mis mult mõistuse ja raha röövib

Igal aastal augustembris lähen ma peast natuke lolliks. Enne toiduüritusi. Tänavu august oli nii kiire aeg, et siis ei saanud, aga nüüd enne puhvetite päeva, mil mu graafikus on tervelt kaks vaba päeva, tekkis kohe ka võimalus.

Kammisin eile läbi osta.ee ja mõned Tartu sekkarid. Nii põnev, avastasin, et Tartus on Uuskasutuskeskus, Taaskasutuskeskus ja Korduvkasutuskeskus. Kõik ise suundades muidugi. Varusin juurde natuke suuri supitaldrikuid, mida ka teie, kes mu harvaks jäänud postitusi ikka lugemas käite, olete mulle saatnud. Lusikaid, kahvleid ja nuge pole ka ilmselt kunagi liiga palju,eriti, kui sul on pirukaleti ees saba. (küll aga on neid palju siis, kui nad vaatavad vastu nõudepesutoimkonnas). Tordilabidaidki otsisin, aga sekkaritest ei leidnudki ja ostas on nii kallid. Jeerum-jeerum. Mul on ikka see põhimõte valdavalt, et ei taha uusi asju osta. Kui võimalik, siis ikka kuskilt taaskasutusest. Ja plastikust asju ka ei taha.

Üks aga, mille osas ma alati täiesti kindlasti aru kaotan, on puust serveermisalused. Kandikud, vaagnad, kausid, kastid. Täiesti meeletu, kuidas nad mulle meeldivad. Kuhu ma nad kõik panen, ma ei tea.

Eilse päeva lemmikost on nt: 

Mõnusalt suured vaagnad, alt puidst ja pealt  emailitud või millegiga kaetud. Nii hullult meeldivad :)

Juba kolm aastat närib mind, et kui meil suuremat sorti üritus on, paneme üles suure sinise pop-up telgi, mida ka parimates unenägudes ei suuda ma nii õdusaks ja romantiliseks kujundada, kui ma tahaks. Hing ihkab teisi, püsivamaid ja rustikaalsemaid lahendusi. Kuniks ma pühapäeva hommikul ärkasin üles teadmisega, mis ma tegema pean. Ajasin härra ja naabrimehe tare hoovile jõu ja ilu numbreid tegema ja nüüd sai palju parem. Ma loodan, et KAKS NÄDALAT ette planeerimine, kaunistamine ja tegelemine annavad mulle nüüd selle tulemuse, millest unistanud olen. Ja et ka külalistel on nüüd palju toredam koht, mida külastada.

Kui ma nüüd veel välja mõtleks, kuidas oleks tore ilma eraldi inimest rakendamata külalisi kokku lugeda või neist mingi märk maha jääks, siis võiks rahulikult kookide ja pirukate küpsetamisele suunduda. Olen näinud piltidelt, et keegi on joonistanud majaseina suurusele presendile eesti kontuuri, kuhu sai oma elukohta märkida. Olen näinud lõuendit ja templit, et jäta endast märk. Olen näinud, et pane purki nii mitu makaroni, kui suur on teie seltskond. Aga tahaks mingit ägedat lahendust, mitte neid, mis juba tehtud. Ühtegi mõtet ei tule.

 Ja abilisi ei ole meil ka kedagi veel.