Jälle on aega mööda tiksunud viimasest postitusest. Kuidas noorena küll aeg seisab (igilõputus kauguses paistev koolipäeva lõpp, vaheaeg, täiskasvanu elu???) ja siis ühtäkki hakkavad päevad, nädalad ja kuud kiirust üles kerima?
Aega on tiksunud mööda ka meie Samovarimajas. Aga oleme leidnud ühe uue abilise, kes on tasapisi seal nüüd nokitsenud. Tõesti äärmiselt vaikselt see kõik liigub, aga ikka lõpptulemusele lähemale. Samovaride ruumis on nüüdseks põrandad vanast värvist puhtaks lihvitud, puuduolev ja pehkinud osa uute laudadega asendatud, tulevase ahju või pliidi alune valatud ja seinad krohvitud. Koridoris on sein valminud ja vetsuruumi sein ja uks ette saanud. Annab kujutluspildile juba rohkem võimalusi lõpptulemust reaalselt näha.
Oleme endi jaoks uue avamistähtaja välja mõelnud, aga ei julge seda välja hõisata enne, kui päriselt juba riiuleid seina ehitame ehk et oleme jõudnud endast sõltuvate töödeni. Endaga olen ka sisemiselt rahu teinud, et no läheb suvi mööda, siis läheb (missest et see on ju turismihooaeg eksole, kus külastajaid käiks ka). Avame siis sügiseks ja hoiame mingitel kindlatel päevadel ja kellaaegadel avatuna, et kes siis leiaks motivatsiooni Peipsi äärde sõita, ei leiaks eest ainult suletud kohti, vaid midagi põnevat veel avastada. Pealegi oleme suvel täiesti viimse higipiisa ja jõuvaruni rakkes olnud majutuse külalistega ja et praegu pole ka ühtki abilist varnast võtta, kes oleks käpp koristama või Samovarimaja avatuna hoidma, siis kahte kohta korraga ei oska mina end võluda. Erinevalt Sigatüüka Hermionest.
---
Vahepeal viskas mul kaane korraks maha. See oli siis, kui härra pikad päevad ära oli oma tööasju tegemas ja mina nädalaid järjest üksi külalistega tegelesin, alustades varahommikul hommikusöökide ettevalmistuse ja ettekandmisega, külalistega suhtlemisega, mõnedel puhkudel samovaritee õpitubadega söögi kõrvale, jätkates kogu kompleksi üles koristamisega ning lõpetades koristamist, asudes uue ringiga saabuvaid külalisi ükshaaval vastu võtma. Lõputu ring ilma ühegi puhkepäevata. Vot siis viskaski kaane maha, ütlesin härrale sõnu, mida muidu ei ütleks ja nutsin endast välja, sest elustiil sai nagu koos valitud, mitte et ainult üks tegeleb selle kõigega. Pluss lapsed kodus!
Siis saatsin kõik kuradile ja läksin rappa. Nii hea ja rahulik. Ja murakad! Ma esimest korda elus käisin murakal! Ja raba premeeris mind mitme käigu peale kokku ca 6 kg saagiga, millest keetsin moosi. Ja ausalt, ma armastan härrat kogu südamest, aga vist ikka mitte nii palju, et seda moosi temaga jagada... See moos tuleks keldrist välja ainult siis, kui president ise meie tarre külla tuleks ja ma talle süüa peaks pakkuma :)
---
Samas see elustiil on ikka äge ka. Mulle päriselt meeldib külalisi vastu võtta ja kalendrist vaadata, et päevad on tihedalt tegemisi täis. See oli sama siis, kui pealinnas kontsade klõbisedes sai iga päeva kohta kino-kohvik-loomaaed planeeritud. Mida tihedam nädalakava, seda elusam tunne oli. Ja siis need hetked, kui külalised muuseas enne lahkumist mainivad, et tead, ma olen blogilugeja. Siis ma alati kohmetun, nagu ma oleks mingi staar. Täitsa tavaline herz olen :)
---
Veel rohkem kohmetusin, või kui ma kohvi jooks, ütleksin, et tõmbasin kohvi kurku, kui Perekoolis influentserite draamal aegajalt silma peal hoides leidsin teema, kus jagati toredate blogide linkisid ja avapostituses kohe ennast leidsin. See oli väga meelitav, aitäh :)
---
Ühe puhkepäeva tegime ka vahepeal. Õnnestus bronnidest kõrvale põigelda, lapsed autosse pakkida ja telkima minna. Mööda minnes külastasime Kalevipoja uut muuseumit Kääpal (väga äge koht), vanatehnika varjupaika Järva-Jaanis ja Palamuse uut muuseumit, kuhu polnud sattunud veel. Mesilane oli viimases tsuti pettunud, sest Tootsi püssi nagu ei näinudki, aga oleks tahtnud :) Mulle jälle meeldis, et koolimaja oli üdini selline nagu ta kunagi kasutuses oli olnud, koos kõigi nende aksessuaaride ja detailidega. No ei saa omast elemendist välja eksole, vanad asjad meeldivad.
Telkisime kuskil Siimusti kandis, selleks enne hulga vaeva nähes, sest RMK kohad on defitsiitne kaup. Igal pool juba keegi ees, aga kuidas sa lähed nagu oma toidukraamiga laiutama, kui keegi juba lõkke ääres ees laiutab? Seetõttu oleme endi juurde ka ikka telkijaid lubanud, kui vähegi võimalik olnud, sest telkimiskohtade põud on igal pool. Kuidagi jõudis jutt jälle ringiga enda ettevõtmise juurde tagasi. Me telkima minnes ei seadnud esinõudeks duši olemasolu. Loodus ongi loodus, mitte vesiklosett ja dušš igal sammul. Huvitaval kombel saabub meie juurde aga üle ühe inimese, kes duši nõuab. Kuidas teil on? Elate telkimise üle ilma dušita või ei?
---
Ja kohe ongi algamas suve kõige intensiivsem kuu. Kuigi juuli on enamiku inimeste lemmik puhkusekuu, siis august ka suures osas ja teiseks algab toiduürituste aeg. Vast ikka algab, mitte koroona uus tulek. Kõik teised suured üritused sel aastal on seni ära jäänud. Igatahes olen ma üle poole aasta end vaimselt selleks valmis seadnud, et Peipsi Toidu Tänav tuleb ja et ee tähendab umbes nädalast magamata aega, hullumiseni küpsetamist, jooksmist, valmis sättimist ja külalistega suhtlemist ning toidu pakkumist. Ja olen peas korduvalt ja korduvalt läbi mõelnud, kuidas on kõige efektiivsem midagi ette valmistada, et jõuaks, et jaguks ja et ma ennast ära ei katkestaks. See ei ole ka mõttetasandil, kus võib end kelleks iganes mõelda, sugugi lihtne pähkel pureda.
Aga ühe olulise sammu tegin juba ära. Mul on nüüd Köögi Abiline. Tuntud ka nime all Kitchen Aid. Ihsand, miks ma teda varem juba pole märganud enda juurde sisse kolima kutsuda? Härra põtkis vastu pikalt, nagu tal kombeks. Ma pole märganud, et mul on asja öelda, kas ja millist saagi ta peaks ostma omale. Kui ta teatab, et tal on mingi tööliini tegemiseks mingit järjekordset saagi vaja soetada, siis nii on. Saagu oma saag. Ja siis ühtäkki pean mina muudkui põhjendusi, aruandeid ja taotlusi vorpima härra abikaasale, miks mul on just KAd vaja. Tol korral, kui ta jättis mind üksi 140le inimesele süüa tegema ja ise Pärnusse koolitusele suundus, leidsin ma, et fakit. Mul on õigus endale abi otsida ja tõin KA omale koju ära. Sealt edasi on hommikusöökide jaoks sibulapirukad nagu võluväel menüüsse ilmunud, sest taigna tegemine on nupuvajutus, mitte tunni ajane maadlus ja sibulad, oh sa mu meie, need lõikuvad ise!!! Lihtsalt imeline! Ja see annab lootust, et ma suudan neid pirukaid ja kooke oluliselt rohkem valmistada tänavu, kui eales varem! Ühtlasi tähendab see ka seda, et multitaskingu hõlbustamiseks ja nõudepesu taga ootamisele aja kulutamise vähendamiseks on vaja KA kausse juurde hankida. Müüsin iseendale praegu mõtte maha.
Peipsi ääres näeme!
