Ma olen viimase 10 päeva jooksul teinud lastega 3x piparkooke. See on mingi jõulurekord ma arvan. Kõigepealt käis pikk nuiamine, et teeme. Kuidagi ei saanud need jõulud sel aastal minu jaoks käima, tuli end pikalt veenda jõulumaagia osas. Kui piaprkoogitegu ette sai võetud, tuba head lõhna täis ja lapsed rahulolevad, sai tunne juba parem küll. Üldse on jõulurõõm seotud hästi palju lastega mul. Muidu ei viitsiks üldse, aga päkapikud ja laste nördimus, e tmiks meil tuba ilusaks pole tehtud, viis selleni, et ikka kulda-karda tuba täis sai, metsast kuusk toodud ja jõulusokkidesse igal ööl miskit sisse potsatab.
Aga piparkookidest ei saanud veel küll. Terve nädalavahetus on meil tempokas olnud, osa sellest saab näha 26.detsembril Maahommiku saates, teist osa lugeda jaanuaris MaaElu rubriigist Postimehest ja kolmandat osa vast saame isa ja Sibulatee abil peagi sotsiaalmeedias ilupiltide näol postitada. Kogu selle tralli keskmeks sai ka lastega piparkookide meisterdamine. Ja siis uuesti.
Aga ikka ei olnud veel küll! Mesilane ei andnud asu, et vaja teha piparkoogimaja. Ja et laupäeval mul hästi käituvad lapsed oleksid, kui siin filmimine käis, siis ostsin lapsed muidugi ära lubadusega esmaspäeval piparkoogimaja teha.
Nii! Käisime poes taigent ostmas (ma olen seda ise ka teinud, aga viimastel aastatel ei ole tahtnud see hästi õnnestuda ja siis ma enam ei viitsinud), siis asusime tööle. Mõõtsin ja rullisin ja nikerdasin. Küpsetasin ahjus, jahutasin ja siis Mutukaga asusime maja kokku seadma. Kui ma oleks päris ehitaja, siis öeldaks minu kohta "makroflexi mees". Me oleme neid abilisi-ehitajaid selliseid näinud küll ja küll. Kui mõistus enam ei võta, siis makroflex aitab. Mu piparkoogimaja nägi välja ka vägagi makroflexine. St glasuuriga liimisin seinasid kinni ja sai täitsa vahva majake. Üle poole päevca jantimist.
Tõstsin ettevaatlikult pidulaua keskele imetlemiseks. Pilti ei hakanud tegema, sest välja spime ja tahatsin oodata uut hommikut paremate piltide jaoks.
Paar tundi hiljem asus Mutukas "kirjutama" jõulukaarte. Neid samu, mida me temaga kahekesi kleepisime ja meisterdasime. Ütleme nii, et tema kirjaoskus ei ole klassikalise arstikäekirja staadiumist kaugemale arenenud hetkel. Kui ma talle märkuse tegin, et teeme koos ja et ärgu ta toimetagu üksinda. siis printsess herneteral solvus ja kaapis teise tuppa valjuhäälselt mossitama. Hetk hiljem teavitas Mesilane, et piparkoogimaja on hävitatud.
Ma ei saanud temast isegi pilti tehtud!
Kunagi ütles üks sõbranna mulle, et lapsed on eluõied. Tahtsin täiendada nagu ma tihti olen kuulnud: siduge nad punti ja viige vanaemale?
"Ei," vastas ta. "...vanemate haudadel".
Jah, on ka selliseid päevi :) Ma ausalt poetasin pisara. Noh, instagrami pilt jäi tegemata eksole ja härralt oleks ka tahtnud kiita saada. Aga ei, kuigi Mesilane püüdis väita, et Mutukas lõhkus, siis selgus peagi muidugi, et mul on siin kaks terminaatorit. Lihtsalt nad mõlemad eitavad ja süüdistavad teist kuritöökaaslast.

1 kommentaar:
Soovitan kinnitada piparkoogimaja tükid üksteise külge vedela karamelliga - kivistub väga kiiresti ning karkass tuleb tugev.
Postita kommentaar