Jumala veider on see, kuidas keha vaatab passi ja otsustab, et hmm, number on kasvanud, hakkaks nüüd sind vanainimesena kohtlema!
Suvel millalgi hakkas valutama vasaku käe pöidlaluu. Vahepeal teravalt, enamasti tuikab ja annab enda olemasolust märku. Muidu pole nagu hädagi, aga lõikavalt valus on siis, kui üritan moosipurgi kaant keerata või last üles tõsta. Siis saab pöial raskust tunda ja valutab. Perearst käskis teha ibuka-kuuri, noh, väga midagi ei muutunud.
Sügisel hakkas ühtäkki valutama vasaku jala hüppeliiges. Ei meenu, et oleks jalga kuskil välja väänanud, lihtsalt otsustas ise valutama hakata. Algul kohe nii hullusti, et võttis lonkama. Nüüd on taandunud, aga tundlik ja tuikav jätkuvalt. Õhtul magama minnes sirutan jalga ja tunnen, kuidas tuikab. Iga kord, kui üks põnnidest hooga otsa jookseb, tõmban kaitsepoosi, sest pole kohta, mis ei valutaks eksole. Härral on ka komme voodisse ronida üle minu ja alati tähendab see mu jala otsa koperdamist. Ikka just selle valuliku koha pihta. Mõnel on kohe erilised oskused.
Ja siis see seljavalu! See vaikselt taandub, aga istuda on jätkuvalt piin. Härral on samas kohas seljavalu olnud juba aastaid, aegajalt lööb jälle välja. Nagu kaks vanainimest oleme siin. Hommikul üks määrib teisele seljale salvi, siis teine esimesele.
Vähemalt isolatsiooniaeg on nüüd läbitud! Sorry, Karin, vist jääb postitusi jälle harvemaks :)
4 kommentaari:
Ooo, tell me about it! Kui muidu kukkusid kuskil siis paranes kõik nagu naksti. Nüüd rulatrennis kukkusin põlvele ja olen ilmselt kuni lõpuni lombakas :(
Jaa, kui hommikul enam kuskilt ei valuta, siis...
Aga see seljavalu. Mul on see probleem olnud juba üle 20a. Diskide kulumine. Vahepeal isegi mõtlesin OPile. Aga siis läksin hoopis kiropraktiku juurde. Sest noa alla jõuab ju alati minna. Kiropraktiku juures käisib vist mongi 4-5x ja siis oli vist ca 5aastat valuvaba põhimõtteliselt. Siis hakkas uuesti. Käisin veel. Ta soovitas massaaži ka juurde võtta. Selleni ma küll pole jõudnud. Aga kuna mul mingi hetk oli tõesti tunne, et seljalihased on lisaka valule ka konkreetselt krampis, siis käisin ka perearsti juures uuesti. Kirjutas hommikuks ühe valuvaigisti, õhtuks teise ja lisaks lihaste lõdvestaja. Oli ka sellest abi.
Ühesõnaga, mis ma öelda tahan. Tõenäoliselt nendest pealemääritavatest rohtudest ei ole suurt kasu, kui probleem on pidev ja korduv.
Mu seljavalud on olnud kordades hullemad kui kolm sünnitust kokku. Olen käpuli maas ema ja jumalat appi palunud ja mõelnud, et suren sinnasamasse, sest püsti ei saa.
Õnneks hetkel kõik korras (sültab 3x üle õla). Sügist pelgan alati. Sest siis suur oht "tuult saada", kui õues vastik ilm, aga paksu jopega palav.
Uhh, diskijamad on õudukas. Mul emal olid pikki aastaid, lõpus ei saanud enam selgagi sirgu, kui siis läks opile.
Härra on ka diskiga opil ära käinud, aga eks selg annab tunda ikka aegajalt, kui jälle sundpoosis pikka aega oldud.
Hetkel mul läks ka üle, ei tah anii pea seda valu tagasi.
Moosipurkidega - löö teise käega põhja alla üks põnts ja siis saab vabalt kaane lahti keerata :)
Valudest - mul on põlved nõrgad kohad. Muudkui valutasid. Aga siis avastasin, et trenn teeb head - valuga trenni, valuta ära. Miskipärast töötab hästi see liikumine minu puhul, lihtsalt valuga sinna minna on eriline eneseületamine. Samas teeb mulle liiga üks puusale kinnituv lihas ja vot see trenniga küll paremaks ei lähe. Ainuke asi, mis aitas, olid need teibid, mille peale tõmbad ja siis need kuidagi hoiavad hästi ja õige koht saab paraneda. Muumia tunne oli küll, aga praegu on korras (sülitasin üle õla).
Nii et kokkuvõte - tuleb katsetada erinevate asjadega, vajadusel arsti juurde! Ja mõtle, et pole aega vana/haige/virin jne olla, see aitab alati :D
Ilusat jõuluaega!
Postita kommentaar