sain õmblemises viimaks käe valgeks

Ma tunnen end praegu nii õmblusässana, et hakka või teenust pakkuma (nali). 

VIIS tundi möllamist ja ma õmblesin valmis TORU! :)

Ühesõnaga, täna ma tundsin, et on kätte jõudnud unine päev ja Mesilane võiks magada kolm tundi õues (mitte et seda kontrollida või suunata kuidagi saaks! Aga greitsakssess, ta magas kolm ja pool tundi) ja mina võtaks ette oma õmblusprojektid. Magamistoas voodi all on terve kotitäis riidejuppe ammu ootel. 

Esimese asjana tõstsin kohe õmblusmasina paika. Hahaa! Nagu see oleks primaarne. Ma pole ikka aastakümneid asjaga tegelenud, ei mõelnud üldsegi, et õmblusmasin on kõikse viimane asi. Kõigepealt ma tund aega vaheldumisi Facebookis ja blogis konutamisega käisin magamistoa vahet, et mis projekti siis esimesena ette võtta. Otsustasin ühe riidejupi kasuks ja otsustasin teha padjale kaunistuspüüri. Sellise, mis käib padjapüüri peale.

Ebajääralikult mõõtsin seitse+1 korda, lõikasin, nööpnõelad sisse, traageldasin üle. Ja siis, kui Mesilane juba tuppa nõudis, asusime kahekesi koos õmblusmasina kallale. 

Pooled õmblused on viltu, aga nii uhke olen :) Jäär üles harutama ja otsast peale pihta ka ei hakka. See tald vajab ikka harjutamist. Parem jalg kippus perutama, vasaku jalaga talda andes sai veidi stabiilsema mineku.

Mis ma siis enda jaoks lahti mõtestasin tänase projekti osas? Esiteks, mul on vaja õmblustuba ja mitu lisavidinat, nagu overlokki(?) ja valmisolekus triikimislauda ka. Eraldi laud oleks hea lõikamiste, traageldamiste jne jaoks. Ja kui ma kunagi padjapüüride juurest endale millegi õmbelmiseni jõuan, siis võiks ju mannekeen ka olla eksole. Noh, unistada ju võib. Eriti, kui ma õmbeln umbes üks kord dekaadi jooksul. 

Tegelt sain täna hamba verele ja küllap ma oma muudki projektid järjest ette võtan. Pikad sügis- ja talveõhtud alles ees. 

Nüüd vaatan mõtliku pilguga aadressiriba suunal, et kas toksida sisse pinterest või jaa ning ammutada natuke õmblusideid. Ja kindlasti tuleks ette võtta Tartus üks kangapoe visiit, erinevaid sitse ja satse oleks hädasti vaja :)

kutsumata külaline

Mul on siin viimastel päevadel üks kutsumata külaline käinud. Hommikuti, kui härra on kodunt ära läinud toimetusi tegema, on ta krapsti kohal. Ta ei meeldi mulle üldse mitte, aga viisaka inimesena ei oska ma teda ka kuidagi paika panna, et mida asja sa otsid siia. Astub ülbelt uksest sisse ja nõuab tähelepanu. Ma üritan küll rääkida, et vaata mul siin Mesilane ja pean temaga mängima. Kutsumata külaline läheb avab mingi vähemtähtsa sahtli, et las laps tuuseldab. Mul nt on pesusid vaja triikida, aga ei huvita. Soovitab mul need kõrvale panna, et siis korraga suurem toiming ette võtta või siis vaatab, et pole nii kortsus midagi, voldi niisama kokku ära. Räägin, et tahan härrale üllatuskooki teha või vahvleid, see ütleb mulle, et ei pea nii palju magusat sööma. Ma ei oska väga vastu argumenteerida.

Nii me siis kahekesi tõtt vahime ja koos arvutiekraani jõllitame, kust midagi tarka ei leia. Nii, kui ma otsustan, et nüüd aitab ja hakkan ekraani kinni panema, ütleb see ülbik, et ei-ei, vaata seda lehekülge ka veel. Ja läheb jälle oma pool tundi, kuni ma avastan, et misasja ma istun siin. Külaline leiab kohe uue põhjuse, miks ma ei saa oma tagumikku toolilt tõsta.

Ahjaa, mu kutsumata külalise nimi on EiViitsi.

Ma olen kuulnud, et ta vahel ka teistel külas käib niimoodi. Kas vastab tõele?

beebindusest siitnurgast ja sealtnurgast

Ma ikka vahelduva eduga lasen silamdega üle FBs oma beebigrupi tegemised. Kellel hambad, kellel minisünnipäev, kellel pilt või video uutest oskustest. Sellised toredad inimesed ja toredad beebid, AGA...

Ma olen seal grupis enamvähem ainuke, kes ei meie-ta. Ihsand, vot no ma ei saa sellest aru noh. 

"Meie juba 8 kuused" 

"Meie juba roomame, istume, mängime kaa"

jne jne jne Rohkete kirjavigadega.

Hullult häirib. Me härraga teietame teineteist omavahel olles. Kuidagi hakkas see kurameerimise faasis pihta ja on nii sisse jäänud. Kõrvaltkuulajatel ilmselt imelik, aga ise ei pane tähelegi. Selline inglise aristokraadi pere, kus kaasad teineteist teietavad eksole. Ja vahel, kui härra küsib, et mis te teete, siis ma, olenevalt situatsioonist ehk kas Mesilane on tegevusse kaasatud või mitte, võin ka vastata, et sööme parasjagu .See tähendab, et tõesti mõlemad me sööme, mina oma taldrikust ja Mesilane on nt saanud midagi näppu omale. Jah, siis ma meietan, aga sellega ka kõik piirdubki. Mitte me ei saa homme 8 kuuseks (kirjutasin teadlikult valesti) eksole.

Teine asi on see beebipilt profiilipildiks. Ma väga ei julenud sellistel teemadel varem kirjalikult sõna võtta, sest mine tea, mida see rasedus mõistusega teeb eksole ja kahtlemata on minu lapse pildid maailmailusaimad ja kogu maailm, no vähemalt pool Facebooki, peaks neid nägema ja kiitma. Kuigi eks ma vahepeal olen neid postitanud ka, siis teadlikult püüan hoida madalat profiili, et sõpru mitte ära lämmatada ja 17 ja pool aastat veel minna enne kui laps täisealiseks saab eksole. Jõuab veel küll pilte vorpida.

Kui veel beebidest rääkida, siis nii mõnigi blogi, mida ma loen, on teavitanud vol.2 ootusest. Või hiljuti saanud juba kätte teise beebi. Kadedaks teeb :) Samas aga vaatan oma mõnglit ja mõistus ütleb, et nunnuta teda nii palju ja nii kaua, kui vähegi saab. Vol.2-ga ju peab enda aega jagama, sest imelikul kombel ööpäea tunde juurde ei tule :) Ja kuidagi ei raatsiks Mesilasele end vähem jagada, kui praegu. Hetkelgi on tohutu tegu, et end ka härrale jagada. Tema ju vajab ja väärib mind ka :)

Ükspäev jäin mõtteid mõlgutama sellel teemal, kuidas lastega on üks pidev võõrutamine-harjutamine. Rinnast võõrutamine, lutist võõrutamine (Mesilane ei ole lutist sekunditki hoolinud, vähemalt üks mure vähem? Või kas ikka on? Seda rohkem ta tahab minu lähedust, et ta lutti ei võta), mähkmest võõrutamine, potile harjutamine, kaisust võõrutamine, oma voodisse/tuppa harjutamine jne jne. Mesilane magab minu kaisus, sest mulle meeldib, talle meeldib, lähedust tahavad ju kõik jne. Olen lugenud neid uurimusi ühe ja teise kasvatusmeetodi kasuks-kahjuks ja minu arust on lapse kasvatamine ikka täiesti igaühe oma asi ja mure. Ise maadlen pärast võõrutamisega ja pole kellegi asi pead vangutada, ma leian. Pealegi räägitakse praegu nii palju sellest, kuidas lapsele on parem kaisus magada. Mainin juhuks, kui keegi plaanis hurjutama hakata. Meil ei ole praegu ka lapsele oma tuba võimaldada, magamistoad on planeeritud teisele korrusele, mida veel ei ole. Aga juba ma muretsen ette kõiki neid võõrutamisi-harjutamisi ja kas ma olen juba lootusetult hiljaks jäänud? Mul ei ole väga ka kuskilt nõu küsida ja beebigrupid noh on beebigrupid. Igal ühel on oma arvamus. Tädi käest sain noomida paar päeva tagasi, et miks ma Mesilast juba potile ei pane. Ma ausalt öeldes ei tulnud selle pealegi, et juba peaks?

Kui ma nooremana mõtlesin, et kui mina ühel päeval lapse saan, siis tema jaoks olen alati olemas. Et ei ole sellist asja, nagu meie peres, et üks asjatoimetus ja teine ja kolmas, ja siis ... võibolla... Ega mälu on ka valiv vbla neid väga nunnusid hetki ema-isaga lauamängudega ma ei mäletagi... aga neid nagu pole olnudki, vanaema juures mängisime lauamänge. Ja nüüd ma olen ikkagi ema moodi. Kuulen pidevalt, kuidas ma Mesilasele kordan et ema KOHE tuleb ja siis koristan ja pesen ja panen veel midagi omale kohale jne. Et see kohe, ei ole kunagi KOHENÜÜD. Kuigi kui ma ise tahan, et härra midagi teeks, siis kohe=kohenüüd ja ei sekunditki hiljem :) Aga nüüd ma näen ise ka, et kuidas majapidamises on ikka sadamiljon asja teha koguaeg ja niikuinii ei jõua kõike teha. Ja ma täna mõistan täiega, kuidas osade asjadega on nii, et mind rahuldaks nende tegemise kvaliteet, pean ma seda ise tegema, sest keegi teine ei suuda seda nii teha kui mina. No nt ema alati kohendas minu korda tehtud diivanikatteid üle. Mina ei oskavat korralikult teha. Ja täna ma teen sama asja!!! Täiesti õudne. Aga ma ei jõua ju ise kõike teha, nagu lasteaiakasvataja kogu aeg mõlema härra sabas käia :) Oskaks ma chillimalt võtta oleks super. Aga samas ma tahan, et kodu korras ka oleks ju :D

Nonii, mõtted läksid lappama. Aga Mesilasel on homme kaheksas minisünnipäev. Aeg on nii kiiresti läinud ja noormees on juba nii asjalik ja tegija, esimene hammas on kohe-kohe kohal. Sõrmega on juba tunda.

internetipoodlus ja heietused

Igasuguste hoidistamiste kaunistamiste, kujundamiste ja siltide meisterdamise tulemusena olen viimastel päevadel lihtsustavaid abivahendeid otsinud. AliExpressist. Paha-paha mõte, liiga palju liiga ägedaid asju. Ma ilmselt olen selle tulemusena kindlustanud siinsetele postitöötajatele suuremat sorti pakiteatiste välja printimise ja hoidku jumal ka kohale toomise vaeva. Igatahes ootan nüüd põnevusega kõiki neid odavaid washi teipe ja purgi-kleepse ja markereid ja templeid ja värke. 

Et ma leidsin esiteks Tigerist kalli raha eest ja siis AliExpressist sigaodava raha eest vahvaid lipikuid, mida nii hoidistele kui kingipakkidele (huh, esimest korda ma olen peas juba valmis mõelnud jõulukingid. Mõnusalt varakult, et neid siis varuma ka hakata) panna, siis mul tekkis möödapääsmatu soov endale trükimasinat osta. Seda kahjuks meil siin kaasavaras ei olnud. Kunagi ammu ma ühe oma koolitöö, üle 30 lk, klõbistasin trükimasinaga teha. Oo, aegu ammuseid. Vaatasin osta.ee pakkumisi ja soovist ka, leidsin vist ühe nunnu pisikese ja ... punase :) Mitte küll nii retro, kui ta olla võiks, aga kirjade ja lubaduste järgi töötav isend, mis mulle oluline on.

Kui nüüd kunagi saaks ka ehituse-remondi nii kaugele, et ma saaksin valmis oma suure kontorinurga koos läpakate, kuvari, trükimasina, mitme puitkohvri jagu kantseleitarvikute jm asjadega, oleks ma üliõnnelik. 

---

Ma olen pool suve mõelnud, et kui see kiire aeg läbi saab ja sügis saabub oma vihmaste ilmadega, siis mul on aega ette võtta oma õmblusprojektid. Oma mõtetes olen visualiseerinud hetke, et Tikri üllatuskingitus Singeri masin köögilauale üles seada, Mesilane magab rahulikult ja mul on aega mõelda ja teha. Õmblemine ei ole minu lemmikprojekt kunagi olnud, seega ei ole see asi, mille ma saan viie minutiga tehtud. Ma pean end lainele seadma ja see ei käi just kiiresti. Ja siis on nii, et kunagi ei tea ju, kaua Mesilane und magab ja vihmaseid vabasid päevi pole ka just jalaga segada olnud. Niiet ma ei teagi, millal ma õmblusprojektideni (sest padjapüüri õmblemine on tohutu projekt ju) jõuan. Umbes siis, kui ma saan kontorinurga? Üks käsitöönurk tuleks ka sisse seada!!! 

---

Läks jälle koduperenaise heietusteks ja unistamisteks ära...

:)

Mis ma olen oma fotolaagrist kõrva taha pannud?

Kaks uut mõtet või lahtimõtestamist minu jaoks:

1. "Miski ei üllata. Miski ei sunni kaamerat välja võtma."

See on nii hästi sõnadesse pandud. Mõnikord on pikka aega nii. Ja mõni teinekord meeldib iga asi ja detail ja niiii äge lihtsalt.

2. Fotolugu.

Ma ei ole mitte kunagi reisifotosid tehes mõelnud, et peaks/võiks olla fotolugu. Alati on vähem või rohkem (minu enda hinnangul) õnnestunud klõpse. Üksikud pärlid, mida presenteerida. Mitte kunagi pole ma teinud fotolugu. On, mille üle mõelda nüüd ja nii palju uut emotsiooni ja mõtteid ja tahet tekkis ühtäkki. Nagu täiesti uus maailm oleks mu ees avanenud :)

Üks reisifoto LUGU mul siiski on ja selle üle olen ma siiralt õnnelik. See on minu ja härra "follow me" seeria ;)

Tänase fotoülesande jaoks pilt.
Osa loost, mille moodustab koos järgmiste piltidega.
Loodetavasti  :)
Eks ma ette näitamisel kuulen,
sai hea lugu või mitte.