äkki hakkaks kunstnikuks?*

Üks, mis mul täielikult puudub, on kunstianne. Mu peas võib olla pilt sellest, millise kassi või maja vms ma joonistan, kui Mutukas ligi hiilib ja tahab, et ma talle joonistaksin - see, mis paberile jõuab, on heal päeval natukene parem sellest, mida Mesilane joonistada oskab. Mis tähendab, et minu kunstilised anded võrduvad 5-aastase omaga.

Ja siis oleme me siin Varnjas Peipsi ääres eksole. Voronja on üdini kunsti täis ja galeristid Raul ja Kaili ise andekad samamoodi. Kaili õmbleb kõikvõimalikku ning nende silmast ja maitsest ei saa ka vaiki olla. Nende Voronja pesa on üdini hea koht, kus olla. Kõik su ümber on maagia ning tekitab õdusa ja sooja tunde.

Siis nende juures kiviga visata (isegi mina reaalselt jaksan kiviga sinna välja visata... kui on hea väike kivi... ja tuul õigest suunast) asub Lendav Laev kodusresto. Peremees Martin on köögivõlur ja vabal ajal nii muuseas maalib ka (kunstnikunimega Martään). Perenaine Tuuli ongi kunstnik ja nende kodu ja hoov on värviline, maitsekas ja äge!

Ja siis oleme meie eksole. Kui tantsida ei oska, on kaks vasakut jalga. Kui muusikalist annet ei ole, on elevant kõrva peale astunud. Mida öeldakse sellisel juhul, kui joonistada ei oska? No igatahes, kui kaks nn vanemat venda on nii kunstirohked, tublid ja andekad, siis Vene muinasjuttudes on alati ka see kolmas vend. Meie :)

Samovarimajja ei ole ma tahtnud korjata lihtsalt igasugust maalikunsti, vaid ainult samovaritemaatikaga seonduvat. Ja seda ei ole Eestis just lihtne teha. Ei ole nii, et iga kunstnik muu seas teeb 3 kuni mitu natüürmorti ja vaikelu samovariga. Vene kunsti googeldades leiab sadu, isegi tuhandeid kauneid maalitud samovare, aga meil käputäis. Peeter Alliku graafiline teos üks on, ta illustreeris V.Afanasjevi "Serafima ja Bogdani" ning graafilised lehed romaaniillustratsioonidega olid Voronja galeriis müügil. Nii saime selle ühe ja ainsa, millel samovari peal, ka Samovarimajja varutud. 

Noh ja that's it. Huupi on midagi teinud (jällegi Voronjale), aga liiga modernseid käsitlusi ka ei taha. 

Voronja galerii abil, kes läkitas oma tutvusringkonna kunstnikele küsimuse samovariga teoste kohta, tuli paar pakkumist. Armeenia kunstnikke ja Venemaa kunstnikke. Armeenia kunstniku teos ehib juba Samovarimaja, aga välja valitud Venemaa kunstniku teosed pole ikka veel kohale jõudnud. Ega täpselt teagi, kas ta neid on üldse teele pannud. Sest koroona tuli vahele. Väga kahju, kui need ei tulegi kohale, väga ilusad tööd olid, mis välja valisin .

Aga mis siis teha, kui pole väga midagi võtta? Vene kunstnikke hinna don muidugi kohati päris krõbedad ka ja ma olen ainult tagasihoidlik asjaarmastaja, kel umbes sada ehitusprojekti ootel.

Võtsin pikal thoogu ja mõtlesin ise proovida kätt. Maalikunsti mitte (vbla peaks mõned napsud tegema, et krambist jagu saada)m aga miskit muud. Ma teadsin, et härral on olemas nn puidutätoveerimiskomplekt, maakeeli puidule kärsatamise masin. Aegade jooksul mitmeid maju koristades ja renoveerides, oleme omajagu pahti ka põletanud, aga millegipärast kogusin u aast atagasi kokku ühed naljakad puutükid. Konkreetse kujuga, kuigi igaüks käsitööna isemoodi. Härra pakkus, et need puutükid on olnud varasemalt mõrratähised. Hoidsin neid elutoas kummutinurgal ja ootasin, et ükskord läheb mul just neid vaja. 

Pikalt mõeldud ja siis tehtud. Proovisin siis nendele puutükkidele peale kõrvetada samovarimustreid.

Tulemus sai selline:

Äkki must võib veel kunstnik saada?

* pealkiri on natuke muigega pandud. Härra mul 6 aastat, alates riigitöölt ära tulemisest, otsib lõõpivalt oma kutsumust ja töökohta. Nii ta mulle aegajalt jälle viskab õhku mõtteid, et äkki ta võiks hakata joogatreeneriks? Aga äkki kaugsõidujuhiks? Aga äkki hoopis diskoriks? jne :)