esmaspäevane pildipostitus

Ijsand, ma totaalselt unustasin selle ära hommikul :) Preili M pidi mulle praegu märkuse tegema... Pilte on muidugi oikuipalju, aga panen siia mõned hetked nädalavahetuse tripist härraga.

Kunagi Stockholmi tripil sain ma teada,
et neil on seal mustmiljon jänksi mööda parke vabalt ringi jooksmas.
Nüüd ma nägin,
et Düsseldorfis lippab neid ka.
Meie radarid registreerisid seekord kaks nunnukat,
pildile nõustus jääma üks neist.

Mulle tohutult meeldivad ootamatud avastused linnapildis
ja ägedad teostused.
Ühes Düsseldorfi U-bahni peatuses olid kahes seinas sellised pikad installatsioonid.
Iga ruuduke on pisike äge värviline pilt,
neid oli tuhandeid
ja kokku andis mõnusa värvidemängu.

Ooh, kas ma siit rattaga mööda tuhisedes nõudsin pildipeatust või jaa?
Üliäge!
Lasteaed on selle aia taga muide :)
Düsseldorfis.

Midagi ikka mulle ka.
Eriti nunnud ukse käepidemed!
Südamed muidugi.
Asukoht: Roermond, Holland

Belgias nad lendavad taeva all ringi.
Skulptuurid, minu lemmikud :)

Ja lõpetuseks väike tarkusetera Hollandi juuksuritelt.
Appi kui hea, et minu juuksur sellise steitmendiga peale ei lenda...

# 273 # täiuslik mantel

Nii nagu naine vajab täiuslikku (või mitut) väikest musta kleiti, on Eestis aknast välja vaadates vaja ka mantlit. Ma otsisin tükk aega endale sobivat, sest kuigi ma ennast just ülipikaks ei pea, siis tundub, et mulle on neid jalgu antud rohkem kui mõnele teisele. Kui kurta olen saanud kleitide osas, et no kõik kleidid ongi alla põlve ja lühikesed, kus ma sellisega lähen, siis mantlitega on ju täpselt sama lugu.

 

Ja oi, kuidas ma olen end minestamiseni välja vihastanud, et kõik mantlid on tükk maad alla põlve, kuigi peaks olema nagu põlveni. Et saaks kombekalt koos kleidiga kanda. Mulle nimelt ei meeldi, kui mantel peal on lühem, kui allolev seelik või kleit. Aga ma olen pidanud sellise hernehirmutisena ringi käima ikka, sest no ei ole leidnud täiuslikku mantlit.

 

Ja nüüd on minu palvetele vastatud :)

 

Skoorisin 2 päevaga lausa kaks mantlit - villase (mida ma tegelikult ei plaaninud, aga kuna ta teele ette jäi...) ja riidest mantli (mida ma tegelikult ka otsisingi). Selle viimase meisterdas mulle Desigual. Miks ma varem polnud tema peale mõelnud, ma ei teagi. Rahakott vist jonnis. Nüüd aga sain eriti hea hinnaga ja olen eriti rahul. Mõlemad on musta värvi, kuigi riidest mantlit unelmais oleks tahtnud punast. No siis tuleb lihtsalt punane ka endale universumilt tellida või siis olemasolevat punaste aksessuaaridega kaunistada.

 

Lihtne.

#272# alkopaast

Ma mingi hetk siin blogis viskasin õhku mõtte, et mis siis, kui ei puutuks alkoholi mõnda aega? Mõeldud-tehtud ja ma täitsa isiklikust soovist võtsin ette alkopaastu.

 

Noh, tegelikult puht naiselikel põhjustel. Tahaks kehakaalu oma tahtele allutada ja alkohol on mõttetud kalorid eksole.

 

Aga kuidas reageerivad põhimõtteliselt kõik seltskonnas, kui öelda, et "Ei, aitäh, ma ei joo šampust!"?

 

Variant 1:

"RASE???"

 

Variant 2:

"Mis see natuke ikka teeb?"

 

Variant 3:

"Kindel, et rase ei ole?"

 

Üsna veider on, et 30-aastasena tuleb ennast ja oma otsuseid õigustada ja lihtne keeldumine ei ole piisav.

 

Ühesõnaga, käsil on alkopaast, praegu kulgeb väga kenasti. Asjaolust, et ma olen järjepidevalt kuu aega olnud erinevate rohtude peal, mis niiehknii pärsiks alko manustamist, vaatan ma otsustuskindlalt mööda :)

 

(ja üks öö nägin ma unes, kuidas ma rõõmsalt veinipudelit lahendasin ja ärkasin üles suurte süümepiinadega, et ihsand, ma ju lubasin mitte juua praegu...)

#271# äppid

Jätkan oma uue telefoni kiitmist. Sellel telefonil funktsioneerib kõik nii nagu peab ja ma saan ka avastada äppide kirevat maailma. Ja see on täiesti lahe, kui palju mõnusamaks, lihtsamaks ja põnevamaks elu kohe muutunud on. Eks mul on nüüd oma mänguasi eksole ja kõik, kellel on selline nutikas juba ammuilma olemas olnud, teavad seda niigi. Ma siin olen maalt ja hobusega ja avastan lapseliku rõõmuga asju hetkel.

 

• Ühe põneva äppina tõmbasin telefoni lisaks tavakaamerale teise veel (Camera DX zoom oli nimi vms). Sellega on võimalik oi kui palju vigureid ja pilditöötlust kohe samas teha. Nüüd ma siis tasakesi paotan seda ust seal ja vaatan, mis teha annab. Näiteks sellise joonistuse saab teha klõpsitud pildist. No minu meelest väga äge.



Pildi peal on töö juurde tekkinud kruuside väljanäitus kuvari taustal.

• RMK äpp. Nüüd, kus suvi läbi ja härraga paljud Eestimaa nurgad läbi seigeldud, ma siis saan selle abivahendi lõpuks omale :) Oleks väga abiks olnud mitu kuud tagasi.
• Dropbox. See on lihtsalt võrratu mu meelest. Ma tegelt tükk aega pressisin selle kasutamisele vastu. Kui sõbrad jagasid pilte dropboxi kaudu, siis see ei toiminud niisama lihtsalt nagu nt picasa, et on veebileht ja lao aga pilte. Ei, tema tahtis muudkui, et ma teda endale arvutisse installiks ja selliste asjade suhtes olen ma skeptiline. Tükk aega vältisin, kuni nüüd alla andsin. Paigaldasin arvutisse ja proovisin siis äppi ka. Ihsand, mis võlutrikki ta teeb. Nt, kui ma teen telefoniga pilti, siis dropbox laeb ise kõik mu pildid arvutisse ka dropboxi üles, niiet see jant, mis mul viimasel ajal vana telefoniga oli, et ei saanud kuidagi pilte telefonist kätte (sest juhet ei tunnistanud, bluetoothi ei akseptinud, picasasse keeldus laadimast jne), on möödanik. Nüüd jookseb kõik info ISE nii, nagu mina tahan :)
• Google Earth on nüüd ka mul telefonis ja ma kavatsen seda usinasti testima hakata.
• Erinevad mailboxid ning blogger... ei pea üle rääkima. Ükski kiri ei jää märkamata, ükski postitus tegemata enam. Lipp lipi peal, lapp lapi peal, ilma instat mainimata eksole.
• Shazam. Jällegi äpp, millest ma ei teadnud midagi, aga niipea kui jutu sees olin maininud, kuidas ma üldse ei tea, mis lugusid raadiost lastakse ja käin siis googeldamas, võttis Disko taskust nutika, vaatas mind üleskergitatud kulmuga ja presenteeris: "See on Shazam!" Ja see äpp ütleb kohe, mis looga on tegemist. Elu on jälle natukene ilusam.

 

Ja paljud muud ägedad asjad. Mis äppe teie veel avastanud olete?

 

#270# reisimärkmik

Üsna mitu head aastat tagasi sain proua A-lt kingituseks väikese taskumärkmiku, mida ma esiti kasutusele ei osanudki võtta. Läksid mõned aastad mööda ja hakkas lähenema suur Austraalia seiklus. Kuna mul on reisides komme kaasa printida välja otsitud infot ja siis nende pöördele teha märkmeid reisil tehtust-nähtust, siis pidin veidi oma lähenemist muutma. Ilmselgelt ei saanud ma Austraaliasse internetti kaasa printida. Aga märkmeid on vaja ju teha.

 

Võtsin kaasa sellesama nunnu punase taskumärkmiku, kuhu reisipeol sõbrad kirjutasid kaasa kõik oma soovid ja mõtted mulle. Neid on siiani tore lugeda ja sinna märkmikusse on mahtunud palju rohkem, kui pelgalt Austraalia memuaarid.

 

Pakkisin ta hommikul jälle kotti ja nüüd me lähme härraga lennuki peale.

 

Väike muremõte muidugi kummitab kuklas, vaadates tulevikku. Mu ustav abimees hakkab varsti viimseid vabasid lehti kaotama, umbes järgmisel aastal sinna enam uusi seikluseid sisse ei mahu trügima. Peaks endale miskit uut ägedat ja minulikku leidma...

 

Ahjaa. See komme infot kokku otsida, kopi-peistida ja siis paberid välja printida on saanud uue telefoniga uue mõõtme. NÜÜD saan ka mina pdf-id omale telefoni tõmmata ja kogu elu on peopesas olemas. appi, kui õnnelikuks võivad selliseid pisikesed asjad teha...

dialoogid

herz:
"Musu, mis sa hommikusöögiks tahad?"

härra:
"Ma söön hea meelega kõike, mis sa teed!"

(väike rõhutatud paus)

"Ma söön isegi PANNKOOKE!"

.... Ei olnud üldse väljapressimine, mkm....

---


härra:
"Musu, mis plaan õhtuks on? Lähme hängima?
Mõtlesin, et võid mu kinno viia ja h&m tahaks ka näha, siis oleks kõik minu unistused täidetud!"

:D

---

härra:
"Ära unusta kommipoest läbi käia!"

herz:
"Plaan on täiesti kindlasti unustada." :P

härra:
"Musu, hädasti on vaja, et te läbi lähete, pliiiiis"

:D:D.. no kui just hädasti on vaja...

---

Ma lihtsalt loen ja naeran.

#269# arbuus

Kui ma paar päeva tagasi arstil käisin ja karmi käsu talt sain manustada päevas vähemalt 2 liitrit vett ja süüa arbuusi, kõlas se väga minu isikliku plaani moodi. Ma olin just härrale telefonis nurru löönud, et arbuusi tahaks väga :)

Arbuusiga Eestis on tegelikult kehvad lood. Ma olen niiii mitu korda poes vastu pükse saanud. toon koju ühe juraka ära ja siis lahti lõigates selgub, et mingi heleroosa (loe: valge) plastmassmaitsega käkk on. Lahtiseid arbuuse jällegi, kus on näha, et värvi ka on, ei tihka osta, sest ei tea, kaua ta seal niimoodi lahtisena seisnud on. Tihtipeale ootab kodus juba kerge seebimaitse juures.

Aga soojades lõunamaades, kus neid kasvab igal nurgal ja müüakse igal kahel nurgal, on need maailmaparimad asjad üldse. Ma hea meelega nosin mahlast vesist magusat suutäit ja puristan hammaste vahelt seemneid välja.

Väiksena sõime kodus arbuusi nii, et isa lõikas noaga oma äranägemise järgi viilaka. Söömine tähendas seda, et esimesena said preemia - magusad ampsud. Järgnes kõrvuni selle viilaka sisse sukeldumine nii, et koor ja selle küljes mahlane kleepuv ollas kattis kogu näoulatuse. Viimased ampsud olid juba üsna rohelise koore maitselised, aga idagi ei saanud raisku lasta.

Ma nüüd olen söömise (loe: lahti lõikamise) strateegiat muutnud. Ilusad suured arbuusikuubikud ja et magusaid ampse rohkem kestaks.

Arsti kirjutatud toitumiskava terviseks!

I can't tell where the journey will end, but I know where to start*

Mõni hommik kirjutan positiivsuse projekti postituse ära ludinal. Mõni hommik ei hüppa pähe ühtegi teemat, mida ma juba kasutanud poleks. Need asjad teevad ju jätkuvalt rõõmu, aga mainimata teemasid on üha raskem leida. Ca 90 mõttevälgatust on veel vaja. Ohihsand! [help!]

 

Ma siin vahepeal manitsen end, et no oli vaja nii suurelt ette võtta? Et kohe terve aasta! Aga siis ma tuletan endale meelde, et ma väiksemalt ei oska teha ja ainult suurelt tuleb mõelda.

 

Siis algab jälle teemade otsimine.

 

Üle ühe postituse tahaks teha härrast :) Ta lihtsalt on kõige kallim ja parem.

 

Ja üle kahe postituse teeks sõpradest ja kvaliteetajast ja huumorist. Isegi kolleegidest teeks veel ja veel.

 

---

 

Tööga seoses ma just nüüd ja praegu tunnen, et ma olen nii õiges kohas. Ma tean, mida teen. Kuidas teha. Ja minuga ollakse rahul. Ütlemata hea ja motiveeriv keskkond.

 

Aga et me elame muudatuste keskkonnas ja mu asutuses tuuli puhub igast suunast koguaeg, siis ei tea, kuhu kõik veel pöörduda võib. Aga hoian positiivset joont. Mul on kõik hästi.

 

---

 

->e blogist jäi silma mingi aeg pilt tema töölauast. Nii mõnus ja hubane ja äge. Et töökeskkond võib ka nii äge olla. Ja ma nüüd võtsin isikliku projekti - endale ka äge laud luua. Korrastangi pabereid, aga neid väga ära korrastada ka ei õnnestu. Pigem on vaja sisse tuua midagi zeni ja naiselikku ja hubast. Ma sellega veel töötan. Aga jub aon parem ja juba olen palju rohkem rahul kui paar päeva tagasi.

 

---

 

Ja see on nii äge lugu ikka. Sõnad meeldivad kohe nii väga:

*wake me up

#268# instagram

Nüüd see siis juhtus :) Pandora laegas on avatud ehk et nii pea, kui mul avanes võimalus instagrammi lähedalt näha ja katsetada, nii ma vaimustusin. Ja nüüd ma teen muudkui pilte ja need näevad instas väga ägedad välja. Mu enda meelest, te ei pea nõustuma.

 

Loomulikult ma haibin seda nüüd üles neile, kelle jaoks telefon on jätkuvalt helistamiseks ja smside saatmiseks :) Loodetavasti nakatan veel huvilisi instagramiga ja siis saab meid veel rohkem.

 

this is the moment*

Et tänase päeva outfitti kirgastada, läksid hommikul jalga kahevärvilised sukad. Üks jalg roosa, teine must ja endal oli väga hea olla sellest kombost.

Nii... ja mitu meeskolleegi tegi mulle päeva jooksul täpselt sama nalja?

- "Kle... Sul on... sukad sassi läinud!?"

Ma ütlen mitu. Seitse korda kuulsin seda täna!

---

herz: "Ma armastan sind rohkem kui Peipsis vett!"

härra: "No seda on ikka päris vähe mastaabis..."

---

Ma kirjutaks veel ja veel sellest, kuidas terve olla on maailmaparim asi. Näiteks on september säästukuu, sest no pmst oli mul raha otsas nädal peale palgapäeva ja siis oli vaja koostada säästuplaan enda jaoks. 

"Phähäähää, koosta pealegi," mõtles minu tervis ja otsustas jääralikult oma asja ajada.

Ma olen terve kuu ainult apteegis shoppanudki ja palgapäev on jätkuvalt mägede taga. Vähemasti kirjutas arst (lisaks järjekordsetele kallitele rohtudele) välja toitumiskava - arbuus ja vähemalt 2 liitrit vett päevas. Hmmm, kõlab nagu dieet...

---

Tegelikult ma ei jõua ära oodata, et algaks minipuhkus. Reedest kuni esmaspäevani härraga välismaal. Ootan kannatamatult.

---

*Can't hold us

#267# kastanid

Ma olen täiesti kastanite fänn sügiseti. Kuna ma pigem kõnnin jala (või sõidan rattaga) kui liigun autoga, siis üsna tihti juhtub tänaval seda, et kõnniteed on täis värskeid pruune kastaneid. Ma kohe ei saa teisiti, kui pean maast endale paar tükki näppu haarama ja siis mudin neid.

 

Ja erinevate mantlite-jopede taskutesse muudkui kogun neid. Miskise linnalegendi kohaselt hoiavad kastanid koid eemale, seega on kõik taskud neid täis. Juba emal olid :) Ta pani kastaneid kappi riiulitele pesude vahele ka. On see nii või ei (koisid pean silmas), aga kastanid on ägedad. Aja jooksul küll kuivavad ära ja siis not so much, aga see tegevus ise - märgata, noppida üles ja mudida - see rõõmustab mind väga.

esmaspäevane pildipostitus

Pildid on peaasjalikult nädalavahetusest. Sai tehtud palju ja käidud kohtades ja nähtud asju. Ma põhimõtteliselt vaid pilte tegingi, härra vist salaja rullis vahepeal silmi :) Suure kaamera pilte pole jõudnud veel mitte arvutissegi tõmmata, seega presenteerimisel telefon (ja et mul nüüd uus nunnukas, siis tema pildid on oikuihead)

Alustasin nädalavahetust põhimõtteliselt neljapäeval, mil preili Helis võttis meid oma uues eriti nunnus kodus vastu ja meie kokku nimetasime selle asja soolaleivapeoks. Sai süüa ja juua ja preilidele kohaselt väga rasvaseks poldud menüüd aetud.

 

Et Helis tahtis väga blogisse saada, siis teine pilt veel soolaleivapeost :)

Reedel kiiresti kiiresti härra poole teele. No natuke näpistasin tööajast ka, sest noh, rong läks niisugusel ajal. Ja siis jalutad uhkelt perroonile ja leiad end ühtäkki kolleegi kõrvalt seismast. See on see tööajast näpistamine :)

Niimoodi me siis sõitsime ja jutustasime ja aeg lendas kiiresti. Mulle rongid järjest enam on hakanud meeldima, teisiti vist ei saakski, ma veedan juba päris palju aega nendes...

Ja härra manu jõudes läksime jalutama ja kohvikuid vallutama. Armastus oli see, kuhu veri  mind vedas. Põhjusega eksole.

Ja märkasin, et sügis on igal pool. Kodus peale tööpäeva pole olnud asja niisama ringi jalutama, et märgata ümbrust. Nüüd siis võtsime koos aja.

härra tutvustas igasugu peeneid kohti, mille olemasolust ma Tartu linnas polnud teadlikki olnud. Selline mini-Taevaskoja leidsime ja südameid seal jagus. H nagu herz on siit küll puudu, aga küll me selle vea parandame.

Maaelu uudistasime ka. Käisime vaatamas erinevaid majasid ja mõlgutasime mõtteid. Mõlgutamise vahele ma klõpsisin pilte muidugi.

Maja laastsein. Pildil ilus, aga elukohana...? Kulukas.

Küla vahel oli ühel majapidamisel väike detail aia küljes. Ikka pildile vaja püüda, eksole.

Ja siis asusime teostama oma nädalavahetuse plaani. Ma pole eladeski Piirissaarel käinud ja härra võttis koheselt vea parandada. Sellise plekkvanniga käisimegi. Minnes oli vesi peegelsile. Tulles... not so much eksole.

Kõik vajalikud aksessuaarid kaasas. Et jumala eest Vene piiri vahepeal ei lõikaks. Seda jama veel vaja.

Piirissaar on üdini armas koht. ei olnduki üks maja, nagu ma salamisi kahtlustasin. Lausa kolm küla oli seal. Ja külaelu on juba midagi, kus on väga palju pildistada.

Lähenesime sügisele käsikäes ikka.

Peegelsile vesi, kui me Piirissaarelt lahkusime Mehikoormasse.

... kus oli metsikpalju metsiksuuri kõrvitsaid. Ulme!

Läksime sõpradele külla ja oi, kus meid nuumati söögiga. Koha ja latikas suitsuahju, liha grillile, salatid lauale. Me sõime pooleks ennast ja mmm see värske kala värskelt suitsuashjust tulnud... viis keele alla.

Mehikoormas ma polnud ka muidugi kunagi käinud. Seal olla koormaga mehi eksole. Miks ma varem sellest ei teadnud? Ja mehed püüavad kala, kuidagi peab hinge sees hoidma.

Tilluke õun või hiiglase käed?

Mehikoorma tänavakunst. Armastus on tõesti igal pool!

Nii, asume Mehikoormast oma vanniga taas teele. Peegelpilt on kadunud eksole ja asendunud üsnagi arvestava lainega. Ütleme nii, et nalja sai :)

# 266 # sügis

Eile siis ametlikult andis suvi sügisele teatepulga üle. Ja tõesõna, ma ei mäleta ilusamat suve. Võibolla natuke vürtsitas seda tunnet ka romantika ja härra, no võibolla hästi natukene. 

Aga nüüd siis sügis. Ta on salamahti juba ringi hiilinud, paljastele käsivartele tuli peale tõmmata jakike. Hiljuti tuli jakike asendada mantliga. Lahtised kingad on pakitud riiulilt ära reisikohvrisse, et kui suveigatsus murdma hakkab, siis ei pea neid pikalt otsima. 

Sallid on välja otsitud. Mul ei ole neid ülemäära palju ega isegi ägedaid. Nagu ikka, mujal tundub rohi rohelisem ja teistel sallid ilusamad. Ja mis suurim mure, ma ei oska salli kanda ka. Mismoodi te salli endale kaela seote? 

Aga jah, sügis on kohal. Seda ma vist juba ütlesin? Oma värvidemängu, pimedate ööde ning tee või kakao joomistega. Härra on ka jälle rohkem pealinnas ja mööda Eestimaad ringi traavimine jään vähemaks. Nüüd me hakkame välismaad vallutama, hehee. 

Kui sügis ei lõppeks lumega, siis ta meeldiks mulle kohe palju rohkem :) 

# 265 # olla poputatud

Kuidagi on viimasel ajal juhtunud järjest erinevaid tervise erroreid minuga, mis on rakendanud härra kiirreageerimise. Ise ennast valudega võideldes väga hädise ja abituna tundes, on härra nii armas ja hoolitsev ja poputav olnud.

Ja mitte ainult siis, kui ma end hästi ei tunne, vaid ka siis, kui kõik on imeline. Ka siis saan ma pisikesi tähelepanuavaldusi, hommikusööki voodisse, tähendusega šokolaade jpm.

Paneb mind printsessina tundma ja ma absoluutselt ei nurise. Väga tore on olla kätel kantud.

# 264 # Tartu

Minu Bermuda kolmnurgas on juba mõnda aega olnud kolmandaks tipuks Tallinna ja Pärnumaa kõrval Tartumaa.

 

Ja Tartu mulle tõesti meeldib. Jalutada Toomemäel kui muru on kaetud kollaste-punaste lehtedega. Rüübata chaid Armastuses. Musitada Inglisillal. Kurameerida Emajõe ääres...

 

Ja kuna siiamaani on Tartu minu jaoks võrdlemisi võõras ja avastamata võlumaa, siis ma muidugi jalutan muudkui pilte klõpsida. Härral võis kõrval suhteliselt tüütu olla, aga et ta on dzentelmen, siis kannatas vapralt ära.

 

Täitsa turist oma kodumaal.

 

Kas ma ütlesin, et Tartus on tore?

# 263 # personaalsed pakkumised

Ma ei pea silmas siin Swedbanki avalehel vastuvaatavat lingikest või telefonile muudkui saabuvaid "kas te olete kursis meie LUX-tolmuimejaga?" kõnesid vaid hoopis taaskord oma sõpru.

 

Sest see on minu arust lihtsalt nii võrratu, kui saad sõbralt kõne, et "kuule olen siin sukapoes ja siin on ühed sukad täpselt sinu jaoks!!! Kas võtan ära?" Või et "käisin just kodu juures ühes poes ja seal on kaks kleiti..."

 

Et kui sõbrad teavad täpselt su maitset ja eelistusi ja soove ja tegutsevad selle ajel.

 

Mõnikord on veelgi parem. Sõber ei helista sulle infoga ette vaid laekub kohale ostuga, mis on rusikas silmaauku.

 

Väga mõnus!

Tehnoloogiaimed

Ohlallaa. No mul on nüüd uus nutikas ja maailm on nii ilus ühtäkki. Ma olen enne ka pahurdanud, kuidas mu eelmine nutitutipluti ei teinud päris neid asju, mis ma temalt ootasin. Instagramist, teistest appidest jms ma võisin vaid unistada. Blogimine oli võimalik, kuid tülikas.

Katsetangi hetkel oma uut telefoni, täiesti edukas on ta pea kõiges. Pean siiski oma eelmise lemmiku auks ütlema kahte asja:

Qwerty klaviatuur oli tal ideaalne. St reaalne klaver ja mitte puutetundlik, kus küll kõik sümbolid olemas, ent 3 kuni mitme lisa kliki kaugusel ja oh õudu, kui sõrm vääratas... Vanal sai mugavalt kahe käega trükkida, kohe väga kiire sõnumiedastus toimus.

Ja uuel telefonil on komme, et tema teab paremini, mida ma kirjutada tahan. Trükin sõna valmis ja kui ei märka (reeglina ei märka), et ta pakub hoopis mingit muud sõna, siis on pekkis :)

Niisiis, tundub, et oma arvutit ei pea ma enam nv nii tihti kaasa vedama. Ja saan hõlpsamini välismaalgi blogida. Teie rõõmuks muidugi.

Hõhõh...

# 262 # kaardiga maksmine

Viimasel ajal üha rohkem muudkui tuleb mul maksta sularahas ja see ei ole üldse meeltmööda mulle. Tohutu logistika on igakord jälle nuputada, kus on pangaautomaat, kas jääb mulle tee peale, kas mul on aega sealt läbi minna?

 

Seetõttu olen ma igati kaardiga maksmise fänn.

 

Mul on lemmikkingsepp üsna kodu lähedal, aga tema juures ei saa kaardigamaksta. Ja ma käin tema juures tihti (täitsa lõpp kusjuures - mul ju kingi ühtkomateist on, aga jalga pole ikka midagi panna. Kontsaplekid muudkui läbi, kõnnin liiga palju või siis ei oska korralikult kõndida?). Täna hommikulgi viisin talle jälle kahed kingad hoolitseda ja poputada ning nüüd on rahakotis TAAS sularahakriis.

 

Ma olen täheldanud, et kui võtta korraga välja suurem summa sularaha, siis kulub see mul sama kiiresti ära, kui väiksem summa. seega mitu väiksemat summat välja võtta töötab minu puhul säästunipina... :)

 

Ja siis erinevad kirbukad nädalavahetusel, need röövisid ka korralikult sularaha. Ja  nipp, et pole sularaha, pole ahvatlust, see ei tööta enam kõigeparemini. Ahvatlus on jätkuvalt :)

# 261 # reeglitega mängimine ehk blogiprojekti üllatus

Reeglid on selleks onju, et ned vahel väänata ja vahel rikkuda. Seega postituse pealkiri ongi sellele pühendatud.

Mul tuli preili Mga tema käimasolevast hobist, mis tal praegu silmad nii ägedalt särama paneb, juteldes mõte ja viskasin nalja, et "kle, kirjuta see mulle külalispostitusena blogiprojektis!" Ja ta oli kohe nõus. 

Suur oli minu üllatus, et kirjutis ei tulnud üldse sellest, milles me kokku leppisime. Aga sõnakestki muutmata, siit tuleb külalispostitus:

---

Tervitus kõigile blogilugejatele




Mina olen see õnnelik, kes võitis loosiga võimaluse ühe blogipostituse kirjutada... või nuh peaaegu.. tegelikult tuli see preili H-ga kuidagi jutu käigus, aga ma olen temalt ka selle üle võtnud, et nii tore on võistlust pidada, kui keegi teine ei tea käimasolevast võistlusest. Sellel on üks suur eelis, alati võidad Sina ja kui mingil põhjusel ei võida, siis polnud ka võistlust... nii lihtne see ongi:)




Algselt oli plaan mu uuest hobist kirjutada, aga sellest siis mõni teine kord.




Kuna käimas on projekt "positiivne aasta", siis ajaloolise tõe huvides peaks ka üks postitus preili H-st olema:)





Kui ma peaks Sind paari sõnaga kirjeldama, siis tark, teravmeelne ja vaimukas, ilus ja kõik muud ilusad ja vaffad sõnad veel:) Kuna paljud blogilugejad Sind isiklikult ei tunne, siis kirjeldaksin Sind läbi Imago mängu põhimõtte:)







Kui Sa oleks riideese, siis raudselt kleit

Kui Sa oleks geomeetriline kujund, siis kindlasti süda (kui ka nii geomeetrilise kujundi kohta ei öelda, siis Sina oled ikka seda)

Kui Sa oleks film, siis Jumper 

Kui Sa oleks laul, siis FIXi tsirkus

Kui Sa oleks linn, siis Berliin

Kui Sa oleks tunne, siis puhas rõõm tänasest päevast

Kui Sa oleks mari, siis kirss

Kui Sa oleks magustoit, siis ehtne gelato (rooma jäätis)

Kui Sa oleks loom, siis isepäine kass




Aitäh, et Sa oled see, kes oled:)

---

Ma päriselt ka olin sõnatu peale selle lugemist. Mul on maailmaparimad sõbrad, aga sellest olen ma juba kirjutanud. Mmuah!

# 260 # unistuste täitumised

"See on võimatu," ütles Mõistus.
"See on lollus," sõnas Kogemus.
"See on mõttetu," pistis Uhkus.
"Proovi ikka," sosistas Unistus

Ja kui proovid ja usud ja lähed läbi tule ja vee... Sest on usk-lootus-armastus ... siis juhtuvadki imed.

Nii salapäraseks jäängi seekord oma postitusega ;)

esmaspäevane pildipostitus

Avastasin just, et polegi nädala jooksul pilte praktiliselt teinud. Asjatamisi oli küll ja veel, aga pildile ei jõudnud püüda.

 

Tööle suundusin tagasi. Esimesed päevad poole päeva kaupa ja siis juba ikka täie auruga. Arstilt sain kiita paranemise osas ja et vahepealsel ajal tema juurde kurgust purskava verega ei tulnud. Noh, kiitust ikka hea kuulda :) Kinos käisime härraga Jobsi uudistamas, võin soovitada küll teistelegi. ->e pakkus mu jonniva telefoni asemele katsetamiseks ühte enda seisvat nutikat ja ma siis nüüd uudistan. Selle telefonivahetuse tulemusena jõudsin ka mina instagrami. Hip-hip-hurraa :)

Üks õhtu tulime härraga linna pealt
ja meile avanes selline pilt.
Nüüd me saame aru küll,
miks maja koridoriremont lausa "lendab2 töömeestel käes.
Maikuust saati teevad
ja tulemus on siiani null. 

Nädala alguse poole veel ei tihanud toiduga ülepingutada,
kuid kõht oli jube tühi.
Kolleeg päästis mu vaevast ja tõi mulle süüa.
Pool jaksasin ära süüa.

Realiseerisime härraga mu sünnipäevaks saadud kinkekaarti.
Tundub üsna asjalik olema,
asun peagi tudeerima :)

 

Reede-laupäev-pühapäev mürasin erinevatel kirbukatel ja laatadel käia,
tulemus muidugi oli rahakotile laastav,
aga hingele tegi pai.
Maire Aunaste kirbukal jäi silma selline väljapanek.
Väga põnev oli uudistada,
mul endalgi vanematekodus sahtlis igasuguseid eksemplare.

# 259 # tahvlid

Tahvlid on sellised salapärased asjad, kuhu saab jubepalju kasulikku infot kokku koguda. Moodustada süsteeme ja need mulle ju teadupärast meeldivad. Mul on kodus korktahvel köögis ja sinna saab kokku koguda kõik väga olulised asjad - retseptid, saabunud postkaardid, härra teated, kalendri jms. Too tahvel on mul pealtvaadata korrapäratu kihihunnik, aga tegelikult on vägagi süsteemne :)

 

Töö juures omistasin endale seina peale suure valge tahvli. Et mul tööalaselt on vaja muudkui teatud infot süstematiseerida ja pidevat ülevaadet omada, siis see tahvel on ideaalne. Ma alati saan minisüdari, kui keegi istub tahvli ees olevale toolile ja naaldub vastu tema meelest seina. Et no jumala eest ei tekiks infos seal errorit. Nüüd mul on muid tööasju veel tekkinud, mis vajaks ka omaette tahvlit ja olemasolevat ma ei saa (loe: taha) kuidagi jagada uue infoga.

 

Kooliajal tahvlilembust mul veel ei olnud. Siis olid kriiditahvlid, musta põhjaga. Mõnes klassis oli progress ka ja uuemad, rohelise põhjaga tahvlid. Aga ikkagi kriidised ja iga päev oli graafiku alusel kellegi kord seda tahvlit puhtaks küürida. No ja siismuudkui pesed ja pesed ja jooksed om alapiga kraanikausi vahet ja tahvel on selline ujub kriidilaine ainult. Mull emeeldis, et peab täiesti puhas olema ja seda saavutada oli üsna tüütu. Sellised mured olid noh :) Aga tore, et kriidiajastu on selja taha jäänud, palju mõnusam on kohe.

 

Ma kunagi vist tahaks oma päriskoju (no kui on maja ja lapsed) lastetuppa ühte kriidiseina. Mingid special seinakattematerjalid ja -värvid on olemas. No et lastel peab rõõmu olema :)

# 258 # korras tervis

Oi, ma mäletan noorena, kuidas sai alati muiatud, kui "vanurid" üksteisele "Tervist!" soovisid, sh kõik need Vikerraadio tervitussaated. Nüüd ise järjest täiskasvanumaks saades ja erinevaid tervise-erroreid seljatades pean tõdema - jah, tervis on oluline. Armastus ja õnn ja päike muidugi ka, kuid tervis eelkõige.

Ma pole muidugi kunagi käinud riides nii, nagu noorsugu - mingi aeg oli tohutu popp noortel preilidel naba paljas talvel ringi käia - madala värvliga püksid ja nabajope. Võeh. Või ilma sallita ja jope eest lahti. Ma ei näe selles mitte midagi seksikat, näen ainult lollust :)

Okei, miski väega ei suuda ma poest osta endale seda pikka "michelini-mehe" jopet-mantlit, mis ilmselt on väga soe, aga välimust ei meelita. Aga ma tõmban selga kuhja kampsuneid ja pikad mantlid ning sallihunnikud, et külm ligi ei pressiks. Natukene ilus peab ikka olema, kuid tervist tuleb ka hoida ;)

# 257 # kinkekaardid

Kingitusi teha on teinekord tõeline peavalu, mitte miski ei tundu olevat see õige kingitus. Ja kinkekaarti kinkida tundub mulle kõige impersonaalsem kingitus üldse :)

AGA...

Kui ma ise saan kinkekaardi, siis ma pole üldse vastu. Tegelikult lausa toregi vahelduseks saada. 

Eile käisime härraga Rahva Raamatus. Nimelt ei olnud ma senini ära realiseerinud oma sünnipäevaks saadud kinkekaarti ja siis mul tuligi vallatu idee seda nüüd viimaks teha. Koju sai pika valimise peale toodud Seksopeedia ning Balkanimaade reisikaart. Mõlemad väga vajalikud :))

Ma enam ei mäleta, kes mulle selle kingituse tegi, aga suuuuur aitäh. Ma olen ostude üle väga õnnelik!

katkeid

herz: "Mis sa süüa tahad? mõtlesin teha juustu-rohelise-kanasalati...?"

härra nukralt: "Tahaks ikka päris sööki..."

 

:)

 

---

 

Ülemus tööl: "Sul on kõik kleidid nii ilusad. Palju sul neid on, sada või?"

 

Vot see võttis mu sõnatuks.

:))

 

---

 

Meeskolleeg: "Eks see op on raskem, mida vanemas eas teha..."

Teine meeskolleeg kohe kiirustavalt: "See ju sinu kohta ei käi, herz!"

 

:)

 

---

 

Meil on Diskoga töö juures oma inside joke seoses "Despicable me" multika "biii-dooo biii-dooo"-ga. Ja läksin siis mina ükspäev kellassepa juurde, sest ühtäkki olid mõlema käekella patareid tühjaks saanud ja koguaeg ju ei leia vaba raha selliseks pisiasjaks eksole ja üleüldse. Niisiis lähenesin noormehele ja enne kui ta jõudis mu käekellad ette võtta, hakkas tal mobiil helisema.

 

Helinaga:

"Biii-doo biii-doo bii-dooo..."

 

Minge muhvi, kas ma plahvatasin naerma või jaa?

 

mandlioperatsioonist

Viimast korda, ausõna!

Mitte et ma oleks tegelikult hullunult internetti googeldanud, aga ENNE operatsiooni ma ei põrganud kunagi kuskil selle teema pihta. Jäi mulje, et ma olen maailmas ainus, kes neist loobuma peab. Aga nagu öeldud, ega ma siis ise väga uurinud ja seltskonda liginedes ka esimene märksõna "mandlid!" olnud ehk et kuidas ma olekski pidanud seda infot saama, eksole...

 

Aga ma kirjutan enda jaoks üles selle kogemuse. Võibolla kedagi huvitab veel, vbla kellelgi tulemas... Mis iganes põhjus siis.

 

Olgu öeldud, et PEALE mandlioppi ma kuulsin ainult ja ainult teiste inimeste kogemusi. Kus nad enne olid? :) Siis jällegi tundus, et ma olin ainus inimene maailmas, kellele veel poldud tehtud seda protseduuri.

 

Veider oli ka põhjus, miks ma selle opi ette pidin võtma. Mul ei ole eales olnud angiini, kopsupõletik üks kord väga väiksena. Ma reeglina ei põe külmetushaiguseid/viiruste rünnakuid. Ma ei ole kunagi haige.

 

Aga mul on lapsest saati, nii kaugele tagasi kui mäletan, olnud padi alati vereplekiline. Ehk siis iseeneslikud ninaverejooksud. Olen istunud Riia linnas verest nõretava ninaga, olen pidanud töö juures koosolekult või lihtsalt arvuti tagant ära tormama samal põhjusel. Kooliajast rääkimata, kus alati kõige halvemal ajal üldse hakkas möll jälle pihta.

 

Seega kui talvel iganädalasteks ühtäkki mu ninaverejooksud muutusid, panin aja nina-kurgu-kõrvaarstile kirja. Eriti toredad olid need talvised intsidendid just sellepoolest, et härraga alles tutvunult kaisus kudrutades ma pidin korduvalt nii ennast kui teda jälle vannituppa lohistama, sest olin suutnud märkamatult mõlemid verega ära mökerdada. Ilus onju? Õnneks härra ei teinud mu vigase pruudi staatusest numbrit :)

 

Opipäeva hommikul oli käsk haiglasse kell 7.30 kohale ilmuda, registratuuris ära sehkendada ja sealt juhised saada. Edasi viis tee garderoobi, kuhu oma mantlit siiski jätta ei saanud, vaid tuli anda allkiri, et asju ära ei antud. Garderoobist viis tädi üles õigele korrusele, kus õed hakkasid sehkendama, kuhu palatisse mind sättida.

 

Suure üllatusena saabus neile, et ma olen naisterahvas. Taaskord pisukest huumorit minu nimega eksole. Minule jäi mõistatuseks, kas neil puuduvad vastavad infosüsteemid ehk kust oleks saanud mu nime järgi isikukoodi vaadata, kui muud lahendust ei tea? Ühesõnaga oli mind paigutatud meestepalatisse ja vastuvõtulaua taga kaunis preili tegi silma, et "mmm, mehed... wink-wink".

 

Muigasin, sest muud ei osanud teha :)

 

Leidsid nad mulle siiski omaette palati ja väga deluxe oli. Vaade aknast oli muide vapustav - mustamägi, meri, sadam, toompea, vanalinn - kõik-kõik oli näha.

 

Nii ma siis palatis ootasin.

 

Sai käidud arstile end näitamas. Siis tuli oodata. Siis tuldi kästi haiglaöösärk selga tõmmata ja teki alla minna. Siis muidugi edasi tuli oodata. Sain härrale, vennale ja isale ära helistatud, kõigile oma meestele ühesõnaga.

 

Üks hetk saabusid kaks kaunist õde ja algas ristiretk opisaali. See muide oli täpselt nagu filmis! Või noh haiglasarjades. Vedeled selili voodis, otsevaates kauni välimusega neiu ja otsevat ülesse lakke - näed ainult mööduvaid lampe. Sain neid kokku lugeda.

 

Üks hetk olime jõudnud opisaali. Kõik õed, alates sellest, kes käskis öösärgi selga panna, kuni nendeni, kes vahepeal niisama käisid palatis vaatamas, kuni transportijateni, kuni narkoosiarstini, kuni õeni, kes mu veenide ja kanüülidega hullas, küsisid kõik täpselt samu küsimusi. Ma sain oma seitse korda öelda - sõrmuseid ei ole, nabaneete ei ole, keeleneete ka mitte, läätsed ei ole silmas, hambaproteese ei ole. Täiesti naturaalne mina olen ilma ühegi lisablingita. Mitte et hambaprotees väga bling oleks...

 

Kell oli 10.20, kui narkoosiarst mu kätt surus ja end tutvustas. Väga soe ja meeldiv oli kogu suhtlus personaliga üleüldse.

 

Õde hullas kanüülidega. Esimene pandi käelaba peale, kuid ei saanud veenile pihta ja põhjustas põrguvalu. Ma olen üleüldse vere, veenide, süstalde ja vereandmise osas nii hell, olen seda maininud varem ka mitmeid kordi. Et no võin vabalt pildi tasku panna. See käsi valutas mul peale oppi vaat et rohkem kui kurk üldse. Ja mitu-mitu päeva!

 

Õde vabandas, et peab kanüüli uuesti panema ja seekord liikus üles küünarnuki õndlasse. On see üldse korrektne termin? No ma ei oska paremini viidata sellele piirkonnale. Seal tal õnnestus ja narkoos alga. Oi pekki, kui valus see oli, kui rohi sisse läks. Kuna mul varasemat kogemust narkoosiga pole, siis ma ei tea, kas nii peabki olema?

 

Vaikselt hakkasid silmalaud raskeks muutuma. Veel hetke kuulsin narkoosiarsti käsklusi õele ja siis ma magasingi.

 

Und nägin. Mingi jaburus oli, mis ühtäkki muutus virrvarriks ja avasin silmad ning vastu vaatasid mitu õde, kes käskisid suhu tekkinud sülje nüüdkohe välja sülitada.

 

Kell oli 11.20.

 

Ma arvan, et ju mind äratati, mitte ma ise ei hakanud ärkama.

 

Veidi tuli seal ärkamistoas hängida, vaheldumisi unega käis see. Kurk oli tundlik.

 

Varsti toimetati üles palatisse ära ja järgnes terve päev magamist, vaheldumisi ärkvelolekuga vaheldumisi smsidega, et olen elus.

 

Õhtuks sai uni ära magatud ja teades ennast, oleks ilmselt pool ööd üleval passinud. Tellisin preili M endale külla, et tooks mulle lugemismaterjali. Preili saabus kontsade klõbinal ja chattisime oma tund aega.

 

Poole ööni lugesin Tervisplussi, et hommik kiiremini tuleks, sest siis

 

A - vaatas arst üle

B - tehti valuvaigistav süst ja

C - tuli minu Nunnumeeter Põhjas härra (kopeerides RE valimisreklaame eksole) ja viis mu koju ära, et mind poputada ja kaisutada.

 

Olemine oli täiesti normaalne.

 

Kaks päeva peale operatsiooni ehk kodusoleku teise päeva õhtul läks lahti - valuvaigistava süsti mõju oli kadunud ja kurk andis endast nõudlikul toonil märku. Neelatamine ulme, rääkimine ka, olemine üleüldse nõrk. Järgnevatel päevadel katsed süüa midagi kõik nurjusid, sest ausõna, ma enam ei taha tilkagi kummeliteed (väkk juba paljast mõttest), lahustuvaid rohtusid (kõik on imala magusa maitsega) ega jäätiseid-jogurteid (taaskord imal ja magus).

 

Algas radikaalne dieet, mis siis kokkuvõtvalt päädis 5 kilo kaotamisega. See asjaolu tegelt on positiivne. Võimlesin, mis ma võimlesin aastaid igatpidi sporti teha, ei mingit tulemust kuskilt pidi.

 

Eks pean oma toitumise uuesti ja karmilt üle vaatama, et mitte neid kilosid tagasi võtta.

 

Kokkuvõttes olin peale oppi nädala kodus ja tegelesin tööasjadega kaugligipääsude toel. Teise nädala esmaspäeval veetsin 2/3 päevast tööl, aga see oli omajagu katsumus, sest juba toast autosse liikumine võttis nii läbi, et olla oli raske.  Teisipäeva õhtul nagu sõrmenipsust saabus tagasi kehasse kogu jõud ja tahtmine ja tundsin end taas iseendana.

 

Kurguga olen jätkuvalt ettevaatlik, ei söö palju ega väga karme asju.

 

Mul on hea meel, et nt Maris, kellel oli sama opp neli päeva peale mind, oli koheselt triksis-traksis ja kepsis ringi ja sõi erinevaid asju. Tubli!!! Samas on mul hea meel, et mul isegi kiirelt ja kergelt läks. Kuulsin jutte, kuidas mõni oli 3, mõni 4 nädalat rivist väljas, kellel mis komplikatsioonid veel tekkisid. Verejooksud, infektsioonid - kõike võid oma hoolimatusest põhjustada. Seega pooleteise nädalaga endaks tagasi saada on hea tulemus :)

 

Sest vahel peab oma keha kuulama ja minu keha ilmselgelt nõudis puhkust, et ma kuskil ringi ei traaviks. Härra ükskord varem küsis mult, et mismoodi mina küll paikseks jääksin. Saan talle nüüd vastuse anda - mandliopiga :)

 

Ja boonusena on mul ülirõõm oma ülemusest, kellele ma pakkusin, et vormistan selleks opiajaks puhkuse (sest haiguslehel ei taha olla rahalise kaotuse pärast eksole), kuid kes mind hoopis koju kodutööle kamandas. Ja ei mingit puhkust :)

# 256 # miinuskilod

Parimad kilod naise juures on need kaotatud kilod (naise vaatevinklist) :) Sest ma kuulun nende tüüpiliste naiste sekka, kes alla tahaks võtta, mitte juurde. Viimaseid on ju ka palju, kuid kuidagi nemad ei trügi esile oma halaga :) Erinevalt siis minust.

 

Väike radikaalne dieet, mis on väldanud 1,5 nädalat, on päädinud miinus viie kiloga. Ei saa öelda, et ma nuriseks, au contraire.

 

Täna hommikul tööle tõtates tõmbasin üll ühe oma sügisese jakikese, mis tavaliselt on nii ümber, et kui nööbi kinni panen, siis pean kõhtu sees hoidma :) Aga täna!!! Täna see jakk loksus seljas. Hämming, et viis kilo ei tundu üldse nii suure numbrina, aga vaatepilt on hoopis teine. Enesetundest rääkimata. Ma kavatsen neid hulkuma läinud kilosid mitte koju tagasi lasta...

# 255 # õunahooaeg

Kuigi ma kunagi ei taha lasta suvel minna, sest päike ja soe ja paljad sääred mulle tohutult meeldivad, siis see suvelõpp mulle salaja meeldib küll.

 

Täpselt see saba osa, kus sügis vaikselt ust paotab, aga tal päriselt veel tulla ei lubata. Kus õunad-ploomid-värgid valmivad. See on alati lõhkisöömise aeg.

 

Kevad-pool suve on totaalne ikaldus aias, mitte midagi ei ole veel süüa ja siis korraga - sööks kõike ja palju ja kõht muudkui müriseb :)

 

Mul hetkel veel neelatamisega on raskusi ja ma ei kipu sööma karme asju, mis mulle liiga võiks teha, aga no õunte puhul ma ei suuda kuidagi kiusatusele vastu seista. Eile oli õnn ja rõõm, kus isa tõi mulle maalt kotitäie õunu, nüüd need lõhnavad toas nii magusalt! Muidugi mu lemmikud kuldrenetid jäävad vist kõik seekord härrale (kellel see on ka lemmikõun.. ma ei teagi, kas rõõmustada või muretseda konkurendi pärast...), aga Kaja, ooooh see sulab suus.

 

Tavaliselt keegi pole sellisest sordist muidugi kuulnud. Te olete?

 

See on selline imetabane õunasort vanaisa aias, mis on kuldreneti ja valge klaari ristand. Välimus on klaar, aga maitse kuldrenet, tsipa küll mahlasem ja pehmem kui viimane mainitet.

 

Võtsin kokku ja sõin ära ühe õuna. Ja siis teise. Kolmanda ka mingi aja pärast. Mmm, imeline aeg.

# 254 # Chrome

Kui pärast pikki nooruspõlve eksirännakuid ma jõudsin IE rüpest Google Chrome embusse, ei taha ma enam kedagi teist :) Tulirebase fänn pole ma kunagi olnud, seda ma ei oskagi selgitada. Nende kujundus/ ikoonid vms igatahes polnud mind kõnetanud, aga IE hulluks ajas küll eksole.

Ja siis mitmed aastad nüüdseks tagasi juba ma paigaldasin omale Chrome'i ja olen siiani üliarmunud. Ei oskagi ratsionaliseerida seda truudust kuidagi.

Aga IE on samuti jätkuvalt mul arvutis olemas. Esiteks selle pärast, et millegipärast mul vahepeal ei õnnestunud Chrome's kõiki pangatehinguid jutti teha, seega tuli toimetada IEs (see on tänaseks juba aegunud põhjus) ning teise põhjusena mu isiklik mugavus. Nimelt, kuna tegemist on isikliku arvutiga, kuhu eelduste kohaselt mitte keegi teine ei tule näppima, siis mul on kõikide saitide ja portaalide paroolid kenasti salvestatud ja hops-lups olen alati kohe tülinata sisse logitud. Kui aga külas mõni sõber tahab hädasti mingi kiirasjaga tegeleda, siis ma ei taha, et mu settinguid näpitakse, välja logitakse, midagi vussi aetakse, seega mu sõbrad saavad netti minna minu arvutis IEga.

Ja siis selle paari sekundiga (või kui vahel näpp vääratab ja kogemata IE avab) põgusa kokkupuute najal suudab IE mind alati silmi rullima panna. Noh, esiteks on ta nagu eriti bitchy klammerduv pruut, kes iga kord küsib, ka ma äkki ikka tahaksin IE endale default brauseriks teha. No ei taha!!! Ei hakkagi tahtma ka...

Ja siis otsinguriba... Kui ma muidu olen täielikult Google usku, siis IEs (ma olen proovinud muuta ka, ei allu mu tahtele) on Babylon või miski eriti totakas asi. Tule taevas appi. 

Rääkimata sellest, et IE suudab igasugu muid humoorikaid asju teha... Ma pean igasuguseid asju nüüd linkima. Et siis saaksite ka võrrelda. Seda ka näiteks :)

Selle pildi põhjal aga ütleks, et ma olen ainuõige brauseri omale valinud :D

# 253 # hea mälu

Mul enam nii hea mälu ei ole, kui nooremana, aga suhteliselt ok vast siiski. Härra paaril korral on muigega uurinud, et kuidas mul üks või teine asi küll meeles on, aga no näed on. Lolluste jaoks on mälumahtu küll ja veel (ma võin une pealt kreisiraadio, tujurikkuja vms tsitaati visata nt), olulised asjad, no näiteks töö, ei taha  samas hästi meeles püsida :)

Oli aegasid, kus mul olid kõik tähtsamad telefoninumbrid peas, sünnipäevadest rääkimata. Ajaloo aastaarve võisin varrukast visata ning keemiliste elementide tabel tuli ka pika mõttepausita. 

Enam ma ei tea kellegi telefoninumbrit peast. Enda oma tean ja vbla tuletaks kuidagi härra oma ka...  Ema telefoninumber on ka siiani peas, aga ma ei usu, et ta sellele vastab. 

Sünnipäevade jaoks on Facebook (ja kui mõni tuttav on sinna pannud vale kuupäeva, et "näha, kes ta päris sõbrad on", siis kehv lugu. on palju olulisemaid asjugi meeles pidada) ja ristsõnadele-kuldvillakutele ei julge üldse läheneda, sest koolitarkus on suuresti meelest läinud nüüdseks.

Mis mul kindlalt peas on (ja samas veidi hämmastab, kui teistel ei ole), on isikukood ja pangakonto number. Erinevad PIN-koodid ja paroolid. Neid on ju miljon. 

Vanasti ma teadsin kõigi pereliikmete autode numbreid ka. Nüüd need on mitmeid kordi vahetunud (st autod ja seega ka numbrid) ja neid on igal ühel mitu tükki, hea, et et ma automarki ja värvi jõuan meeles pidada. Mul ei ole isegi oma praeguse auto number meelde jäänud, parkimisel iga kord pean vana smsi otsima. Samas austraalias olnud auto numbrit ma võin peast öelda praegu...

Aga ma hullult tahaks väga head mälu omale. Ilma vaeva ja treeninguta :) Kus midagi meelest ei läheks ja kus vajalikku infot saaks googelda nagu arvutist :) Et keeled külge hakkaks ja üldse sõnavara ei ununeks. Oleks ju tore? :)

esmaspäevane pildipostitus

Väga sisutihe nädal on olnud :)

 

Härra pidulik lähenemine minu koju toomiseks.
Seda jäätist olen ma umbes 4-5 korda mekkinud,
ei lähe sisse rohkem.
Samuti nagu ei taha ma enam ühtegi jogurtit,
kartuliputru ega püreesuppi enam tükk aega näha.
Kõik on ühe maitsega ja eriti magusad asjad on nii läilaks muutunud,
pelgalt mõte selle söömisest ajab iiveldama.

Terve nädala vaatasin oma varbaid.
Ja natuke arvutit ka.

Laupäeval võtsin end kokku ja ajasin toast välja jalutama.
Pea käis ringi ja samm aeglane, aga tunnise pargipingipausi ma tegin.

Pühapäeval ajasin end uusti toast välja,
käisin Laura ukse taga ja jätsin talle pisikese kingituse :)
Ma ei tea, kas ta juba on selle kätte saanud
või loeb siit blogist enne :)

Igatahes, palju õnne veelkord ;)

Ja tagasi koju jõudes olin ma nii läbi,
et pidin pikali heitma ja puhkama...