veel maaelust...

Ma tegin täna midagi, mida ma pole kunagi elus varem teinud. Sõitsin siit vanematekodust RATTAGA (mille sain naabritüdrukutelt laenuks) poodi veini järele. 10 km sinna ja 10 tagasi. Sellist tahtmist pole küll varem olnud.

Tegelikult sai kõik alguse juba eile, kui peale seda, kui olin endamisi tulnud geniaalsele ideele pliidi alla tuld teha ja see kõik vingu sisse ajama hakkas, sest füüsika ei olnud minu poolt ja mistõttu ma võitlesin kuramuse suitsuanduritega (teate ka, kui kõva kisa nad teevad kõrva ääres, kui sa üritad kõigest väest seda neetud patareid lahti kangutada, aga ta ei tule??) ja siis läksin õue ära tuulduma ja naabripreilid arvasid, et nüüd võiks pohlale minna metsa. Ma arvasin, et no lähme, üle tee metsas mul leidub ju kõike, aga nende plaan nägi ette hoopis rattasõitu... Ja nii me sõitsimegi, jube vahva oli... Nii vahva kohe, et küsisin eriti ägedat ratast omale kohe mitmeks päevaks.

Ja õhtu tõi külalisi ning tänane õhtu toob veel nii nunnusid külalisi ja nii võib maaelu juba nautida küll. 

meeste loogika

Reede hommik. Mul on nunnud külalised, aga nad põõnavad alles. Liigun kikivarvul internetti, et pidada maha selline vestlus:

"ma tegelt vihkan austraaliat."
"tohoh, miks siis?"
"noh 1 sõbrants abiellus austraallasega, ma oleks tahtnud temaga korra magada ikka."

Liiga diip vestlus mu jaoks kell 8 hommikul...

maaromantika

Röövel Rolf ehk Troll ehk lihtsalt Röövel ajab mind siin vahepeal ikka konkreetselt hulluks. Selline tüütu sahkerdis - lähen mina varahommikust (loe: kell 10) pildiseeriat heinamaale tegema, ega ei saa ju lasta mul üksi minna. Ja siis ta töllerdab jalus, astub varba peale (korduvalt!!!), viskab pikali just selle vihmapiiskadega rohukõrre peale, mida ma plaanisin pildistada. Jne. Ja muidugi tormab ta tuhatnelja 100 meetrit, peatub ja tshekib, kas ma ikka liigun samas suunas ja kui ma olen kasutanud võimalust, et koer on saja meetri kaugusel, tuiskab sama kiiresti tagasi ja rikub ikka pildi ära :) Tohutu tüütus eksole. Ja kui ma viskan end päikeselaigus verandale tooli peal pikali, on vaja ilmtingimata ronida käppadega näkku, makku, juuneimit.

Aga muul ajal on ta ingel eksole. Eriti siis, kui ma autost välja astudes näen oh kui mahlast ja ilusat kuldrenetti ja püüdes tema tähelepanu mujale suunata ja haarata omale see õun murult, aga omaenese kohmakuses puterdan ja... ilma ma sellest olengi, sest purustaja hammaste vahelt ei saa mitte ühte õuna kätte... Krt, minu õun oli!!!

Ja täna tegin 1:0 kasvuhoones tomatitele ja mmmm, mõni asi võib elus ikka nii hea olla. Lihtsad asjad...

üksinda kodus vol. herz

Niisiis, jõudis kätte aeg, et mind jäeti koduvalvajaks. 

Esimene päev EVER olla üksinda siis vanematekodus. Päev oli väga põnev iseenesest.

- ärkasin kell 6

- ninapidi arvutis

- koerale süüa

- ninapidi arvutis

- väike koristusring

- väike autosõit

- keetsin punast peeti

- lõunasöök

- ninapidi arvutis

- tuuseldasin kappidega

- ninapidi arvutis

- koer

- naabritüdruk külas ja väike vein

- ninapidi arvutis

- magama

Sõnaga, teise päeva hommikul olen ma siin vaikselt juba hulluks minemas (thank god for the internet!!!). Täna lubas naabritüdruk mind jooksma vedada. Saame seda nalja näha.

Kui nüüd mõelda Hollywoodi üksinda kodus versioonide peale, siis ma ei saa sellist rõõmu omale lubada. Tähendab, võiks küll, aga mina oleks see, kes selle läbu kõik ära koristama peaks :) Ja tsiteerides mu lemmikreklaami praegu telekast, seda Tele2 oma, siis: "No ei viitsi. Üldse ei viitsi..." :))

esmaspäevane pildipostitus

Päevad muudkui lippavad. Mitte midagi erilist ei tee, aga samas ikka ühtkomateist toimub. 

Usk. Lootus. Armastus.
Paides käisin ja seal ta oligi :)

Vabariigi taassünnipäev.
Lipp on vardas,
taevas on sinine...

... ja leib on must...
Ooh, ma söön nüüd mitmeks aastaks isud täis :)
Eriti, kui isa nii lahkelt kilusid puhastab!

Preilidega tegib kiire tripi ka Haapsallu.
Müürivahe kohvik ootas meid,
et saaksime head-paremat nosida
ja jutte rääkida on ju nii palju!

Kui kõhud täis said
ja aeg sealmaal,
et teeks nüüd ühe tiiru promenaadil,
oli vihm otsustanud sadama hakata.
Liigutasimegi end:
"Teeme võidu autoni!"

Ja siis ma külastasin ka oma vanu kolleege.
Võeti suure rõõmuga vastu
ja jutte jätkus tundideks.
Ega's töö eest ära jookse, onju? :)
Aga sõnum tassil
oli nagu rusikas silmaauku!

Ja kui preili M külla saabus reedel,
tegime kiire korilusetuuri ka.
Vaid 50 meetrit tuli hoovist minna,
et eest leida sinised väljad.
"Näita keelt!" käsklusega tuli reeta,
kui paljud marjad korvi
ja kui paljud suhu tee leidsid :)
Ja preili M kaval strateegia,
et mina nohistan korjata
ja tema nohistab süüa,
ei läinud ikka päris läbi :)

Ja meie tuuri turvamees oli Röövel Rolf.
Mu truu koer lihtsalt hängis kogu aja meiega kaasas,
kahtlustasime, et ta on meeste poolt paigaldatud pealtkuulamisspioon :)
Röövel lihtsalt tuli
ja istus kesk kõige suuremaid marju
mustikapõõsasse maha.
Ja nii kogu aeg :)

Ja nii olime preili Mga
Pärnu kirbukal esindatud.
Kuna mul oli asju rohkem,
kui riidepuusid kaasas,
siis tuli kogu aeg uut kaupa välja.
Nii kui mõni puu taas vabanes :)
Nüüd jääb küsimus,
et kuhu kirbukale järgmiseks?

Ja siis,
kui toredad poisid autole ülevaatust tegid
ja mind ooteruumi ajakirjade manu kupatasid
ilus olema,
leidsin eksistentsiaalse küsimuse:
"Kes on (minu) hr Õige?"
Ootan nüüd vastust sellele küsimusele :D