Tallinnas linnapreilina oli kino üks mu päevakava osa. No kord nädalas kinno ikka jõudsin, mõnikord mitu päeva järjest, vahel ka mitu seanssi järjest. Olenevalt deitidest ja filmidest ja värki.
Viimati käisin kinos enne Mesilase sündi jaanuaris. Umbes 8-kuune kino-tsölibaat on olnud või nii. Oi, ma olen kino igatsenud. Nt alkoholi mekkimist pea üldsegi mitte või mingeid muid asju, mida beebi tulek pärsib. Aga just kino on kripeldanud.
Ja eile siis saime nii, et esimest korda jäi Mesilane kaheks tunniks vanaemaga ja me härraga tõttasime kinno.
Oleks sama hästi võinud jätta ka minemata. Ega meil väga valikut polnud kinokava osas, hetkel on üsna kesine valik niiehknii ja me pidime vaatama seda, mis parasjagu see kell kinos algamas oli.
Knock knock on nii halb film (minu silmis eksole) kui vähegi olla saab. Keanu, mida filmi??? Isegi Keanu vist arvas, et see on ikka halb otsus tal olnud ja tema näitlejatöö oli ülejala. Kehv ühesõnaga. Chikid olid näitlejatöös üsna veenvad, aga see on ka kõik. Ma vist ei ole mitte ühegi filmi puhul nii itu korda kella vaadanud ja nii mitu korda härrale öelnud, et palun lähme ära. Ta siiski tahtis lõpuni vaadata, et siis pärast minuga koos ahastada (härrale kohaselt suure laia naeratusega), et tõsine saast oli.
Niiet siis nii. Loodetavasti järgmine kinokogemus kompenseerib.
Beebikinodesse ma jõudnud ei ole - need tuleb alati pikalt ette ära osta, aga mul siit Peipsist ei ole alati nii lihtne ja nii kella peale liikuda. Tihtilugu juhtub plaanimuutuseid. Ma ei tea nt kunagi, millal härral tuleb tuhin peale midagi teha või koos kuhugi minna. Aga eks ma püüan nüüd ajastada mõne kinokülastuse ka koos Mesilasega. Multikad nii halb kogemus küll olla ei saa :)
