Vana aasta saatsime ära Ussipesas sõprade Eveliisi ja Mareki juures. Viimastel aastatel on oldud sõpradega alati meie juures, seekord võtsime siis vahelduse mõttes ette tee Tallinna külje alla. Enne kohale jõudmist käisime veel Laagri Maksimarketist läbi, sest õnne valamise tina oli vaja.
Leidsin letilt veel mõned viimased komplektid, hinda ei olnud juures. No mis ta ikka maksab, maksimaalselt mingi 3,99? Paar hädapärast asja veel ühes ja kassasse.
Hing jäi kinni. Arve oli 76 eurot. Et siis olgu maa hõigatud, kuidas ma 6 komplekti tina eest (sest rahvast oli veel neil külas ja et saaks siis kõigile) maksin ca 60 eurot. Hullumeelne. Päris hea ärimudel. Ärme pane asjadele hinda, mida rahvas vana aasta õhtul ikka ostab ja kassas keevitame.
Ma ei hakanud jaurama, vaid kiirustasin autosse ära. Eveliis ja Marek ütlesid, et nad oleks tagasi läinud ja raha tagasi küsinud. Ma siis maksin tina eest kullahinda :)
Väga mõnus olemine oli, sauna ja kümblustünni sai, kuhu ükski naine ei jõudnud. Mehed ja lapsed käisid :)
Uut aastat alustasime traditsioonilise spa-päevaga. See on meie pere traditsioon ja Eveliis ja Marek tulid jõuga kaasa (st kui neil laps kuulis, siis ei jäänud vanematel üldse variantigi enam keelduda). alustasime siis aasta esimest päeva kohe seiklusega Laulasmaale sõites. Marekil on uhke moodne auto, kus võti ei käi üldse auto küge nagu meil lihtsurelikel. Marek käivitas auto, Eveliis istus rooli. Marek kobius mulle auto peale, et meestel oleks lõbus juttu ajada. Eveliis hoiatas, et tema ei taha sõita autoga, kui Marek on eelmisel päeval napsu võtnud, siis kukub tee juhendama nagu pöörane. Me polnud hoovist väljagi veel saanud, kui füürer-Marek hakkas õpetama hoogu maha võtma, suunda näitama jne. Terve tee Laulasmaani ma otsisin võimalust see Marek Eveliisile tagastada :)
Laulasmaal autod pargitud, selgus põnev asjaolu. Nagu Eveliis ka kohe kommenteeris - kesse vahetab jopet? Sest muidugi, Mareki auto võti jäi seega teise jope taskusse ja moodsat autot ei saa siis ju enam käivitada :) Hehhheee, meil oli lõbus neid aasida, sest nad pidid järgmisel hommikul siis pere teise autoga Mareki autole järgi tulema. Hea, et nad niimoodi Peipsi äärde ei sõitnud. See oleks lõbusam olnud.
Nädal hiljem saime nendega jälle kokku, sest, tsiteerin jälle Eveliisi: "Kesse üldse sünnib 3.jaanuaril?"
Õige vastus on Marek!
Ja Marek sai 50! Kuna ta on suur tantsulõvi ning Elmari sagedus üürgab Makitast hoovi peal, kui Marek ringi toimetab (sarnane pilt on ka minu härraga muideks, need on nagu kaks tilka vett), siis algas pikk protsess planeerimist. Marek tahtis kindlasti pidu ja üllatuspidu, aga samas ikka teada, kas ja mis ja kus toimub. No hull kompott :)
Lisavürtsi pakkusid ka osad tema sõbrad, kes arvasid, et pidu peaks kindlasti Tallinna lähistel toimuma, sest muidu neil pikk maa tulla. Selle peale ütleks bitch, please! Kui sa oled sõber, siis sa lähed, kuhu kutsutakse! Murekoht lahenes sellega, et ehitati kirik keset küla. Tartu ja Peipsi inimesed sõitsid Võrtsjärve äärde Oiule, samuti siis Tallinna ja Prangli rahvas. Ja tuleb välja, et see on Mareki eripakett, et tema sünnipäevapeo päev on alati raju tormiga ilm. Nii ka seekord. Teeolud olid päris halvad, tuiskas ja oli libe, kõik autod rongis sõitsid 70ga. Jõudsime kohale minutipealt õigeks ajaks siiski.
Mulle nii meeldivad teemapeod, et oleks lõbusam ja toredam . Seekord oli teemaks Barbie ja Ken Elmari tantsuõhtul! Ma ostsin härrale KOLM roosat triiksärki, kõik olid talle väiksed :) Jõudsime reede õhtul siiski poest läbi käia, et üks neist suurema vastu ümber vahetada. Poemüüja õnneks mäletas mind ja tuli soovile kenasti vastu (ta oli poe 5 min varem sulgenud ja lahkunud juba, aga me olime 3 min enne sulgemist ukse taga).
Tutvustan Ken-Markot ja BarbiH't.
Mõte laivi sõita Barbie autoga tuli muidugi üks päev enne pidu. Ostsin kiiresti roosa spreivärvi, aga poest koju jõudes oli kodunt elekter ära läinud ja kuna õhtu käes, siis pilkane pimedus ümberringi. Lastel oli muidugi maailmalõpp käes, sest ilma elektrita ei ole neil wifit interneti jaoks ega saa laadida telefone, telekas ka ei mängi. "Iiiiiigav on..." oli põhitekst terve õhtu, eriti vinguval hääletoonil.
Järgmisel hommikul sain enne starti auto üle spreitatud ja siis istusin puhuriga kõrval, et värv kiiremini ära kuivaks. Selle auto tegi härra kunagi Mesilasele motoorika harjutamiseks, külje soli palju kette, linke, lüliteid ja nuppe, mida kruttida. Aastate jooksul on neid sealt järjest maha kruvitud, sest hädasti just on mingit riivi või lülitit vaja kuskile ehituse käigus.
Barbie auto ongi ju selline, kuhu Barbie ja Ken väga hästi ära ei mahu, seega sobis mu meelest hästi sinna peole.
Paruka ostsin ka endale peo jaoks. Et oleks blondim. Härra tumedate juuste jaoks ostsin valget värvi juuksesprei. Ajasin seda mööda Tartut taga, Tradehouse'st (Kvartalis) lõpuks sain. Roosa ostsin ka igaks juhuks. Nii, kui härra pea ära spreitasin, olid ta mustad juuksed saanud kaunilt hõbehalliks. täpselt nagu Marekil :) Seega sai parukas hoopis härra pähe ja see sobis talle nii hästi. Tähendab, ta nägi jube pervo välja, eriti kui ta neid juukseid muudkui kõrva taha sättis ja pead raputas jälle, kui juuksed suhu ja silma trügisid. Aga see oli nii halb, et see oli hea. Lõbus oli temaga igatahes terve õhtu ja öö tantsida.
Väga tore ja meeleolukas sünnipäev oli! Sünnipäevalaps on veel suurem tantsumees, kui ma siiani kahtlustasin ja kogenud olin. Küll nüüd rabas tantsida, muudkui keeruta, siruta kätt, keeruta tagasi kokku ja kalle taha. Kõik need seljaraksatused, mis sel ööl naistest läbi käisid, loendamatu. Mul härra naeris muudkui, et Marek on kiropraktik ka veel nüüd.
Mul jalad on siiani hellad, Algselt tulitasid tallad, sest öö otsa kontsakingadega tantsida on paras treening, tänaseks annavad tunda hoopis sääred.
 |
| Kellega Marek tantsib? |
Oiul jätkus laupäev sünnipäeva järelpeoga, aga me võtsime suuna Tartusse siiski. Härra vennanaisel oli ka sünnipäev ja sõitsime sinna peole. Elus esimest korda jõudis härra peole tund aega varem kohale :) Temaga on mul alati igavene piin - ta jääb alati hiljaks no mina ka seetõttu, sest me ju ühe autoga liuigume. Mind on terve elu õpetatud 10 min varem kohal olema, seega see on olnud raske temaga. Isegi härra ema imestas, et poeg nii varakult kohal :)
Oli tore ja lõbus olemine ja kui minema asusime koduteele, algas seiklus.
Ma olin päeval natuke protestinud mineku suhtes, sest meie auto rehvid on väga kulunud juba ja seetõttu on libe sõita. Ei saa linnas foori tagantki minema, mis siis rääkida slelest, et ta venna pere elab orus, kust maanteele saamiseks tuleb järsust mäest üles sõita. Ma ütlesin härrale, et ma ei saa sealt üles autoga pärast, ärme lähe. Sünnipäevapeost hoogsas sõiduvees härra ajas oma joru ja nii me teisele peole siis jõudsimegi. Ära minnes ei saanud ma muidugi mäest üles nagu kardetud. 3m jäi puudu, et teele välja jõuda, aga auto lihtsalt vajus alla tagasi. Tagurdasin alla tagasi, proovisin uuesti. Teisel katsel ei saanud niigi palju üles. Kolmanda katse siis võttis härra end apeale, sest ma keeldusin peale seda, kui ta mu kõrval targutama ja õpetama kukkus (nagu Marek eksole). Härra ei jõudnud kuhugi üles autoga, vaid tagurdas teeserva lumevalli auto kinni üldse. Viskame siia juurde mõned lisaseiklused - väljas oli rekordkülm, -26 kraadi ja auto tagumine rehv oli külmaga tühjaks läinud, seisis täiesti velje peal. Ning kütuseseier oli punases, ses palju sõitmisi olnud ja külmaga muudkui auto käib pikalt, et soojaks saada.
Kambaga nad said siis autorehvi täis pumbatud, lumest välja ja mäest üles ka. Õnneks jagus kütust esimese tanklani ka.
Aasta 2024 on tempokalt alanud. Kodus, Mesi tares, Samovarimajas on külmade ilmadega kõik torud ja veed külmunud ja lõhkenud. Küll on vool ära, küll on muud hädad. Härra siin ohkabki raskelt kõrval, muudkui tegele nende hädadega. Siis autoseiklused ja noh, elamusterohket 2024 aastat kõigile :))
