Kui Mesilase ootamine kulges kiiresti, sest tegemisi oli palju ja ma ei teadnud, mida oodata (noh kõik need kaunid lapseootuse sümptomid ja lõpus vaevused, veel enam, et kuidas elu muutub lapsevanemana), siis Mutukaga on aeg läinud samuti kiiresti (sest jätkuvalt palju on olnud tegemisi), samas ka mitte. Naljakalt vastuoluline. Mu kõht on Mutukaga oluliselt kiiremini kasvanud, alguseiiveldus oli oluliselt hullem (aga võibolla see ainult tundus hullem. ega kesse täpselt enam mäletab ja võrrelda oskab) ja minu meelest väsimust on ka rohkem. No ja voodist välja rullimist.
Kuna Mesilane oli vägilase mõõtu, pidi ta esilekutsumisega ca 2 nädalat varem oma kõhupesast välja kolima ja suurde maailma tulema. Mutukaga olen Mesilase tõttu eriti hoolsa järelvalve all, käin muudkui analüüse, UHsid ja glükoositeste tegemas. Midagi tuvastatud ei ole ja lõpuks jõudis ämmaemandki tõdemuseni, et vist on siis ema-isa geenid... Aga küllaltki reaalne on, et ka Mutukas peab tähtajast varem oma pesast välja kolima.
Kui ma ühest küljest ei jõua ära oodata, et ta tuleks (sest noh, vedeleda on juba päris raske, kummardamisest rääkimata), siis teisalt vaatan kalendrisse ja tare tegemiste to-do liste ja hirmuga mõtlen, et ei tohi aeg nii kiiresti minna. Nii palju üritusi on vaja ära organiseerida ja asju ajada. Ja ma ei tea ju, kas ma olen nii "hea laps" olnud, et saan teise kuldselt magava rahuliku nunnu beebi veel või saab Mutukas olema minusse? Mesilane on küll täitsa härrasse ja selle üle on mul vaid hea meel :)
Mingil ulmelisel põhjusel oleme võtnud 2017 aasta eesmärkideks veel paar suurt ägedat üritust algatada oma külas ja neid korraldada ja läbi viia. Väljakutsed ühesõnaga.
Tulles tagasi pealkirja juurde, siis kindel on see, et rohkem kui 55 päeva mul oodata ei tule. Pigem võib juba u 40 päeva pärast imetleda uut pisikest preilit. Ja mul pole absoluutselt aimugi, kuhu suunda elu jälle muutub. Kuidas me neljakesi voodisse ära mahume, sest Mesilane on kavalpea ja muudkui öösel nohistab kaissu pugeda oma voodist. Kuidas Mesilane lepib sellega, et üks pisike tita, keda ta muudkui käib paitamas ja musitamas, nüüd tuli meile ja ära ei lähegi enam? Kuidas ma suudan end jagada Mutuka ja Mesilase vahel nii, et mõlemad saaksid võrdselt palju kallistusi ja hellust, ilma et armukadedust tekkiks? Kuidas veel leida aega härrale, kodule, tarele ja iseendale?
Need on need küsimused, millega ma heitlen. Mitte armastuse küsimus. Armastust jagub mul tervele perele ja palju.
Et siis 55 päeva. Või vähem.
