talv või kevad?

Kõik ootavad kevadet. Facebook on kevadekuulutajaid täis ja kui varasemalt olin ma üks nendest, kes takka kiitis veebruarikuus kevadpäikesele ja kevadelõhnale ja linnulaulule, siis juba mitmeid aastaid enam mitte. Kui talv on elatusallikas, siis kevadet ei oota. 

Küll aga on talv tänavu olnud päris raske. Lapsed on omajagu suveniire lasteaia viiruste menüüst kaasa toonud ja need on mind ennastki tabanud. Üks teise võidu vahetustega on põnnid kõiki voodeid täis oksendanud, ninad tilguvad nagu kasemahlapuud ning köhalaadne toode on ka. 

Mul endal on vahelduva eduga kurk kähe olnud ja hääl ära veebruari algusest saadik. Vahepeal sain värskendava kõhutõve ja ma ei teagi, mis mind eile õhtul tabas. Peale päevatoimetusi külili visanud, algas peavalu. Esiti tuikas õrnalt, ma ei pööranud talle tähelepanu. Siis aga lõikas nii teravaks valu, et liigutada ei suutnud. Ma ei ole kunagi migroonihoogude käes vaevlema pidanud, kuid kui see on ligilähedanegi sellele, mida ma eile tundsin, siis ma ei oska sõnadessegi panna, kui kurb mul on mõelda, et kui palju inimesed selliste valude käes krooniliselt vaevlevad.

Ma ei suutnud liigutada, mõtlemine pani valud intensiivistuma. Hääled, valgus - kõik oli vastu näidustatud. Kahjuks mu peaaegu kahene Mutukas ei saa aru mõtteavaldusest, et emme vajab täiesti omaette olemist, seega tema soovis väga mulle kõrva "Emme, emmmmeeeeeeeeeee!" hüüda ja mind ikka raputada sellest koomast välja. Kõik puudutused, lõhnad (tänks, härra abikaasa, et sa Mutukale suitsuvorsti andsid voodisse söömiseks), liigutused panid iiveldama ja hoidsin, mis ma hoidsin, enda sees seda kinni hoida ikka ei suutnud. Mu peamine mõte oli vaid, et ainult mitte voodisse ega vaiba peale :)

Täna on rohkem inimese tunne juba. Kui kevad tähendab viiruste taandumist, siis olks. Bring it on! Peipsi järvejää on ka otsustanud, et veel viimased päevad laseb meid peale. Päris kurb. Eelmisel talvel tegime viimase karakatisõidu järvel 2.aprillil. Kui tänavu 2.märtsini välja veab, on hästi. Ja me saime alles täna suure tee äärde karakatiinfo üles, paari päeva pärast peab juba eemaldama :) Äkki siis järgmiste hooaegade info saab kiiremini pandud, nüüd on ettevalmistused selleks tehtud. 

järjekordne tavaline laupäev

Terve eilse päeva valmistasin köögis ette toitu tänasele grupile. Kuna lapsed olid eile kodused, siis toast sain välja ainult korraks, seega pooltunnikese veetsin tare hoovi koristades. Naise silmale sobilik vaade erineb ikka kardinaalselt mehe omast.

Hommikul ärkasin veidi peale kuute, härra niisamuti. Tema hiilis toast välja karakatiga järvele minemiseks, mina hiilisin taret koristama ja ette valmistama tänasteks külalisteks.

Härra pole veel järvelt koju saanud, tal on tööks kalameeste peale viimine, siis grupiga kalagiidimine ja supi keetmine otse järvejääl, siis grupp taresse ja safarisõite tegema ja siis joonelt kalamehi hämardudes tagasi kaldale tooma.

Mina koristasin tare ära ja asusin saunasid kütma. Iga poole tunni tagant kodu-tare-kodu trajektooril läbi vee-lume-lödi sumbates. Kodus vaaritasin grupile õhtusööki samal ajal. Ahjaa, muidugi olid ka põnnid kodus "abis".

Kui lõpuks toidukraami grupile üle andsin ja nad omapead õhtut nautima jätsin, mõtlesin endamisi, jess. Nüüd saan puhkama hakata. Astusin kodus kööki sisse ja meenus. Ahjaa, homme ju jälle. Okei, uuele köögitoimkonnaringile. 

Mis ise?

Mida päeva!

13. veebruarit ootasime natuke hinge kinni hoides. 

Nimelt on selline lugu, et meie tare valdused piirnevad üksnes selle maaga, mille peal maja asub. Hoov, mis enne meid oli suur pajuvõsa, oli reservmaa. Sama lugu ka üle tee oleva autode parkimise alaga. Kugi hoovi me tegime endi riisikol korda, saime nelja aasta jooksul umbes 5 teavitust Maa-ametilt, et see maa ei ole meie maa ja koristagu me kilesaun ära sealt. Rannaala me isegi ei julgenud korda tegema hakata.

Neli aastat käisime Maa-ametile pinda, et kas neid kinnistuid saaks ära osta või et millal oksjonid tulevad. Iga kord paluti helistada kolme kuu pärast tagasi. Ja nii neli aastat jutti. Aasta esimesel päeval kamandas härra mind teki alt välja, et tule vaata seda. Kui ma lõpuks siis kohale loivasin, elavnesin sekundiga. Kruntide kohta oli enampakkumine välja kuulutatud.

Enampakkumine tähendas siis seda, et tähtajaks tuli kohale toimetada kinnine ümbrik, mille sees paberile üks number, soovitavalt alghinnast kõrgem, kirjas. Teisel paberil väljavõte selle kohta, et oled maksnud ära 10%-suuruse riigilõivu. Ja siis, kui kell kukub, hakatakse avalikul istungil kinniseid ümbrikuid lahti tegema ja võidab see, kes suurima numbri oli kirjutanud.

See bingo loto päev oli eile, 13. veebruaril.

Enampakkumise korras ei ole teada, kas keegi veel pakkus või mis summas ta pakkus. Mingit osta.ee ülepakkumist ei toimu. Öö enne ma praktiliselt ei maganud, sees keeras ja oli õõnes. Tunne oli nagu karmil eksamile läheks. 

Korraga oli oksjonil sadakond kinnistut üle terve Eesti. Tartumaa selles pikas nimekirjas praktiliselt viimane. Ootasime ja ootasime kuni jõudis kord meie soovitud kruntideni. 

Reaalselt - järvepoolne krunt umbes 5 auto parkimise suurune ala ja siis natuke veel soist kõrkjaid täis rannamuda, kokku 0,8 hektarit.Imepisike lapike. Ja oksjoni läbiviija teatab, et seekordse istungi pakkumiste arvult populaarsuselt teine kinnistu.

Järgmised kümme minutit ma ei hinganud. Ma pigistasin härra kätt ja mõttes üritasin sellel ette vuristamisel järge pidada. Mõttes lugesin mantrat: "Ole kehtetu, ole kehtetu, vähem kui meie, alla meie pakkumise..."

Üle kümne pakkumise. Kahel suurimal pakkumisel oli vahet 28 eurot!

Täiesti, täiesti pekkis. 

Me võitsime! See krunt on nüüd meie ja lõpuks saame me teha korda rannaala. Lõpuks saab ometi olema normaalne rand siin külas. Muidu sõidad pika Peipsi rannikuäärse läbi ja mitte kuskil ei saa inimene Peipsit näha. Mitte enne kui Kauksisse jõuab. Ok, Kallastel ka natuke ja Mustvees.

me numbreid kirja pannes otsustasime, et pakume üle. Et pigem maksame kõvasti nö tühja, aga ei saa riskida. Teisel krundil olime ainsad pakkujad ja maksame liiga palju rohkem kui alghind oli. Aga teistsugune skeem poleks ka mitte kuidagi mõeldavgi olnud. Tulevikus jõuame me selleni, et meie hoov saab olema palju palju suurem, sest krunt oli mitte ainult need paarsada ruutmeetrit, vaid pool hoovitagust sood ka. Eks kunagi, kui prioriteetidega sinnamaani jõuame, saame sinna miskit põnevat rajada. Mõtteid on ja las nad settivad veel.

Ja et nii hea päev oli, suundusime pealinna tähistama kahekesi. natuke oli põhjust ka. Mäletate, kaks suve tagasi tegime siin hullu ja korraldasime sääsepüüdmise MM-võistlused? Noh, tegelt me võtsime selle ette, kuna tuli pakkumine: ETV tahab filmida "Eesti lood" dokumentaali just sellest üritusest. Miks ka mitte, teeme ära.

Nüüd sai see lõpuks valmis, toimus esikas ja 23.02 peaks nägema ETV2s ka seda .Madis Ligema: "Sääskedest ja inimestest".

Üks üdini hea päev oli see 13nes päev. Jalg siiani väriseb all. Et nagu mismõttes, me panime täiesti hullu summa kirja ja ainult 28 eurot vahet?

Aga nüüd läheb jälle huvtavaks. Mis me kõik ära teha saame! Juhhuuu.

Ilusat sõbrapäeva teile ka! Minul on küll äge olnud!

Talvine Peipsi vaikelu. Või siis mitte?

Veebruar on sama kiire programmiga kuu kui juuli. Võibolla selle vahega, et juulis ma elan peamiselt tares koristades ja õues hoidistega mässates, aga veebruaris ürituste vahelisel ajal kodus arvuti taga rööpräheldes, pliidi taga toitlustust ette valmistades ja üleüldse karakatti imetledes. 

Kaks nädalavahetust on üle elatud. Esimesel oli Kolkja Kelk ja Talveprääznik Peipsil. Ma pean hakkama ilmselt oma mõtteid endale hoidma ja keelt hammaste taga, sest juhtuski nii, et minu mõte talvel jää peale toiduüritus teha sai töösse võetud. Mis tähendas, et MINA muidugi sain ülesandeid korraldamiseks ja käsu ise ka osaleda. Mõtlesin mitmel korral, et oli mul vaja torkida... Ürituse järel on muidugi emotsioonid laes ja kõik korraldajad kinnitavad üksteisele, et järgmisel aastal jälle ja mis me siis kõik veel rohkem ära teeme. Uhh!

Veebruari teine nädalavahetus kuulus Sibulatee saunafESTile. See oli enamuses ainult minu õlul. Härra muidugi panustas ka. Kui olin kümme korda trokinud, et helista palun sellele saunale, et ta osaleks, ta siis lõpuks osales. Nii 5-6 sauna puhul. Oleks onju olnud lihtsam ise helistada, aga mul on mingi helistamise tõrge, mis täiesti lampi välja lööb. Võin ajada x asju ja helistada  ja rääkida ja siis järgmisel hetkel on tõrge. Ma olen pigem kirjutaja tüüpi. Härra ei saa üldse aru sellest mu errorist, aga õnneks pika torkimise peale ikka aitab kaasa. Ja no moraalne tugi ka, sest on vaja ikka kellegagi mõtteid läbi arutada ja üksteisele meelde tuletada, kas kõik asjad korda aetud.

Nii olin nt tellinud igale osalejale medalid. Võtsin arvestuseks varasema kahe aasta kogemused, tellisin 60 tk. Tänavu aga toimus rekord - kõik 100 piletit müüdi välja. Meil on üritusel piirang peal, et mitte siinses kultuuris liiga palju häirimist oleks. Asjaolu, et ma olin medaleid vähem tellinud, ei tulnud aga sugugi meelde. Reede õhtul, kui viisin põnnid Tartusse vanaema hoida ürituse ajaks, olin juba peaaegu linnapiirile jõudmas, kui härra helistab, et kas ma auhinnad tema sõbra juurest ka kaasa võtsin. No olin juba unustanud. Ots ümber ja tagasi teisele poole linna. Ukse all annan härrale märku, et olen kohal, saatku sõber välja. Härra viimased sõnad: kuule, aga kas meil medaleid jagub???

Nagu pagan!

Miks see hommikul või kasvõi paar tundi varem meelde ei tulnud??? Kell oli 21 läbi, lapsed ära, kodus veel ettevalmistused ootel. Ja noh, äkki oleks saanud lihtsalt kahekesi kaissu minna üle pika aja... ei. Vaba toreda aja veetsin ma härra eriti jutuka sõbra seltsis, kes vist selle 2,5 tunni jooksul ei hinganud ka oma jutu vahele. Aga saime vähemalt medalite asja korda! (Koju sain pool üks läbi).

Meie saunafest ongi vähe teistmoodi, kui Otepää, Võnnu, Noarootsi ja veel muud, mis kõik Eestis toimuvad. Esiteks ei ole meil aja peale jooksmist. Et 3 minutit saunalaval ja järgmisse kohta. Olete näinud, mis olukorras praegu sula ja lörtsiga sõiduteed on? Avariid ja ohtlikud olukorrad on kiired tekkima. Meil on nõue saunasid nautida ja selle eest saime osalejatelt tohutult kiita pärast.

Teiseks meil on osalejate piirang 100 inimest. Sest saunad väiksed ja piirkond konservatiivne, ütleme siis nii. Ei kujuta ette 800 inimese käimist ühes saunas. Milline läbu kõik järgi jääb, saunasoojast võib vaid unistada. See oli meie ürituse teine kiitus osalejatelt - kõik saunad olid soojad! Ühel saunal oli natuke tehnilisi probleeme vahepeal, sest nad said alles südaööks oma sauna valmis ehitatud ja testimiseaega ei jäänud. Niiet käigu pealt lahendasid mingeid murekohti, aga said kõik oma asjad lõpuks jooksma ja siis sai väga hea saun. 

Kolmandaks, meil oli festivalimelu ka. Mitmed saunad panid enda juures püsti nn talipuhvetid ehk saunalised said süüa osta. Mesi tares oli kohal rändbaar Peeker, Magasiaida käsitöö ja Juhus pruulikoja käsitööõlled. Sellist melu poolt peaks veel rohkem mõtlema, aga selleks on vaja juba korraldusmeeskonda. Üksinda ei jõua kõikide asjade peale mõelda ega neid ka ellu viia. 

Üritust ette valmistades olin küll seda meelt, et see jääb viimaseks. Et ma ei jaksa ajada välja saunasid, kes tuleks osalema. Et ma ei jaksa ajada välja auhindasid. Et ma ei jaksa kõigele ise mõelda. 

Ja siis oli käes saunafESTi päev, MArko sõbrad tulid appi saunasid kütma, hoovi peal oli melu, inimesed nii rõõmsad, mul hääl ära, aga vaja kõigiga koguaeg rääkida, positiivsuselaks maksimumi peal. Kõik võistkonnad ürituse lõpus tagasisidet andes jagasid ohtralt kiidusõnu. Ja nagu iseenesest libises üle huulte lubadus, et järgmine aasta jälle! Pagan küll:)

Nüüd on aeg hakata valmistuma järgmisteks tegemisteks. Ühe korraliku firma talvepäeva läbi viimiseks Peipsil kulub pea sama maht ettevalmistusi, energiat ja lahendamist vajavaid ülesandeid, kui muu ürituse puhul. Ja ees ongi firmade talvepäevade aeg.  Oi, need tulevad järjest ägedad üritused, missest et mina raban köögis ja härra jää peal.

Kui mu lugejate seas on ka kedagi, kes tahaks Peipsile tulla, siis kirjuta mulle info@mesitare.ee Räägime läbi, mida ja kuidas pakkuda saame ;)

Kui Mesilane MÖTLEMA hakkab

"Emme, miks sinu emmele tuli paha haigus?"

- "Ma ei tea, kallis poja. Mõnikord tulevad pahad haigused headele inimestele."

"Emme, me peame issiga MÖTLEMA, kuidas sinu emmet pilve pealt kätte saada!"

...

"Emme, me peame issiga suure redeli ostma. HÄSTI pika!"

...

"Emme, me viskame hästi pika paela pilve peale. Siis su emme võtab sellest kinni ja me tõmbame ta alla."

...

"Emme, me ehitame issiga hästi suure auto ja selle peal on redel. Siis sa lähed üles ja pilve juurde ja võtad oma emmel käest kinni ja tulete alla. 

ehk vestlusi Mesilasega autosõidul lasteaiast koju. Vähe ma ei löristanud rooli taga pisaraid nutta salaja, vaheldumisi muigamisega, kui kaastundlik ja murelik ja samas leidlik ta oma jutuga on. Minu pisike suur värskelt 4-aastaseks saanud pisipoja.