Nädalavahetus köögis!

Mõtlesin, et augusti lõpuga on hingamine teine. Tavaliselt on meil siin nii, et suvi möödub kui unenägu ja septembri hakul, kui viimaks on aega siin küla vahel jalutada, naabrite poole sisse astuda, et teetassi ääres veidi juttu rääkida, siis on aiaväravad kõik lukus juba ja inimesed linna oma muu elu juurde tagasi kolinud. 

Aga ei ole teine hingamine. Peipsi toidu tänav, mis laupäeval ja pühapäeval vallutas terve Peipsi äärse ala, on möödas, aga ikka on kiire. Kui ma vaatan oma kalendrisse, siis seal on kõik jätkuvalt punases. Iga päev on grupiekskursioonid või majutujad (seega maja koristamised) või toitlustus või giidituurid. Iga päev järgmised neli nädalat jutti. Vahepeal tuleb taas Sibulatee puhvetite päev, mis on taas üks ülikiire aeg mulle kui perenaisele. Aga sinnani läheb veel hetk aega.

Peipsi toidu tänav siis! Ma olen mitmeid kordi mõelnud, et kui tore, et me ise, koos võrgustikega või teised koostööpartnerid siin Sibulateel ja Peipsi ääres mõtlevad ja teevad. Kogu aeg on mingid põnevad üritused, aastaringselt, hooajast sõltumata. Ja tore, et mu just seda siin teeme, mis me teeme. Sest jah, ühest küljst oleme kogu aeg nn kinni. Kogu aeg tööl. Aga teisest küljest on siin piisavalt põnev, et me sõbrad siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale Varnjasse kokku tulevad. Sest muidu me ei näeks ühtegi oma sõpra või tuttavat üldse.

Nii ka nädalavahetusel kuulsin oma härra abikaasat sealt panni tagant muudkui hõikamas uute saaujate tervituseks, et "oo, millised mehed on külla tulnud!" Ilmselget mõni äge inimene aegade tagustest tegemistest, keda ammu pole näinud. Ta alati tervitab vahvaid sõpru nende sõnadega!

Ja ka mul õnnestus näha nii mitmeidki tuttavaid ja sõpru! Nii lahe! Eriti soojaks tegid südame kohtumised blogilugejatega (tsau!) ja ma nüüd, mil üritused läbi on ja ma olen saanud hetke (hästi korraks eksole) hinge tõmmata, tabasin end mõtetetelt, et ma ei jõudnud üldse kellegagi piisavalt juttu puhuda, tänada kingituste ja üllatuste eest, mis kas mulle ise üle anti või ühtäkki lauale tekkinud olid. Aitäh teile!!!

Üritusest ise. Pool neljapäeva ma valmistasin tares hoovi ette. Sain härral nööbist kinni hommikul (sõna otseses mõttes, sellest kuldsest korstnapühkija nööbist) enne kui ta minema sõitis, et suur telk üles panna. sest muidu ei jõua ma letti üles sättida, nõusid välja otsida ja ära pesta, kaunistada, aksessuaare paika sättida jne. Õnneks sain selle kõik tehtud, pool taret vedasin hoovile välja, sest kõike läheb vaja, ja see võttis omajagu aega. Siis saabusid öömajalised ja ma ei tahtnud rohkem neid segada oma toimetustega.

Reede hommikul asusin köögitoimkonda. Härra viis lapsed Tartusse asumisele kohe esimese asjana, sest muidu poleks mingist kiirtoimkonnast midagi välja tulnud. Ma olin üleni kndel, et õhtuks normaalseks kellaajaks olen ma oma asjadega valmis ja saan inimese moodi üle pika aja äkki siidrit limpsida ja lihtsalt olla. Sest mäletan, kuidas eelmisel aastal me kell 21 lõpetasime viitade ülespanekuga ja saime siis kööki suunduda ettevalmistusteks. Lõpetasin aasta tagasi köögitoimkonna kell 3 öösel. Tänavu plaanisin omi asju paremini. Lõpetasin juba kell 1 öösel!!! Seitse tundi segasin kokku kookide ja pirukate taignaid, vahelduva eduga pressisin koogivorme külkappi tahenema ja seejärel ahju koos täidistega küpsema. Umbes 22ks olin kookidega lõpetanud, aga siis kutsus härra mind õue tema töid tegema.

Härra valmistas ette supi ja prae toorainet. Kooris 100 liitri supi jaoks kartulid, porgandid ja sibulad, hakkis need valmis. Keetis pujongi ja jahutas suitsuliha. Mina puhastasin liha kontidest ja lõikasin supi jaoks valmis. sest parem pool ööd ette valmistada, kui kiirel päeval hakata neid asju kohapeal tegema. Härra asus rääbiseid puhastama, et nendest praadi teha ürituse ajal.

Kella ühest lülitasime tuled kustu ja kukkusime voodisse ära.

Äratus oli kell 6. Sõime hommikusöögi ja lendasime peasast välja. Miks ma küll arvasin, et seekord ma jõuan asjadega varem valmis ja jääb aega isegi molutamiseks? Vähemalt ei jäänud seekord ajahätta. Esimeste külaliste saabudes olid samovarid peaaeegu juba soojad, kuum kohvi mulksus, jooksin veel laudasid pitsidega katta, sest vihmasadu oli enne ja siis ei saanud seda teha. Kaunistused vaasidesse, jooks pisiasjadega, aga detailid on olulised minu jaoks. 

Ja siis läks asi hulluks. Autod muudkui saabusid, inimesed voorisid. Minu 10st plaadikoogist olid esimese kahe tunniga riismed järel. Kella 16ks oli kõik otsas, aga ürituse esimene päev pidi kestma 21ni. Härra käis naabrinaiselt kooke ära ostams, et neid ise lauale panna. Naaber ise ei osalenud, aga igaks juhuks küpsetas ka, et oma garaaziukse ees ühtteist müüa. 

Esimest korda pärast nelja aastat üritusi meie hoovil pidin ma poole päeva pealt lahkuma ja suunduma ära kööki. Siiani olen alati tahtnud kohapeal olemas olla, tervitada saabuvaid külalisi, olla nn meie maskott koos peremehega. Aga nüüd oli nii kurb olla, et pidin kööki peituma. 

Hakkasin siis uuesti küpsetama. Kaks kooki jõudsin ka härraga välja saata, ülejäänud tegin järgmiseks päevaks. Vahepeal pakkus naabripere, e nad võivad appi tulla. Tavaliselt ma vajan oma köögis täielikku vaikust ja kogu ruumi, et oma süsteem luua ja tegeleda toidu valmistamisega. Ühtäkki oli mu köögis lisaks minule veel 9 inimest. Võtsin siis asjast maksimumi. Mõõtsin erinevatesse kaussidesse taignamaterjali ja osad abilised said hakata seda sõtkuma. Kes võttis üle sibula koorimise-hakkimise, kes pruunistamise. Oli abilisi, kes tegelesid uue ivantšai tõmmise ette valmistamisega, oli neid, kes hakkasid valminud taignaid rullima ja vormidesse suruma. Taigna tegemine ongi tavaliselt üks ajamahukamaid töid. Nii sain mitme koogi taignad korraga valmis ja siis ei jäänud muud enam kui et üksteise võidu ahju panna ja oodata valmimisi. Et siis ootel olevad koogid nende järel ahju suunata. Tänu abilistele sain kookidega ühele poole kella 1ks taas. Kümme uut soolast ja magusat plaadikooki said valmis.

Härra tegeles ööpimeduses taas rääbiste puhastamisega ja mis kell tema saabus, ma ausalt ei teagi.

Hommikul ärkasin kell 6 ja mõtlesin, et ok. Ma jõuan veel kaks kooki valmis teha. Avasin külmkapi ukse ja vaatasin, et mida sellest tühjusest võiks välja võluda. Sest ma suutsin kahe päevaga ära küpsetada 24 plaadikooki, millele kulus 8 karpi mune, loendamatu arv võipakke, 8 kg jahu, 3 kg toorjuustu, 4 kg kohupiima, 2,5 kg hapukoort, kilodeviisi sibulat ja nii edasi ja edasi. Külmkapp, kuhu enne ei mahtunud koogipõhjad tahenema kuidagi, oli hommikuks üsna lahjaks jäänud.

Mulle vaatas vastu purk kodustehtud metsaseeni ja karp krevette. Selge, metsaseenepirukas läks töösse. Improviseerisin tugevasti. Põhja tegin kartuli ja jahuga. Plaanisin rukkijahu kasutada, vaatasin oma kuivainesahtlisse, lugesin pakilt kiiruga "täisterajahu" ja hops juba ta kaussi valasin. Siis lugesin pakilt edasi - "tatrajahu". Vanap... küll, kirusin endamisi. Kuna kõik muu oli juba töös, täidis tehtud, siis otsustasin, et teen selle piruka siin niimoodi. et vaatame, mis välja tuleb. Välja tuli täitsa mõnus pirukas! Härrale väga maitses!

Ja uue ringiga uuele päevale! Ürituse ametlik lõpuaeg kell 17 läks üle ja viimased inimesed lahkusid hoovilt kella 19 paiku. Selleks ajaks oli küll ütlemata suur väsimus juba peal. Lapsed toodi ka asumiselt tagasi ja sättisime hoovi enamvähem korda! Nõudepesu rohkem enam ei jaksanud teha, niigi jooksin kaks päeva toidutegemise, külaliste teenindamise ja nõudepesu vahet, lisaks öised küpsetamised. 

Tänast esmaspäeva alustasin taas kell 6, sest ohhoo! Keegi siin majas (khm) oli võtnud uljalt vastu broneeringu 45 inimesele samovariteed pakkuda kell 9 hommikul. 

Nüüd ma olen siin vaikselt zombilaadne toode. Mina, kes ma ju ei väsi ega maga :) Härra võimaldas mul päise päeva ajal kaks tundi lihtsalt magada ja jõudu koguda, et ma õhtul jälle sada üks ettevalmistust homseks ja terveks nädalaks ära jaksaks teha. 

Ühtegi pilti ma ei jõudnudki teha nädalavahetusel. Äkki keegi teine tegi ja märkis ka asukohaks meid. Tuleb sotsiaalmeediast uurida :)

Tsau praegu!

Projekt "Külalistemaja" - 48 (paadid randa)

Tere, blogi!

Üle väga pika aja on jälle korraks mahti (ok, tegelikult ei ole, ma peaksin praegu rassima puid laduda) ja materjali, et kirjutada.

Meil on mõnusa sõpruskonnaga kujunenud traditsiooniks kord aastas võtta augustis nädalavahetus Peipsi viikendiks. Sõbrad tulevad kokku, sööme-joome-grillime ja oleme mõnusad. Ja nagu poisid (ehh... 40ndale eluaastale lähenevad mehed kõik juba, aga nunnu on öelda, et poisid) ise ütlesid - "et midagi õlle kõrvale nokitseda oleks", siis thtilugu on talgud ka. Naised pidid puid laduma, aga et kõiki puid ei saanud ära saagida (tsssss, lastel tuduaeg, pane saag kinni!), siis ei saanud ka riita laduma hakata. Noh, enne tuli hunnik eest ära saagida, kõrvale visata ja siis sama koha peale laduma hakata. Seega naistel vedas ja sai olla chill!

Meestele oli üks spetsiaalne ülesanne. Nimelt Mesi tare randa on hädasti vaja istumiskohti. Noh, lähed jalutad ujuma, aga rätikut ei ole kuskile panna. Mina kui mitte eriti suur suplussõber ei viitsi tavaliselt lastega koos end märjaks teha, seega vajasin ka kohta, kuhu kanni toetada. Nagu ikka, uued mõtted ja nokitsemised sünnivad siin ettevõtmises kõik puhtalt enda vajadustest.

Seega nagu öeldud, vaja oli istumiskohti.

Eriliseks tegi selle soovi kinnisidee, et see peaks olema paadis või paadikujuline. Olen internetti lapanud ja otsinud vanu puupaate .Samuti käsitööliste lehti, kes eritellimust teeks. Leidsin mehe, kes ütles paadi hinnaks 800 eurot. Mul oli vaja vähemalt kolme paati... Jäin mõtlema ja arvutama.

Läks aega edasi, sest koguaeg on jooksmine, aga ühel hetkel oli sein ees ja võtsime vägisi omale 2 päeva puhkust. Nendele päevadele roneeringuid vastu ei võtnud ja võtsime meie musid sõbrad Mari-Allani kampa. Telkisime Pärnumaal, läksime natuke ka üle piiri, kuid tulime peagi tagasi. Telkisime veel Pärnumaal ja lõpetuseks suundusime muidugi Lottemaale. Ei ole blogijat, kes igal suvel seal ei käiks.

Meil oli härra abikaasaga veel tuline vaidlus piletihinna üle. Tema arvas, et on kallis ja mina arvasin, et ei ole. Et me oleme ise ka ettevõtjad ja kas ta ei ole mitte sellist lauset nagu palju kuulnud? Ise tead ju, mis hunniku tööd ja vaeva nt meie teeme ja miks hind kõrgeks kujuneb eksole.

Tahtsin jõuda hoopis selleni, et Lottemaal me ära käisime ja piletile kulunud raha teenis end tagasi, kui rannas jalga puhkasime. Sealt sain ma idee, kuidas täpselt me oma randa istekohad tegema peame.

Lottemaal

Nii lihtne aga imeline mõte! 

Kui sõbrad olid kohal, polnud muud, kui tööriistad vaid välja otsida. Materjali, millest teha, on meil hoovil lademetes. Nimelt iga ehituse pealt jääb alles mingeid lauajuppe, liistusid ja muud puumaterjali. Mul on hoovi peal suur hunnik ja see segadus häirib mind juba mitu aastat. Nüüd oli põhjus kõik see värk ära sorteerida, mis vähegi kõlbulik, ehituseks kasutada. Mis enam mittekõlbulik, see kütteks saagida ja muud korralikud lauad normaalseks kompaktseks virnaks laduda.

Töö läks lahti!

Ja valmis!

Võtsin rõõmuga enda ülesandeks alumiste äärte õlitamise, et natuke kauem loodusele vastu peaks.

Pidulik hetk, kui istumisepaati randa toimetati!

Esimene paadike paigas!!!

See paat sai istumiskoha ja selja taha toetuspinna ka, kuhu piknikukorv või rannarätikud toetada. Paat ise löödi kokku erinevatest vanadest laudadest. Istumise pink n NII mugav ja vaade hunnitu!

Vaatasime, et materjalihunnik on veel suur, saab ja ajaliselt jõuab teise veel teha. Selle protsessi mina ei näinudki, sest pidin vahepeal tares grupi külalisi vastu võtma ja teed samovarist nendega jooma.

Jõudsin atagsi, et leida eest valminud pink ja kõik olid juba gilli ümber! Selle paadikese tegid nad kitsastest pulkmaterjalist. Misiganes see õige nimetus oligi. Kõik kiitsid, et teine pink on ägedam. Mulle meeldivad mõlemad nii väga. Teisel toetuspinda ei ole.

Järgmisel hommikul vihmaga transporditi pink randa!

Tagapool on esimesena valminud pink ka, aga ei ole nii hästi pildilt nähtav.

Ja siis sai Peipsi viikend läbi, sõpradega oli nii tore ja mõnus.

Aga lauahunnikuvirn ei olnud veel nii väike, kui mulle oleks meeldinud. Pealegi, vähemalt kolme istumiskohta tahtsin eksole. Võtsime härraga kahekesi kolmanda tegemise ka ette!

Härra praegu tormas kiireid vaheasju tegema, seega õhtu poole saame ära lõpetada. Sellele arvas härra, et teeks tooli asemel hoopis vedelemise lavatsi. Niiet rannas saab meil igati mõnus olema juba õhtul või homme või...

Ega projektid meil lõppenud ole. Ootan aega, et saaks natuke käsil oleva projekti saladusteloori kergitada. Lisaks on vaja nende istumis kohtade juurde välja mõelda prügikastid ning härral on ootel tööde nimekirjas vanadest õlitünnidest grilli- ja lõkkeasemete tegemine, et needki randa kasutamiseks viia. Sel suvel neid veel kasutusse võtta ei jõua, aga suve ja sügisegi rassime tööd teha selleks, et järgmisel aastal saaksime juba kevadel meie ranna avada. See on juba praegu mulle nii põnev koht ja mõnu paik, kus närvi puhata.

TÄIENDATUD:
Kokku sai hoopis neli sellist tooli, sest ikka veel olimaterjali üle. Viimne kui üks puutükk sai ära kasutatud, ma olen nii rahul sellega. Tuleb veel leida aega, et nüüd need pingid kõik puidukaitsevahenditega üle käia...

korduv muster

Vanasti (ja kui ma nüüd arvutama hakkasin, siis see tähendab ca 10 aastat tagasi) käisin aaduga või ühe või teise sõbrannaga mitu korda aastas Helsinkis šoppamas. Nagu aadu tabavalt tollaste reiside aegu välja tõi: "Kui H&M Eestisse tuleks, poleks välismaale enam vaja reisidagi..."

Need reisid olid väsitavad. 3h Viking Line-ga loksumist, päev otsa linna peal hulkumist ja siis väsinult ootamas, et 3h tagasi loksuda ja südaöö kanti koju jõuda.

Nüüd on teised ajad. Nüüd on härra ja meie tegemised. Ja nüüd käime me taas ostureisidel. Pihkvas. Muster aga ei ole muutunud. Laevasõidu asemel oleme me nüüd 2-3h piiritsoonis ootamas ja seda hommikul ja õhtul. Varavalges stardime, et enne südaööd koju jõuda. Hilpude asemel ostame söögi- ja joogipoolist. Sest lihtsalt on asju, mis neil maitsevad paremini. 

Huvitav ja naljakas on see elu. Ma ei märganudki seda mustrit enne, kui härrale piirijärjekorras igavledes Helsinki-trippidest pajatama hakkasin. Tagumik on küll kange, aga väike puhkusehetk on vajalik ka. Eelkõige mulle endale.

Nüüd veel kaks kuud ülikiiret toimekat aega ja siis ... ise ka ei usu... lähme härraga lõpuks päriselt pulmareisile. Mu reisiblogis haigutab juba kolm aastat vaikus.

Peipsi kunn

Nii ebareaalselt tormamist täis aeg on. Mis on ju hea, kui tööd on. Nendega on lihtne. Hoopis teine level hakkama saamisel on 2- ja 4-a röövlite panus kõigesse. Nad on niiiiiiiiiiii intensiivsed ja keelduvad lõunaunedest. Ma ISE tahaks puhata ja lõunaund pikutada, aga nemad tormavad, riidlevad omavahel, näitavad iseloomu, sepitsevad koos vandenõusid, mängivad, musutavad, hullavad, hulluvad ja hullutavad mind. Mõtete ja kasvõi telefonikõnede jaoks (oeh, isegi selle viie rea kirjutamise ajal on nad kaheksa korda mind juba emmetanud ja nõudnud tähelepanu) ei ole energiat.

Niiet isegi, kui blogi mõttetera tekib, siis selleks ajaks, kui päriselt saaks korra arvutikaane avada, on see juba üksindusse surnud.

Mõned kiired ülestähendused siiski:

- küll oleks huvitav, kui saaks booking.comis jätta külastajate kohta tagasiside nii, nagu majutusasutuse kohta jäetakse. Ma tahaks küll teada anda, et kes oli nunnu ja võttis ise voodipesud ära, et perenaisel lihtsam oleks või et kes läheb liivaste jalgadega voodisse või et kes naeratab sulle nii magusasti ja kiidab kõike, et siis minna ise internetti kirjutama, milline ebameeldiv koht.

- vahepeal juhtus härral hambaavarii. St et hammas hakkas valutama ja valutas ja valutas, siis lükkas üles palaviku ja ühes sellega paistetas härral pool nägu üles. Välja nägi ta TÄPSELT nagu ühes multikas, kus põsk on punnis. Teisalt meenutas ka väga Nikolai Valujev'it, kes ei tea, see googeldab.

Ma delikaatselt siis kommenteerisin talle, et näe, mis juhtub, kui liiga kaua vene külas elada. Muutud nendega ühte nägu...

Kõik see jama, mis juba üle nädala kestab (nüüdseks on ika paistetus taandunud, silm ei ole enam kinni), algas ühes Peipsi järvefestivaliga, kus tema pidi terve nädala osalema ja mina samal ajal tares külalisi vastu võtma, uuesti teele saatma, maja koristama, lapsi kantseldama, ekskursioonigruppe vahepeal võõrustama ja härrale kalatoitude õpitubad jaoks kõik ettevalmistused ära tegema. Lihtne naise elu.

-  Ja kui sa kõige vähem ootad, nagu ikka, on kohal küla teises otsas elav proud-to-be-a-problem mees. Aastast aastasse see sama tekstiga nokamüts, näpus mingi pang või kott millegagi, mille sa talt hambad ristis ära ostad, aga viimasel ajal isegi see ei aita temast lahti saada. Sest ta tahab suhelda, aga mul on kaks lõppematut pirisejat kõrva ääres, hommikusöök, mida nüüd keegi ei kavatsegi süüa, sest tähelepanu hajus ja kindlasti kolm kiiret asja ootel... Nii ta siis heietab, nähes, et ma ikka ei võta vedu ja neli korda olen püüdnud otsi kokku võtta jutul, haarab viimasest õlekõrre-teemast: "Nägin külas silti. Teil on uus silt üleval jah? Saades vastuseks jah, jätkab filosofeerimist eesti keeles tugeva vene aktsendiga: "Jaa, biznezmees. Te olete tark naine. Biznezi jaoks on tahe kõige tähtsam. Ja tegutsemine nagu teie puhul. Siis te oletegi Peipsi kunn." Minu muigamise peale tõsineb: "Päriselt! Tõsijutt."

- Ja siin kirjutav Peipsi kunn, kes alustas postitust hommikul, aga nagu esimesed ülestäheldusedki viitasid, rauges hoog pidevalt vahepeal põnnide sekkumiste ning muude kiirete tegemiste vahel, seega õhtuks näed saabki blogipostitusele punkti panna ja teha üleskutse: 

Nagu eelmistelgi aastatel, siis ka tänavu, panime end ajulühise ajal kirja nii Peipsi Toidu tänavale (24-25.august) kui ka Sibulatee puhvetite päevale (14.september). Kui kellelgi on soov näha, kuidas selliste suurürituste telgitagused välja näevad või hoopis mind näha või proovida kätt kodukohvikute teemas, siis me ootame väga abikäsi! Tasume töö eest, lisaks saab kõhu täis, meele heaks ja moonakotti kaasa ka ühtteist!

Puhvetite päeval on paar aastat juba olnud nii vahva meeskond, et väga ootame Teid kõiki taas! Võib ka lisavägesid tuua! Kirjuta mulle info@mesitare.ee

Projekt "Külalistemaja" - 47 (laste lustinurk)

Üks, millega ma eriti rahul meie tares ei ole, on hoov. Sest nii kodus, kui tares oleme saanud majapidamised, mille hoov on olnud võsa ja millega pole muud peale hakata, kui kopaga hoovi siluda ja planeerida. Mis tähendab avarat muruplatsi, aga mitte kõrghaljastust. Ja sellest ma tunnen puudust, sest õdusust seega ei ole.

Taresse oleme mitme aasta jooksul istutanud siiski ühtteist, mitu õunapuud ja ploomipuu. Nende kasvamine aga võtab aega väga kaua ning hoov ikkagi on avar kõle plats, kuhu härra ei luba midagi istutada, sest siis ei saa tema niita.

(Sama ka kodus + pidev pooleliolev ehitustöö, lauavirnad, paadid jne. Meie naabritel on imeilus puudega pikitud hoov, millist mul kunagi olema ei saa vist)

Küll aga olen püüdnud tares mingisugust lastenurka pidevalt tekitada ja hoida. Aja jooksul olen jäle jõudnud tõdemuseni, et tehtu on amortiseerunud või muude ehitustööde tõttu rikutud saanud, seega vahepeal koristasin platsi täitsa puhtaks, aga nii see olla ei saanud. Sest jah, mõtlen ühest küljest lastega perede peale, et pisiperesid lõbustada, mis kergendaks vanemate elu eksole ja annaks plusspunkte meile khm, teisest ehk veelgi tähtsamast küljest - ma mõtlen siinkohal täitsa ausalt enda peale ja et mu oma röövlid mulle asu annaksid. Siiani on nad muudkui virisenud, et igav on, kui meil on vaja olnud mingeid remondi- või ehitustöid lõpetada või mul maja koristada ja nad kodus ei taha olla, aga tares ei viitsi olla (loogiline).

Seega, olen nuputanud, et mida ja kuidas siis taresse meisterdada, et pakuks silmailu, pakuks lastele rõõmu ja mulle annaks vabasid käsi :)

Kõigepealt mõtlesin mingisuguse ilmastikukindla kasti peale, kuhu laialiolevaid mänguasju kokku koguda. Selleks nüüd saab üks vana kirst, mis peaks hetkeseisuga startima Tallinnast teed Peipsi äärde. Võõpan selle rohke paadilakiga üle ja saan sinna kogu pillerkaare sisse peita.

Foto tulekul.

Teiseks mõtlesin mängumaja peale. Meil kodus hoovil on üks, leiab kasutust küll (rohkem siis, kui on lisa mängukaaslaseid), aga ma ei tahtnud mingit põhjalikku ehitust ette võtta (st et oleks pidanud härra tegema ilmselgelt) ega netist osta (nagu lõpks koduse mängumajaga läks, sest härra ei viitsinudki tööle hakata projektiga). Niikuinii ühel päeval kodus olev mängumaja läheb taresse, kui põnnid juba suured ega mängida taha enam. 

Projekt mängumaja sai imelihtsa teostuse, aga sai päris armas ja minu põnnid on praegu küll vaimustuses. Natuke tahan seda veel täiendada, aga küll jõuab.

Vaja läks 6 euroalust, mõned metallnurgikud, kruve ja akutrelli. Alused on mul juba kuu aega tagasi kogutud ja võõbatud, tahtsin nendest ühte teist projekti Mesi tare jaoks teha, aga härra ei luba. Praegu vihma eest kaitsvat katust ei ole. Mõtlesin, et löön üle vanade laastudega, mis mul maja pööningult kokku kogutud ja kuuris kütmisperioodi ootel. Samas sai majale kinnitatud väike redel ja Mesilane mõnuga turnib seal, kui laastudega kinni lüüa, siis ronida enam ei saaks. Ma ei ole veel otsustanud, et mis ma siis teen või ei tee. Majja sissepoole panen ilmselt paar lauda sinna euroaluste vahele riiuliteks.

Ajakulu (ilma võõpamise ja euroaluste tassimiseta): 10 minutit.

Kolmandaks, maagiline viidapuu.

Selle tarbeks küsisin nõu ka ja tegin valmis hulga šabloone. Paljud ikkagi ei mahtunud lauajupile kirjutama pikkuse poolest ja osad ei mahtunud posti külge. Püüdsin palju kohalikku Eesti temaatikat kasutada, mõned väljamaised pääsesid ka löögile. Sobisid kuidagi ja Narniat ma ei saanud lihtsalt mitte mingi valemiga välja jätta.

Vaja läks lõppematust lauavirnast hoovil mõned vanad lauad, tikksaagi, valget värvi ja pintslit. Kinnitamiseks üks pikemat sorti post, kruvid ja akutrell.

Šabloonid tegin ise. Printisin välja erinevate fontidega tekstid ja siis lõikasin kipsinoaga tähti välja. Püüdsime valge spreiga teha, aga sprei oli liiga äbarik selle töö jaoks. Siis maalisin pisikese pintsliga.

Ajakulu: u pool päeva (koos kuivamisajaga).

Neljandaks. Tahtsin mingil kujul paati laste lustinurka. Sest ikkagi Peipsi ja nii. Olen näinud netis pakkumisi, et tehakse ja müüakse puidust mängupaate/piraadilaevu jne. Minu kooner abikaasa ei luba sellele raha kulutada. Plaan B - teen ise. Tulemus võibolla ei ole nii udupeen, kui mõne puidufirma toodang, aga vähemalt Mesilane kiitis heaks.

Vaja läks kahte euroalust, kruve, ühte pikemat posti, purjeriiet (loe: vana laualina), klammerdajat. Ma vist tahannn paadipõhja veel väikeste lauajuppidega üle lüüa, et ei oleks nii euroaluseline tulemus. Või kuidas tundub?

Ajakulu: 10 minutit, millest pool kulus posti kirvega teritamise ja kuvaldaga maasse tagumise peale.

Praegune lustinurk sai kokku selline:

Mängasjakast tuleb mängumaja kõrvale. Selle koleda kaevurakke tahan ma ära värvida. Mul on tänaseks spetsiaalselt planeeritud aeg selleks, samuti ka motivatsioon ja tuju, aga mida pole, on ilm! Koguaeg sajab! Korraks jätab järgi ja näiab päikest silmanurgast, ma juba käärisin käised üles ja karistuseks sain MEGA rahevihmasaju kaela. Võimas.

Kiigenurk on ka, kollane aken seal kõrval on ka. Kollase-punase kirju turnimisredel on olemas. Nüüd ka mängumaja ja väike purjekas. Viidapost silmailuks ja mõtteaineks lastele, kes lugeda oskavad. Kas midagi võiks veel olla? Liivakasti likvideersin alles ära, see oli kopa poolt kahjustada saanud ja ei olnud nunnukas enam. Aga kas peaks mingi uue lahendusega tegema ikkagi? Või võiks midagi veel olla? Midagi sellist, mis meie tarega kokku sobiks, asja liiga plastikuks ei ajaks ning oma kätega tehtav oleks? Head mõtted alati oodatud :)

See kaev on seal nii nõmeda koha peal ja üpris inetu. Kas seda saaks kuidagi mängudega siduda äkki?