kui laps on luuletamise eas...

Õhtu. Toimetan omi asju, saadan härra lapsi magama panema. Nagu ikka, vingerdab üks ja kohe teine ühel või teisel põhjusel magamistoast välja. 

Mesilane saabub mu juurde ja teatab õhinal: "Emme, rebane sööb õunu!"

Mõtlen, et kas nad lugesid härraga mingist raamatust seda või tõenäolisem, härra hakkas mingeid juutuubi klippe näitama. Või siis Mesilane miksib ise mingit lugu kokku lasteaias kuuldust, raamatutest pildilt nähtust ja ise juurde luuletades.

Vastan nagu ikka: "Jajaa, mhm. Ahah."

Mesilane ei jäta: "Ei, õues!!!"

Ja oligi! Akna all, mõne meetri kaugusel tuhnib aias lume alt magusaid õunu välja ja vitsutab maialt. #elumaal

Raamatukogust, lugemisest ja igasugu pähetulevatest mõtetest. Peipsi moodi.

Viimane nädal on kulgenud rahulikumas tempos. No tegelikult pole siin hingetõmbeks mahti midagi, veebruarikuu tuleb tihe üritusteprogramm, pole nädalavahetust, kus Mesilase sünnipäevagi pidada (juba 4!!!!) ja seda päris tõsiselt kohe. Ma ei oska lapsele öelda ka kuidagi, et seekord me ei sõida Tallinnasse mängutuppa nagu varasematel sünnipäevadel, sest lihtsalt ei ole sellist nv päeva :( Kui, siis nädala sees....

Aga rahulikumalt olen end sundinud olema küll ning võtnud ette raamaturiiulite koristuse. Seoses sellega, et avasime Sibulatee esimese tänavaraamatukogu, sain omale tuppa ka ruumi juurde. Ma olen viimastel aastatel õite vähe saanud mahti raamatuid lugeda. Minu saavutusteks on peamiselt lasteraamatud (sh LasseMaia detektiivilood), kokaraamatud (vanausuliste köök + kalaroad +nõukogude köök + ravimtaimede raamatud jne) ja mõned üksikud trükised, kus mu enda fotosid või muul moel Mesi tarest juttu sees olnud. 

Küll aga olen ma ühtteist omale riiulisse soetanud. Üks sellistest raamatutest oli ka Vahur Afanasjevi palju räägitud, palju kiidetud, veel rohkem auhinnatud romaan vanausuliste külade elust "Serafima ja Bogdan". Raamatu ligi 600 lehekülge tundus nii hirmutav ettevõtmine, et kaks koaalakaru, kes koheselt mu jala külge naalduvad, kui ma vähegi

a - arvuti poole 

b- diivani poole koos raamatuga

kiikan, siis raamat lihtsalt ootas oma aega.

Talvisel ajal on aega teha sõprade ja naabritega külaskäimisi, saunaõhtuid, õhtusööke. Eelmisel nädalal käis Vahur meil oma perega külas ja uksest sisse astus suure-suure kotitäie raamatutega! Et anda oma panus meie tänavaraamatukogusse. Võttis ette raamatute signeerimise ja ma lihtsalt olin nii tänulik ja hämmeldunud ja õnnelik läbisegi. Kuna Vahur ka nüüd nö omakülamees, siis selline kogukonna toetus meie ettevõtmisele on nii suur asi. Tõin ka oma raamatueksemplari laua peale välja ja sain sinna pühenduse sisse.

See muidugi sundis ka raamatut järgmisel päeval lugema hakkama lõpuks. Nii palju emotsioone. Äratundmist, pusletükkide kokku panemist, imetlust, kui põhjalik uurimustöö on tehtud. Vastikkus olnud aegade suhtes. Pahameel autori osas ka, et miks ta ühe või teise tegelase surnuks (või Siberisse) kirjutas :) 

See on raamat, mis elab veel tükk aega enda sees edasi ja küpseb muudkui. Tekitab mõtteid ja küsimusi. Ja hüppan teemaga kohe nendeni.

Blogides ja uudisteportaalides on tekkinud suur arutelu hea ema vs halb ema... tutistamise ja laksu andmise osas. Lugesin "Serafima ja Bogdani", mis tuletas meelde, kuidas vanasti asjad käisid ja milline on paljude perede argipäev ju tänagi. Naised-lapsed ei julge hingatagi kodus, et kas isal on hea tuju või vihastub ta lihtsalt sinu olemasolust. Ja see räige peksmine... Õnnelik olen, et meil kodus sellist asja pole olnud kunagi, ei ole ka minu laste elus. Jah, tutistanud olen last ja lapse ees ka vabandanud (ma ei tea nüüd, ilmselt kõik lugejad minestasid praegu ja tõmmatakse mindki kohemaid võlla, kutsutakse lastekaitse meie koju). Vits on toas ahju peal olemas, profülaktika mõttes. Kui hakkab jauramine pihta, millest rääkides, rahustades, veendes ega paludes jagu ei saa, suuname pilgud vitsa suunas. Sellest piisab.

Ja ma öösel (sest kõiksugu mõtted tulevad tavaliselt mul öösel, kui üks nohiseb kaisus ja teine selja taga... tahaks nagu üles tõusta toimetama või midagi, aga ei pääse liigutama) tabasin end mõttelt - ma olen päris karmi ütlemisega. Oi, ma võin olla kiisu ja soe ja armas, sõbralik ja kõik, aga võin olla ka otsekohene, kuri, torkav ja minu relvaks on sõnad. Ma oleks raudselt see naine, kes kodus peksa saab, kui ma elaksin saja aasta taguses ühiskonnas siinsamas Peipsiveeres Serafima ja Bogdani ja Feofani ja Haritoni ja Apolligeria ja teiste kõrval. Õnneks on mu härra vana rahu ise ja kuigi ma suudan talle ka mõnikord oma sõnadega pinda käia, näen, et ta tahaks vihastada, siis ta käsi käiku ei lase. Ja selle eest ma armastan teda üle kõige. Me lahendame erimeelsusi sõnade ja kallistustega. Kui endal on kodus kõik hästi, on vaat et võimatu end teise kingadesse asetada, nägemaks, kuidas pered toimivad ja päevi üle elavad. Raamatust lugedes tekitab õõva. 

Hea raamat on, nii palju mõtteid tekkis, mis kõik ise suunda liiguvad. Ei oska mina neid kokku suunata nii, nagu kirjanik seda teeks...

Vot.

Meie külas on raamatuid välja andnud elanikke veelgi. Raul Oreškin, Voronja galerii peremees, saatis meile tänavaraamatukokku samuti enda välja antud raamatuid. Ka tema sai tunnustatud selle teose eest. Järgmiseks võtangi Rauli raamatu ette. Armas Eva on andekas mitmeti, muusik ja muusikaõpetaja, muuseas teeb käsitööd ja annab sellest välja imelise raamatu. Selle olen läbi lugenud :) Arbol ja Tuulil on ka raamat ette näidata, jällegi väga kaasahaarav lugemine.

Tunnetan siin nagu mingit survet või nii.... Peaks ka raamatu kirjutama. Ühtki head mõtet ainult ei tule pähe.

#10yearschallenge

Ma hakkasin ka põnevusega vaatama pilte, et milline ma olin 10a tagasi. (Veel põnevam oli lugeda blogipostitusi. Võtsin lahti 2009 juulikuu ja ohsapoiss...)

Peab ütlema, et üsna metsik olin....

2009 minu sünnipäeva fotojaht

Hea, et ma nüüd ikka palju tasakaalukam olen.

See on ikka väga viisakas pilt,
võrreldes teiste piltidega selle päeva fotosessioonil.

Kuhu poodi minna?

Avastasin, et aeg ikka lendab kiiresti. Muidu nagu pole vigagi, aga üks päev avanesid silmad riidekappi vaadates. Ei ole ammu teda värskendanud ning oma lemmiku punase Gucci talvemantli ostsin ma 2013.aastal New Yorkist. Teda kannan ma sellisel ulakama tuju päeval. Enamasti läheb selga musta värvi Desigual, mille vanust ma ei tahaks väga arvutadagi, sest see jääb veel kaugemale kui USA trip.

Niiet väga väga tahaks endale uut villast talvemantlit. Et ülesanne lõbusam oleks, siis royalblue värvi. On keegi midagi sellist kuskil näinud? Paljud mantlid on mõeldud vist kuskile Londoni tänavatele (hehee, tuli kohe meelde ema ütlus Londoni suvitaja Pariisi loomaaias, kui ma ilmaolusid eirates liiga õhukeselt riidesse end sättisin) - puuduvad nööbid või vööd vms. Ma tahaks, et oleks voodriga ja noh, soe. Selline suuremat sorti külmavares olen. Ei ole oluline, et mingi tähtis-kallis bränd oleks, vaid et ilus ja soe oleks.

Teiseks tahan ka ühte mõnusat sooja ja rõõmsavärvilist parkat. Läks aega, mis läks, nüüd see parkasoov minuni ikkagi jõudis. Siiani olen ikka seda talvemantli ja kleidi joont püüdnud hoida, aga mis seal salata, maaelu ikka muudab mugavaks. Lisaks ei viitsi enam väga karakatireise tehes talvemantliga keksida. 

Mis kõik viib selleni, et parkat on hea pükstega kanda ja mul oleks vaja ühed teksad ka endale osta. Ma pole mingi... 15 aastat kindlasti teksasid ostnud. Jeerum.

Kõik soovitused on teretulnud.

kaup24.ee. Tänan, ei.

Ma ei ole ammu paisanud blogisse kõiki emotsioone, mis elus ette tulevad. Enne laste saamist oli siin blogis ikka oluliselt rohkem kurjasid postitusi ja noh, keelepruuki. Nüüd jagan pigem häid elamusi, aga täna ma ei saa vaiki olla.

Mesi tares käib teatavasti remont. Oeh, sellest kirjutaks kohe pikema ohke-loo. Just nädalavahetusel saime sõprade juures paari perega kokku ja rääkisime maaelu rõõmudest. Et kuidas linnas lihtsalt lähed ehituspoodi ja ostad, mis vaja. Või kui tellid mingi teenuse, saad selle päeva-paari jooksul. 

Maale ei taha keegi tulla kohale teenust pakkuma. Või kui tulekski, siis sellise summa eest, mida ei ole mõistlik välja käia. Kohapealt kedagi võtta ei ole. Kui ka keegi on, siis tal on kas kiire koguaeg või siis see teine probleem. (kaob ära, ei vasta telefonile, ust ei ava, alkoholist tulenevad tervisehädad jne). 

Nii on meil viimasel paaril aastal olnud abiks üks naaberküla mees, kes aitab lihtsamat sorti ehitustöid teha. Sest mina ei tea, mis see härra teeb muudkui, aega tal enam üldse ei ole. Ja mina olen selline tubli lihttööline, aga ise päris vannituba ei ehita. Ja siis malihtsalt ärritun, kuidas asjad käivad. Küll ta venitab kummi. Tuleb hommikul kohale, tunnikese pärast lahkub. Ei tule üldse kohale päevade viisi. Härra töökoja ehitamisel kadus 4ks kuuks üldse ära ning telefonile ei vastanud. Siis ilmus kohale, nagu poleks midagi olnudki. Aga kedagi teist pole ka võtta ja nii pean jälle vihastumisi alla suruma, kui näen, et pole miskit teinud või kohale tulnud jälle. Päevad läevad. Mul on nii siiber, et Mesi tare kõik on ehitusasju täis, kõik sassis ja ma ei saa sinna praegu ühtegi külalist vastu võtta. Nii on see olnud detsembrist (või juba novembrist?) saati. Kui oli lähenemas mõne grupi külastus, siis seiskasime tööd jälle kaheks päevaks, sest ühe päeva koristad tervet maja ja hoovi, et teisel päeval kaks tunnikest külalisi võõrustada.

Ma olen sellest nii väsinud, ma tahaks juba, et see asi saaks valmis, ma saaksin maja lõplikult koristada, sisustada ja rõõmus olla. 

See on siis üks osa ohkest. Teine osa on seotud pealkirjaga.

Kuna tuleb vannituba, siis tellisime vanni. Kuidagi sujuvalt läks nii, et vaatasime netist vanne, kaup24 lehel täitsa mõistlike hindadega variandid ja tarneajad olid ka lühikesed. Enne jõule tegime tellimuse ära, 3 päeva hiljem oli vann kulleriga kohal.

Ainult et oli vale vann. St vale-käelisus. Meil oli vaja, et sobituks parempoolsesse seina, aga oli saadetud vasakpoolne. Ma võin vanduda, et tegin tellimuse õigesti, veel kontrollisin härralt üle, kas nii ja siis kinnitasin. Aga olgu, ÄKKI ma siis eksisin.

Jõulueelsel hullumaja ajal vinnasin vanni üksinda omale auto peale (küll on head need soccermomi autod, mis kõike mahutavad, sh ka lapsi ja turvatoole ja poekotte jne), viisin Tartusse Omnivasse, sest kohapealsed postipunktid ei võta nii suuri saadetisi vastu ja kullerit tellida polnud aega. Jõulud olid sellised kiires liikumises olemise aeg. Viisin vanni post ja aatsin tagasi. Helistasime veel kaup24 infotelefonile ja saatsin ka kirja, et palume ümber vahetada ja vasaku asemel parempoolset vanni on vaja. 

(sest ehitustöö seisab vanni ootuse järel, mõistagi)

Jõulud läksid mööda, kirjutasin küsimuse, et millal siis saab kauba kätte. Läks aega, pandi teele, eelmise nädala lõpus jõudis kohale. 

Vale vann jälle, muidugi.

Saadeti taas sama vann ehk vasakpoolne. Ajas kurjaks, ütleme nii. Härra helistas teenindusse, et aru pärida. Nemad olid lihtsalt vanni välja vahetanud ja sama saatnud. Milleks kõik need meili teel kinnitused jne?

Saatsime vanni tagasi.

Telefonis soovitati tellimus tühistada, maksti raha tagasi ja et teeksime uuesti uue tellimuse. Hingasin sisse-välja, tegin tellimuse ära, maksin ülekandega. Päevad möödusid. Eile hommikul palusin härral helistada teenindusse, et mis seis on? Sest meilile pole mingeid kinnitusi saabunud ja kohaletoimetamise kuupäevaks näitab 3 päeva asemel 8.veebruar. Täiesti vastuvõetamatu.

Härra helistas ja sai teada, et ma olin 3 eurot vähem maksnud ja muidugi on tellimus kinnitamata. Ja ega nad ei saa ka klienti teavitada, et selline aps on juhtunud. Olekski ootama jäänud, 8.veebruarit, 8.märtsi, 8.aprilli....

Mul oli eilseks mustmiljon asja planeeritud arvutis teha, aga vihastasin nii korralikult, et ütlesin härrale. Davai, helista ja tühista see jama ära, sõidame Tartusse ja õhtuks on vann olemas. Närv oli nii krussis juba.

Oleks seda võinud teha juba enne jõule. Äkki oleks vannituba juba peaaegu valmis.