Mõtlesin, et augusti lõpuga on hingamine teine. Tavaliselt on meil siin nii, et suvi möödub kui unenägu ja septembri hakul, kui viimaks on aega siin küla vahel jalutada, naabrite poole sisse astuda, et teetassi ääres veidi juttu rääkida, siis on aiaväravad kõik lukus juba ja inimesed linna oma muu elu juurde tagasi kolinud.
Aga ei ole teine hingamine. Peipsi toidu tänav, mis laupäeval ja pühapäeval vallutas terve Peipsi äärse ala, on möödas, aga ikka on kiire. Kui ma vaatan oma kalendrisse, siis seal on kõik jätkuvalt punases. Iga päev on grupiekskursioonid või majutujad (seega maja koristamised) või toitlustus või giidituurid. Iga päev järgmised neli nädalat jutti. Vahepeal tuleb taas Sibulatee puhvetite päev, mis on taas üks ülikiire aeg mulle kui perenaisele. Aga sinnani läheb veel hetk aega.
Peipsi toidu tänav siis! Ma olen mitmeid kordi mõelnud, et kui tore, et me ise, koos võrgustikega või teised koostööpartnerid siin Sibulateel ja Peipsi ääres mõtlevad ja teevad. Kogu aeg on mingid põnevad üritused, aastaringselt, hooajast sõltumata. Ja tore, et mu just seda siin teeme, mis me teeme. Sest jah, ühest küljst oleme kogu aeg nn kinni. Kogu aeg tööl. Aga teisest küljest on siin piisavalt põnev, et me sõbrad siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale Varnjasse kokku tulevad. Sest muidu me ei näeks ühtegi oma sõpra või tuttavat üldse.
Nii ka nädalavahetusel kuulsin oma härra abikaasat sealt panni tagant muudkui hõikamas uute saaujate tervituseks, et "oo, millised mehed on külla tulnud!" Ilmselget mõni äge inimene aegade tagustest tegemistest, keda ammu pole näinud. Ta alati tervitab vahvaid sõpru nende sõnadega!
Ja ka mul õnnestus näha nii mitmeidki tuttavaid ja sõpru! Nii lahe! Eriti soojaks tegid südame kohtumised blogilugejatega (tsau!) ja ma nüüd, mil üritused läbi on ja ma olen saanud hetke (hästi korraks eksole) hinge tõmmata, tabasin end mõtetetelt, et ma ei jõudnud üldse kellegagi piisavalt juttu puhuda, tänada kingituste ja üllatuste eest, mis kas mulle ise üle anti või ühtäkki lauale tekkinud olid. Aitäh teile!!!
Üritusest ise. Pool neljapäeva ma valmistasin tares hoovi ette. Sain härral nööbist kinni hommikul (sõna otseses mõttes, sellest kuldsest korstnapühkija nööbist) enne kui ta minema sõitis, et suur telk üles panna. sest muidu ei jõua ma letti üles sättida, nõusid välja otsida ja ära pesta, kaunistada, aksessuaare paika sättida jne. Õnneks sain selle kõik tehtud, pool taret vedasin hoovile välja, sest kõike läheb vaja, ja see võttis omajagu aega. Siis saabusid öömajalised ja ma ei tahtnud rohkem neid segada oma toimetustega.
Reede hommikul asusin köögitoimkonda. Härra viis lapsed Tartusse asumisele kohe esimese asjana, sest muidu poleks mingist kiirtoimkonnast midagi välja tulnud. Ma olin üleni kndel, et õhtuks normaalseks kellaajaks olen ma oma asjadega valmis ja saan inimese moodi üle pika aja äkki siidrit limpsida ja lihtsalt olla. Sest mäletan, kuidas eelmisel aastal me kell 21 lõpetasime viitade ülespanekuga ja saime siis kööki suunduda ettevalmistusteks. Lõpetasin aasta tagasi köögitoimkonna kell 3 öösel. Tänavu plaanisin omi asju paremini. Lõpetasin juba kell 1 öösel!!! Seitse tundi segasin kokku kookide ja pirukate taignaid, vahelduva eduga pressisin koogivorme külkappi tahenema ja seejärel ahju koos täidistega küpsema. Umbes 22ks olin kookidega lõpetanud, aga siis kutsus härra mind õue tema töid tegema.
Härra valmistas ette supi ja prae toorainet. Kooris 100 liitri supi jaoks kartulid, porgandid ja sibulad, hakkis need valmis. Keetis pujongi ja jahutas suitsuliha. Mina puhastasin liha kontidest ja lõikasin supi jaoks valmis. sest parem pool ööd ette valmistada, kui kiirel päeval hakata neid asju kohapeal tegema. Härra asus rääbiseid puhastama, et nendest praadi teha ürituse ajal.
Kella ühest lülitasime tuled kustu ja kukkusime voodisse ära.
Äratus oli kell 6. Sõime hommikusöögi ja lendasime peasast välja. Miks ma küll arvasin, et seekord ma jõuan asjadega varem valmis ja jääb aega isegi molutamiseks? Vähemalt ei jäänud seekord ajahätta. Esimeste külaliste saabudes olid samovarid peaaeegu juba soojad, kuum kohvi mulksus, jooksin veel laudasid pitsidega katta, sest vihmasadu oli enne ja siis ei saanud seda teha. Kaunistused vaasidesse, jooks pisiasjadega, aga detailid on olulised minu jaoks.
Ja siis läks asi hulluks. Autod muudkui saabusid, inimesed voorisid. Minu 10st plaadikoogist olid esimese kahe tunniga riismed järel. Kella 16ks oli kõik otsas, aga ürituse esimene päev pidi kestma 21ni. Härra käis naabrinaiselt kooke ära ostams, et neid ise lauale panna. Naaber ise ei osalenud, aga igaks juhuks küpsetas ka, et oma garaaziukse ees ühtteist müüa.
Esimest korda pärast nelja aastat üritusi meie hoovil pidin ma poole päeva pealt lahkuma ja suunduma ära kööki. Siiani olen alati tahtnud kohapeal olemas olla, tervitada saabuvaid külalisi, olla nn meie maskott koos peremehega. Aga nüüd oli nii kurb olla, et pidin kööki peituma.
Hakkasin siis uuesti küpsetama. Kaks kooki jõudsin ka härraga välja saata, ülejäänud tegin järgmiseks päevaks. Vahepeal pakkus naabripere, e nad võivad appi tulla. Tavaliselt ma vajan oma köögis täielikku vaikust ja kogu ruumi, et oma süsteem luua ja tegeleda toidu valmistamisega. Ühtäkki oli mu köögis lisaks minule veel 9 inimest. Võtsin siis asjast maksimumi. Mõõtsin erinevatesse kaussidesse taignamaterjali ja osad abilised said hakata seda sõtkuma. Kes võttis üle sibula koorimise-hakkimise, kes pruunistamise. Oli abilisi, kes tegelesid uue ivantšai tõmmise ette valmistamisega, oli neid, kes hakkasid valminud taignaid rullima ja vormidesse suruma. Taigna tegemine ongi tavaliselt üks ajamahukamaid töid. Nii sain mitme koogi taignad korraga valmis ja siis ei jäänud muud enam kui et üksteise võidu ahju panna ja oodata valmimisi. Et siis ootel olevad koogid nende järel ahju suunata. Tänu abilistele sain kookidega ühele poole kella 1ks taas. Kümme uut soolast ja magusat plaadikooki said valmis.
Härra tegeles ööpimeduses taas rääbiste puhastamisega ja mis kell tema saabus, ma ausalt ei teagi.
Hommikul ärkasin kell 6 ja mõtlesin, et ok. Ma jõuan veel kaks kooki valmis teha. Avasin külmkapi ukse ja vaatasin, et mida sellest tühjusest võiks välja võluda. Sest ma suutsin kahe päevaga ära küpsetada 24 plaadikooki, millele kulus 8 karpi mune, loendamatu arv võipakke, 8 kg jahu, 3 kg toorjuustu, 4 kg kohupiima, 2,5 kg hapukoort, kilodeviisi sibulat ja nii edasi ja edasi. Külmkapp, kuhu enne ei mahtunud koogipõhjad tahenema kuidagi, oli hommikuks üsna lahjaks jäänud.
Mulle vaatas vastu purk kodustehtud metsaseeni ja karp krevette. Selge, metsaseenepirukas läks töösse. Improviseerisin tugevasti. Põhja tegin kartuli ja jahuga. Plaanisin rukkijahu kasutada, vaatasin oma kuivainesahtlisse, lugesin pakilt kiiruga "täisterajahu" ja hops juba ta kaussi valasin. Siis lugesin pakilt edasi - "tatrajahu". Vanap... küll, kirusin endamisi. Kuna kõik muu oli juba töös, täidis tehtud, siis otsustasin, et teen selle piruka siin niimoodi. et vaatame, mis välja tuleb. Välja tuli täitsa mõnus pirukas! Härrale väga maitses!
Ja uue ringiga uuele päevale! Ürituse ametlik lõpuaeg kell 17 läks üle ja viimased inimesed lahkusid hoovilt kella 19 paiku. Selleks ajaks oli küll ütlemata suur väsimus juba peal. Lapsed toodi ka asumiselt tagasi ja sättisime hoovi enamvähem korda! Nõudepesu rohkem enam ei jaksanud teha, niigi jooksin kaks päeva toidutegemise, külaliste teenindamise ja nõudepesu vahet, lisaks öised küpsetamised.
Tänast esmaspäeva alustasin taas kell 6, sest ohhoo! Keegi siin majas (khm) oli võtnud uljalt vastu broneeringu 45 inimesele samovariteed pakkuda kell 9 hommikul.
Nüüd ma olen siin vaikselt zombilaadne toode. Mina, kes ma ju ei väsi ega maga :) Härra võimaldas mul päise päeva ajal kaks tundi lihtsalt magada ja jõudu koguda, et ma õhtul jälle sada üks ettevalmistust homseks ja terveks nädalaks ära jaksaks teha.
Ühtegi pilti ma ei jõudnudki teha nädalavahetusel. Äkki keegi teine tegi ja märkis ka asukohaks meid. Tuleb sotsiaalmeediast uurida :)
Tsau praegu!
