esmaspäev, 2. september 2013

esmaspäevane pildipostitus

Kes siin nägi vahepeal und, et blogis ilmusid pildid ilma jututa, siis... noh... dreams do come true ja värki :) Blogi otsustas ise ühtkomateist avaldada, puhta ilma minu teadmata ning kooskõlastuseta.

Esmaspäeval sõitsin sõbra juurde "maale".
Nimelt oli mu auto 2 nädalat kuurortis puhkusel,
olid erinevad hädad,
mille jälile ei suutnud jõuda.
Sõber, kelle igapäevane leib on autode hingeelu,
võttis ta omale koju nokitseda.
Ja sain nüüd kätte
ja ma ei ole ammu ühe auto pärast nii õnnelik olnud!
Mured olid lahendatud ja meie ühine tee lausa lendab jalge all.
Ja kui me sõbraga parasjagu sõitsime autole järgi,
jäi tee äärde pildil olev vaade.
Nii äge!
Ma ei olegi varem Selveri sellist reklaami näinud.
Mulle väga meeldib eksole,
niiet pidin tagasiteel kindlasti peatuse tegema ja pildistama.

Ja siis nüüd üks teine jutt.
Teisipäevane vaade pildil.
Tegelt algas lugu pühapäeva öösel,
kui Tallinnas rongi pealt maha tulin
ja härraga telefonis kudrutasin.
Tundsin ühtäkki, et puusadel on punnid ja hullult sügelevad.
Keegi äkki hammustas?
Jõudsin koju ja vannitoas avanes vaade,
kus TERVE vööümbermõõt oli punne täis.
Päris hästi hammustatud.
Läksin magama ära ja kui esmaspäeva hommikul ärkasin,
oli vaade kõige hirmsam,
mida ma oma keha vaadates olen kunagi pidanud nägema.
Jalad, tagumik, käed, pool selga -
KÕIK oli suuri punaseid laike täis ja oi kuidas sügelesid.
Hammustusest pole juttugi?
Allergia.
Mille vastu, ei tea.
Mul ei ole elus kunagi mitte ühtegi allergiat olnud,
seega ma olin üsna paanikas.
Perearsti üritasin terve päeva kätte saada,
lõpuks õhtul õnnestus, et õde vastas telefonile
ja suras mind teisipäevaks kuskile vahele.
Oolrait.
Teisipäeva hommik oli sama hull kui mitte hulle.
Üleni punetasin.
Läksin kokkulepitud ajal perearstile
ja mida ei leia, on telefonis kuuldud kabinet.
Mitte ükski registratuur "ei tegele perearstidega".
Dafaq nagu?
Juhenda, kuhu ma minema pean?
Kehitatakse ainult õlgu ja "ei meie ei tea"
Olgu, lõpuks leian iseseisvalt perearstide registratuuri ja sealt selgub fantastika:
minu perearst oli ära kolinud teisele aadressile.
Ja seda nagu ei või telefonis keegi öelda?
Ma ise ei tulnud sellepealegi,
et uurida, et vabandust, mis teie aadress on.
9 aastat on see arst mul ühes kohas olnud,
3 korda olen ma pidanud selle aja jooksul teda külastama,
null korda on see mul imelihtsalt õnnestunud.
Ütleme leebelt,  et ma olin närvis.
Aeg oli juba sealmaal,
et ma teisele aadressile mitte mingi valemiga ei jõudnud.
Ja et ma olin oma murega niigi endast väljas,
siis võtsin ja sõitsin EMOsse.
Sest proua perearsti numbril ju keegi ei vasta!!!
Maailma meeldivaim koht veeta passides 4+ tundi.
Sest mul polnud ju "eluohtlik seisund".
Siis sain arsti juurde
(enne seda olin klomp kurgus härrale vandunud telefonis seitse korda,
et pekki, ma lähen minema, pange kõik end põlema :D
härra ei lubanud lahkuda),
et saada loengut,
kuidas mind isegi varem ette võeti ja kuidas ma oleks pidanud veelgi ootama
ja kuidas neid ei koti minu mure
ja kuidas ma pean perearstile pöörduma.
Kas ma nagu ei püüdnudki seda teha?
Ma olen nende eestlaste verd,
kes pigem sureks maha, kui arstile läheks.
Et kui häda, siis ootan, et ehk läheb üle.
Kui mina juba arstile lähen,
siis järelikult on ikka mingi tõsisem lugu.
Ja slele arsti juures, kuhu pääsed lõpuks,
saad ka solgiämbri pähe.
Lõpetuseks sammusin sealt tulema
ning suundusin apteeki,
et osta omale Claritine.
See ka mu päeva päästis.
(ja muidugi härra, kes uuris, kas ma kellegi ikka persse saatsin kogu loo peale...)

Pärast mu tohutut emotsioonidevoogu seoses perearstindusega,
istusime õhtul preili Mga ja lobisesime maast ja ilmast,
kui sai end Helisele appi lubatud kolima.
Maailma kiireim kolimine toimus :)
Mille tähistamiseks Helis viis meid hiljem burksi sööma :)
Et tal nüüd uues kodus ka meheõnn majas oleks ;)

Ja siis tuli kolmapäev.
Kadri, minu armas blogilugeja, oli kleitide postituse all pakkunud,
et tema võib mulle ühe "tuulest viidud" kleidi õmmelda :)
She had me at "the dress" eksole :)
Nii ma läksin talle imearmsasse kodusse külla,
valisime chattides ja nalja visates lõikeid
(ma võtaks oiiii kui palju kleite...)
ning siis suundusime kangast valima.
Ma nüüd ootan kleidiproovi,
värvid said ägedad ja lõige ka.
Kleidist tuleb koos lõikega eraldi pilt siis,
kui asjad sealmaal on :)

Neljapäeval tuli härra mulle rattaga töö juurde vastu
ja siis mõtlesime, et mis oleks,
kui istuks selle uue ägeda rongi peale ja läheks sõidaks ringi?
Et meil aega enam nii väha palju polnud,
pimedaks kisub ju nii äkitsi juba õhtul,
siis suuremat ringi ei saanud ette võtta,
aga pisikese Keila ringi küll.
Ma olen täiesti selle uue rongi fänn,
täitsa arenenud riigi tunne oli.

Keilas oli meil täpselt nii palju aega,
et sõitsime veidi linnas ringi,
haarasime kakao ja jäätise
ning istusime rongi tagasi.
Väljusime Hiiul
ja härra tegi mulle eksootikat,
vedades mind getonurgatagustesse :))
Ma natuke pahurdasin,
sest liivases pimedas võserikus seigelda ei ole just mu nr 1 valik alati :)
Aga koju jõudsime kenasti.

Reede.
Härra muigas eelmine päev,
et teda on kõvasti petetud.
Et alguses muud ei olnudki,
kui südamed igal pool
ja ammu pole olnud.
Et noh meelitati südametega ära ja siis vaikus.
Ma muigasin vastu,
et taldrikud on ju südameid muudkui täis.
Aga jah, suvi möödus peaasjalikult igal pool mujal kui köögis,
seega nüüd pimedatel õhtutel ja poolpimedatel hommikutel
saab taas südameid kuhjaga pakkuda.

Vabakal peeti rahvapidu ja "sattusime" ka sinna.
Kuulasime kolm laulu ära,
neist 2 "eestlane olen ja eestlaseks jään"
ning üks "Koit", mida aga ei laulnud Mäks
vaid keegi õrnahingeline.
No ma ei tea, see laul tuleks iga teise esitaja esituses ära keelata,
absoluutselt ei kõnetanud.
Ainult Mäks ja ainult laivis.
Ahjaa, see tulukeste ring paremal seal pildil on
tõrvikutest vms tehtud Eesti kontuur.
Meie punktist vaadates just nii effektne ei olnud,
aga ekraanil näitas kaameravaadet ülevalt ja see oli ilus küll.

Laupäeva ma lihtsalt puhkasin ja olin kodus ilus.
Mitte midagi ei teinud,
aga pühapäeval vedasin end kah uue maailma festivalile.
Pildimatrjali jagus :)

Nii äge kohvik ikka.
See sama konseptsioon oli eelmine aasta ka olnud
ja ma laikisin siis juba sõprade piltidel seda :)

Ning lõpetuseks -
Õnn ei ole eesmärk.
Õnn on eluviis!

Lihtne!

1 kommentaar:

Kadri Kivistik ütles ...

Ma nüüd päris naeran :D Mul oli väga unine hommik ja üritasin kiirelt üle vaadata, kas lapitekikonkursi pildid on juba üleval ja sattusin miskipärast su blogisse. Meelde jäi ainult mingi poekott ja hall uks :D Ja juttu polnud (või ma uniste silmadega ei jaksanud lugeda). Igal juhul klõpsasin suht kohe järgmise lehe ette ja läksin oma kohvi tegema. No ja pärast tuli meelde, et miskit nagu oleks olnud või oli unes (no ja kuna blogis enam midagi polnud, siis pidi ju unes olema :D). Aga siis kõik korras :D