reede, 21. september 2018

meie naabrid

See ei ole saladus, et meie suvi on megakiire tempoga. Talv ka. Ja sügis, sest see pikendab suve ja härra Abikaasa ronib samal ajal mööda katuseid ja korstnaid. Ja siis see kevad, mis nagu oleks rahulikum, aga on õppreisid ja koolitused ja arengukavades kaasarääkimised ja koosolekud ja kiire planeerimiseaeg enne kibekiiret suve eksole.

Ja ma vahepeal tunnen, et nonüüd ma plahvatan. Et on vaja oma aega või pereaega, sest lapsed ju terve suve hängivad kaasa, et vanematel on kiire. 
Või siis on lihtsalt vaja naabreid.

Meil on õnneks mitu naabrit, kelle hoovi astudes unustad natukeseks muu elu ära. See annab niinii hea energia laadimise võimaluse. 

Esiteks imeline seltskond, sellest ma ei väsi. Meil on nii lahe seltskond siin koos ja järjest paremaks läheb. Ma ausalt ei tea, kuidas siia nii lahe kamp on kokku tulnud. Kõik kusjuures oma valdkonna ässad või noh oma töös teatud, tunnustatud ja armastatud. Ässad siis ikkagi. Meie kandis on veel mõned majad müügil muide, niiet kui sa oled täiega lahe inimene, siis see siin on sinu õige koht :)

Teiseks, need kohalikud aiad. Puhvetite-kohvikute päevad nt annavad vahva võimaluse inimeste kodudesse ja hoovidesse piiluda. Mulle endale nii väga meeldib vaadata, kes kuidas mida on lahendanud, kui ilusaid hoove on ilm täis ja kui andekaid lahendusi. Väike kadedus ka, kui kellelgi on hoovikompleksis väga ehe rehemaja või maakivist hoone, mida ta on saanud ära rakendada. Ma nii tahaks ka! 
Ja siis on hea pugeda välja oma argipäevast, kus peas on vasardamas seitseteist asja, mis oleks vaja ära teha kiiresti, sestet... Aga istud naabri juurde maha, tema hoov täidab su meeled kõige zeniga ja ei ole üldse enam kiiret. Näpu vahele tekib veinipokaal, sest jumal tänatud, 4 aastat rasedusi ja imetamisi on selja taha jäänud ja koju saab jalgsi komberdada paarsada meetrit. ei pea hommikul autot taga ajama või midagi. Ja jutustad. Ja naerad. Käid saunas. Lased lastel ringi joosta, sest seda hoovi ei pea ise enam koristama mänguasjadest, need juba olidki siin hoovi peal ootel. Terve õhtu ootamatut vabadust, sest sa astusid naabri juurde sisse talle tere ütlema.

Kolmandaks. Naabrid on siin valdavalt suveaja püsielanikud. Ma ootan kannatlikult, et neidki see imatabane pisik nakatas, mis meid. Et enam ei tahtnud ära minna siit üldse. Sest suvi on ju niigi kiire ja siis aega leida maha istumiseks pea üldse ei ole. Muul ajal on õhtud rahulikumad (ja pimedamad). Ja siis vahel tahaks suhelda.

Naabriteks ma nimetan siin pmst kõiki neid, kellega me suhtleme siin kolme küla peale kokku (ca 7 km pikkune lõik). Sest eestlased üldiselt tahavad, et naabrid oleks metsatuka taga 5-6 km kaugusel eksole. No siis see vahemaa ongi naabriarvestuses täiesti okei. Kõige uuemad naabrid kolisid suve keskel meie kõrvale täitsa. See maja seisis mitu aastat tühjana, kõik see aeg, mis meie siin elanud oleme. Naabrid käisid vaid iga kahe nädala tagant muru maniakaalselt niitmas. 2h ja jälle kadunud. Aga nüüd on seal päriselt sigin-sagin ja inimesed. Neil on lapselaps aastane, kellega Mutukas sõprust loob ja kelle autosid Mesilane järjekindlalt ekspluateerimas käib. Lapselaps ei ole koguaeg siin ja siis Mesilane muudkui istub elektri-mersu seljas ja sõidab mööda naabri hoovi ringi. Meil on kahe maja vahel aed ja aias pisikene auk, kust mu põnnid läbi pressivad end. Naabrite loaga. Ja nii ongi, et nii kui hommikul põnnid hoovile lahti lased, on nad naabrite juures asjatamas. Nagu polekski oma lapsed üldse. Samas on see äge ka. Ootan, et sealne põnn pisut kasvaks, siis on tema varsti ka meie hoovil ja lastel nii äge lapsepõlv. Salaaed ja salakäigud, mängumajad, mänguasjad. Ringi jooksmised. Naabritädi, kes meesaia teeb või naabrionu, kellega remontimisest rääkida. Ma kujutan ette, kuidas nad naabreid oma jutuga tüütavad, aga naabrid ise koguaeg kutsuvad, et tulge muidugi siia. Mis mul saab siis selle vastu olla? Käed-vaba aeg, et omi asju ruttu ära teha.

Kommentaare ei ole: