiku. Mauri Kunnase "Jõuluvana". Mesilane oli sillas ja praegu ei jõua ta ära oodata, et jälle voodisse saaks raamatut vaatama.

Tundub, et

1. kas sel aastal või järgmisel tuleb teoks teha üks minu endagi lemmikunistusi - sõit Lapimaale Jõuluvana juurde.

2. jõulude ajal on aeg küps üht väikest Mesilast Jõuluvanaga üllatada.

Ihsand, see aeg saabus nii ruttu. Ma loodan, et ta on jõulude ajal ka veel jõuludest sillas ja nii veel mitmeid-mitmeid aastaid.

---

Kui Mesilane muutub järjest nutikamaks ja terasemaks pliiatsiks ning Mutukas ei olegi enam beebi (esimene hammas lõikus ja muudkui ajab end toe najal püsti), siis mina olen igasuguse mõistuse ja mälu minetanud. Ilmad siin on läinud sügisemaks ja külmemaks, Mesilasele oleks aeg välja otsida kindad. Sahtlit avades ei leidnud ühtegi paari, ometigi ma mäletasin varakevadest, et tal neid oli.

Okei. Andsin tellimuse vanaemale, kellele meeldib sekkaritest lapselapsele riideid otsida. Ei jäänud ise ka niisama ootele, sain ühel päeval aega Mutukaga Lõunakeskust surfata ja otsides endale pidulikumat rõivastust, väljusin keskusest suurte kottidega, milles muidugi eranditult riided ühele või teisele põnnile. Endale sain sokid, asi seegi. Nii ostsin ma Mesilasele kaks paari kindaid. Täna sain postipunktist paki kätte, milles oh üllatust, oli Mesilasele paar paari tellitud kindaid, mille ma olin juba unustanud, et olin veebist surfanud.

Ja muidugi leidsin ma ka üles need nö kaduma läinud 7 paari kindaid. Ja ka vanaema andis üle talle ülesandeks antud poodlemise tulemused. Niiet Mesilasel on nüüd mingi 15 paari kindaid talveks. Et seda talve nüüd tuleks ja oleks :)

projekt "Maja" - seitsmekümne kolmas peatükk

Kuna ma olen siin meie kuuriehitust emotsionaalsete postitustega jaganud, siis jätkan kuni võiduka lõpuni. Suur on minu rõõm täna näha, et uksed said ette. Juhhei! Kaks liistu ja ühe ukse värvimine jäeti veel homseks tööks. Isegi, kui mehed nüüd jälle kuuks ajaks ära kaovad, siis minu jaoks on kuur valmis (vajadusel saan ma selle ukse ise ka ära värvitud ja isegi liistu võin paika panna). Nüüd ootame veel elektriku külaskäiku. Kaabel on maasse kaevatud, vaja siis igasugu harukarbid jms tööd teha. Eletrik tuleb meile muidugi juba pikemat aega külla. Septembri lõpus pidi tulema, eks sai jälle klassikaline viga tehtud ja jäi täpsustamata, et mis aastal?

Ei tea, kas see tähtaegade andmine ja siis nende mitte pidamine on mingi kutsehaigus või mis? Teine kutsehaigus on töömeestel veel - telefoni nad kardavad nagu tuld.

Nali naljaks, mul on igatahes hea meel, et no peaaegu on kuurisaaga ehk lõppenud. Kirjutan siis korraliku postituse ka ülevaatlikult piltidega, kui härra on oma asjad töökotta sisse seadnud. Muigame siin, et nüüd on igal ühel oma maja :)

(võibolla sellepärast ta seda kuuri sellise galeriihoonena tahtiski :P)

Köögiaknast avanev ilus vaade.
Minu silmis ilu varjutab see kuuritagune kolahunnik,
mis loodetavasti peagi sorteeritud ja kolitud saab.
Juhhei.

kirjutan välja ja laustame puhtalt lehelt eks?

Minu ebaõnnesaaga või siis pigem ebaõnnestumised ei taha kuidagi lõppeda. Ma olen tagurdanud auto järelhaagise konksu otsa (kesse pargib selle üldse keset hoovi nii, et tagurdades ühestki peeglist ei näe, ah?), ma olen autovõtmed Lõunakeskuses poodeldes ära kaotanud (ja seisnud parklas nõutu näoga auto kõrval, Mutukas puusal) ja täna kirsiks tordile tagurdasin ma küljepeegli täiesti sodiks.

Kuratkuratkurat noh. Vabandust.

Kas ehk nüüd aitaks sellest kõigest? Kellele ma mida pahasti teinud olen, et sellised asjad mulle osaks saavad? Teeme nii, et mu õppetunnid on nüüd käes ja lähme rõõmsalt edasi eks.

Projekt "Maja" - seitsmekümne teine peatükk

See postitus siis olukorrakirjelduse (eelmine postitus) jätkuks piltidena, et jätkuks traditsioon piltides kodulugu jäädvustada.

Pikki aastaid oli kuur meil selline:

Paremat kaadrit hetkel ei leidnud, aga see kajastab olukorda suurepäraselt. Pisike kökats suitsusauna küljes, mille nurga taga omakorda kogunes igasugune kraam, mis minu silma tugevalt riivab.

Kevadel võeti kökats maha:

...ja kogu hoovil olnud ja kuurist välja tõstetud kraam jäi mööda hoovi hunnikutesse. Seis enne "Meie inimesed" võttegrupi tulekut:

Kuna ma sellist vaadet ju absoluutselt ei salli pluss töömehed kadusid ka peagi neljaks kuuks teadmata suunas, tõstsin kogu laialioleva kaami eest ära. Vahepealset pilti hetkel ei leia, kuid tänane seis on selline:

Et siis need kuuriuksed veel jäänud! 

Härraga muigame, et mingi galerii-kuur tuleb meil, aga kasutusse läksid olemasolevad materjalid ehk neli hiigelsuurt akent. Ongi hea tal oma töökojas (härra nimetus sellele hoonele) nokitseda.

Kui töömehed uksed kunagi valmis saavad, on jäänud veel elektritööd (kaabel maasse kaevata nt) ja riiulite meisterdamine sisse. Ja siis äkki saan ma lõpuks oma hoovi pealt kõikvõimalikud nurgatagused korda kraamida ja asjad kuuri ära kolida. Kunagi.....

ehituse huumorinurk jätkub

Praegu on tugevalt tunda ehituses ja kinnisvaras olevat buumiaega. Kinnisvara on praegu tore müüa, aga osta mitte eriti eksole. Need hinnad!

Ehituses on kõik head töömehed ülipikkade järjekordadega ning üsna arvestatava tunnihinnaga. Ja siis on need ülejäänud - võid saada mõne töömehe, kes lubab tulla tööle, aga seda päeva ei koidagi. Võid saada töömehe kolmekordse normihinnaga. Võid saada töömehe, kes tilgub kohale, nagu jumal, pohmell ja muud tööotsad juhatavad. 

See viimane on siis meie lugu ehk neverendig kuuri-saaga.

Kuur, mis pidi olema valmis märtsis, hiljemalt aprilli algul, ootab jätkuvalt 1-2 päeva jagu liiste ja nokitsemist. Vahepeal kirjutasin, et mehed olid naasenud ja tegelesid. Jah, kuniks muud mõtted tekkisid ja kadusid jälle kuuks ajaks.

Oli septembrialguse reedene päev, tulid hommikul, et teevad pika päeva ja pmst lõpetavad kuuri ära, et saab valmis. Kuna just sel reedel oli meil vaja sõita Tallinna kohe hommikul, siis meid ei olnud kodus terve päeva. Laupäeva hommikul, kui tagasi olime, vaatasime siis tehtud tööd - üks liist oli pandud, teine toetatud kuuri najale ja kadunud nad olid. Pikk tööpäev mai äässssss... Ja sealt nad kadusid jälle kuuks ajaks, informeerides härrat, et neil on nüüd vahepeal mingi muu objekt.

Härra ja mina muidugi sealhulgas vihastasime hingepõhjani. Mul on kogu selle tsirkuse peale ikka päris mitu närvi katki läinud. Härra saatis sõnumi, et olgu kohale tuldud ja töö lõpetatud, kui tahab oma töötasu kätte saada. Ei saabunud kedagi. 

Me vahepeal võtsime kahekesi kätte, koristasime vedelema jäänud läbu ära ja kuuri seina soojustasime ära ning katsime seinaplaatidega. Et no saaks see asi tehtud ometigi.

Täna hommikul, kae nalja. Kes saabusid hoovile?

Ma nii tahaks öelda välja kõik, mis ma sellistest töömeestest arvan, aga ma ei saa. Sest mul on vaja, et nad oma töö ära lõpetaksid.

Meie majapidamised, ettevõtlus, ootel olevad tööd ja tähelepanu nõudev pisipere on siin paari aastaga nii palju kasvanud, et me enam ise ei jõua tegeleda kõigi asjadega. Eks  on metsikult rabeletud ja ma näen, et härral ehituse osas motivatsioon maas. Sest tal lihtsalt ei jagu aega selle jaoks. Aga mina mõtlen nutuga sellest, et tali tuleb ja on vaja asjad ära teha. Ja seega oleme nõuks võtnud ehitusmehi palgata olemasolevate ressursside piires. Kui vaid oleks töömehi võtta! Nii ma siis täna piidlen aknast, et kas ja kui kiiresti nad siis end liigutavad või on järjekordne päev kuuri alla veetud toolidel suitsu tehes ja telefoni scrollides. Selliseid päevi olen ma näinud muide palju. Täna siiski asjad liiguvad. Need mõned liistud on paika saanud näed võluväel, aga ühtteist veel teha. Ilmselt umbes tööpäeva jagu, et teha valmis kaks suurt kuuriust. Näis, kas homme seda tehakse? Ma ei tihka isegi toast väljuda, et minna taret ettevalmistama külastajate saabumiseks, sest elu on näidanud, et siis on nad sekundiga tööpäeva lõpetanud.

Töömeestest veel. Meie oma maja koosneb vanast osast, mille elamiseks korda tegime vahetult enne Mesilase sündi ja siis uuest korda tehtud osast, millest blogisin 2015 aastal (ja mis on ehitusjärgus jätkuvalt). 2 aastat on olnud ootel laudise paigaldamine, ma enam kolmandat talve tuuletõkkel vettida ei taha küll lasta. Hädavajalik töö!!! Härra sai kuulutuse peale ühe hinnapakkumise. 4300 eurot. Mnjah. Ma olen täiesti valmis seda raha välja käima, kui see oleks tööraha + materjal, aga see on pakkumine vaid tööraha summas.

Ootan kannatlikult, et ehk leidub veel töömehi, kes on valmis tööd ette võtma ja taskukohasema hinnaga. Õudne on see ehitamine ja buumiaeg ja töömeeste kriis.

Täiendus 5 minutit peale avaldamist: Oojess. Töömeeste tööpäev jälle lõppes. Hoiame siis pöialt homse suhtes :)