6

Kuus aastat tagasi tantsis härra minu ellu või oli see vastupidi? Igatahes, kuigi pulmapidu oli uhke meil ja selle suve tähtsündmus meie jaoks, siis tähistame ikka meie loo alguse kuupäeva ehk 9.11. Ja traditsiooniliselt tähendab see seda, et härra hoiab kiivalt saladust ja hämab meie õhtuplaanide osas, et siis leiaksin end kuskilt vahvast spaast. Ma isegi ei pinguta ära arvata, et kuhu me läheme või nuhkida vihjeid vms. Kogu rõõm tema üllatusest kaoks siis ju ära. 

Igatahes, nii nagu meie kohtumisel, oli nüüd 6 aastat hiljem jälle kord see meie päev reedesel päeval. Ja jällegi oli päev minu jaoks hästi töine ja härra on uue ringiga koolipoiss. Nagu kuue aastaga poleks midagi muutunudki :)

Kuna mul oli hommikul rõõm tares järjekordset kihvti seltskonda külalisi tervitada ja neile meie tegemisi tutvustada, oli härra varahommikul lastega Tartusse sõitnud, et lapsed viia nn komandeeringusse ja ise kooli minna. Minul oli karm käsk äärmiselt kiiresti, esimesest võimalusest isegi varem Tartusse järgi sõita. 

Ja siis hakkas ta telefonis hämama, et kiiresti-kiiresti tule, peame bussi peale jõudma. Ma arvasin, et ta ajab jama. Mis bussi peale, kui meil on kaks autot olemas. Et miks me autoga ei lähe kuhu iganes. siis selgus, et buss välja müüdud ja alles mitme tunni pärast saaks ÜHE pileti väljuvale bussile. Et vaja hoopis rongiga minna. Ja kogu selle aja ma mõtlesin, et ju ta meid Võrru või kuskile Lõuna-Eestisse viib ja üldsegi, miks ühistranspordiga. Tegelikult suundusime Tallinna rongi peale. Tallinna olin ma täiesti välistanud meie plaanidest. Napilt oleksime rongist maha jäänud ses mõttes, et istekohti ei olnud, aga siiski saime ja pealinna me jõudsime. Nii lahe minipuhkus. Käisime väljas söömas, drinkidel ja tantsimas. Topeltdeitisime oma heade sõpradega ka ja ülilõbus õhtu oli. Nüüd juba tagasi. Ja härra valik minna rongi-bussiga oli vahelduseks väga mõnus, ei pea ise koguaeg roolis olema, parkima autot jne. Sai hoopis rohkem kudrutada koos.

Väljas käimise koha pealt tekkis aga mitumitu küsimärki. Kuidas on võimalik, et olles koos oma abikaasaga väljas, ma sain mitmelt erinevalt meesterahvalt tähelepanu?

Üks üritas tantsuplatsil ligi liibuda ja pärast varitses vetsuukse juures, et pobliize posnokomitsa (lähemalt tutvuda). Vastasin, et olen oma abikaasaga ja ta vibutas mulle oma sõrmust vastu. Et nagu võrdleme sõrmuseid või?

Kuku klubi oli hoopis hull. Polnud isegi Ennu ratas. Istusin sõprade vahel laua taga, üks hipihärra üritas mind rebida lausa üle laua tantsima. Enne seda tiris ta mu tantsupõrandal seistes juba ära ja mingi naisterahvas tuli mulle ütlema, et mind tahetakse teha hipikommuuni liikmeks. Jumal, mis seiklused armastuse aastapäeval.

Üldsegi, Kukusse sisse astudes vaatasin, et mis siin on ainult meestepidu või, naisi nagu ei paistnudki. Mõned siiski saabusid veel ja oi, siis läks tantsupõrandal huvitavaks. Nimetasime Mariga toimuvat paaritumistantsuks. Oli, mida vaadata :)

Muigasin härrale, et kas teeme ka paaritumistantsu või ja ta arvas, et meil on see juba tehtud. Nüüd võib vanainimeste kombel tantsupõrandal võnkuda lihtsalt, ei pea enam akrobaatikat ega muid põnevaid etteasteid tegema :)

Ühesõnaga, härra käevangustki taheti ära rebida ja ma mõtlen, kus need kandidaadid kõik olid enne härra aega? Siis, kui ma pikalt vallaline olin? Siis polnud klubis ühtegi, kes oleks tahtnud tantsule mind kutsuda :) Aga pane ainult punane kleit selga ja mine korraks abikaasaga dringile... 

Üks lugu Taxifyga ka. Vajasime sõiduteenust ja lappasin taxifyd. Ühe variandina kuvas Tesla. Mõtlesime, et ohhoo, äge. Tellisime ja mida ei tulnud, oli Tesla. Siiamaani muide näitab äppis, et Tesla hõivatud. Huvitav, kas ooteaeg on 2 aastat, nagu kõigil, kes seda osta soovivad? :P

Projekt "Maja" - kaheksakümne neljas peatükk (korsten)

Peale seda, kui suve lõpus pööningu meie kodus tühjaks saime veetud, jäid tööd jälle pausile ehk ootame mu isa ja vendi appi. Nemad ei viibi aga Eestis enamuse aja ning ütleme nii, et tööjõu küsimus ehituse juures on see kõik see teravam. Kui meil oleks tööjõudu võtta, saaksin juba meie uut katust tutvustada.

Oktoobris tellisime ära uue katuse fermid, need on valmis ja ootavad samuti meie abimeeste saabumist. Katusepleki hinnapäringud on samuti välja saadetud ja saadud. Ma peangi üle küsima, kas härra tellimuse ka sisse andis, et kui mehed tulevad, saaks paari päevaga kõik korraga ära teha, mitte oodata materjalide järelt (ja lasta tööjõul käest libiseda). 

Lisaks tegeles härra ka korstna küsimusega. Lõhkus maha vana korstna ja ma vedasin kivid kenasti minema maatäiteks (mis ma ilmselt jõulusessiooni tarbeks jälle taresse kokku vean... mul on üks äge idee lihtsalt). Nädalavahetusel oli viimaks tal aega ka uus korstne asemele ehitada. Selle vahepealse aja elasime lihtsalt kuidagi üle, auk katuses. Ei saa ju ka ahju kütta niimoodi ja paar krõbedamat ilma jäi ka selle ajavahemiku sisse. Tali aga on teel ja meil ei ole katusevahetusega kuhugi venitada, iga päev on arvel.

Niiet, no pressure, poisid. Me siin ootame teid!

Härra eemaldab vana korstent.
Pildilt näeb hästi,
kui "heas" seisus see meil oli.

Mul juba hirmus härrat seal üleval vaadata.
Mina olen suur kõrgusekartja,
temal pole kõrguseg probleeme ilmselgelt.

Ma ei tea, kuhu vahepealsed pildid kadusid.
Siit nähtub juba uue korstnajala ehitus.
Kerkib jõudsasti,
aga ikkagi jäi härra töödega pimeda peale.

Vaade teiselt poolt.
Siit edasi ronis ta õues katusele
ja jätkas kortsna ladumist ülevalt poolt.

Korsten on valmis, juhhei.

Nii nunnu :)

Projekt "Külalistemaja" - 39

Oi, oi, kui kaua pole lisandunud ühtegi Mesi tare remontika postitust, üle aasta! See näitab ka seda, et meil on koguaeg muid tegemisi nii palju olnud, et pole jõudnud ise ning siis on külalised või tuurigrupid olnud, mistõttu pole saanud jällegi remontikat teha. Eks suuremad tööd on tehtud ka niiehknii, aga mingid asjad, mis elu vahepeal kätte näitab.

Nii tekkis meil  vajadus ära soojustada soome sauna seinad. Mulle vägavägaväga meeldib, et see saun on palkidest ja nii õues kui sees palgid näha. Oi, kuidas ma neid palgivahesid takutasin, aga sellest siiski ei piisa. Oleme saanud paar kommentaari külalistelt, et saun natuke jahe ja ootasime seega õiget aega, et ära soojustada seinad. St tähendab, et enam me kahekesi ei jõua kõike ise teha ja meil on üks lähiküla mees abis. Meie tööd sõltuvad seega sellest, millal tal on tööotsad sealmaal, et järg meieni jõuab. Oleme vist ise teda nö üles töötanud ja ümbruskonnast rohkem väga töömehi võtta pole, on lausa järjekord tal.

Mõnda aega oli meil saun väljast siis selline - palkehitis ja panime seinale välja kogu tööriistade ajaloo. Mulle meeldis igatahes.

Vahepeal töömees võttis tööriistad maha, paigaldas reikad ning soojustas.

Hetkeseis: kaetud värvitud voodrilauaga. Jäänud on erinevad liistud igale poole ja härra vist soovib lasta ka vundamendiga tegeleda. Kõige viimase asjana saan mina need tööriistad seinale tagasi sättida. 

Kui õuetööd tehtud saavad, tuleb ka tares sees paar ehitust teha. See saab olema huvitav ja ajakriitiline aeg - vaheldumisi ekskursioonide, majutuste ja jõulusessioonidega. Tahaks juba tulemusi, et neid jagada ;)

kapsa-štši ja kõrvitsad

Ma loodan, et siin blogis väga toidublogiks kätte ära ei lähe. Keda see Peipsi värk ning toidud-asjad ei huvita, siis kohtume järgmise postituse aegu.

Võtsin omale üks päev lihtsalt aega, et lugeda oma viimase aja inspiratsiooniraamatut vanausuliste retseptidest. Vaja oli tervelt kolme tundi rahu ja vaikust ning et ühtegi asja kukil ei oleks samal ajal :)

Mulle see raamat tohutult meeldis, ei olnud tänapäevaste retseptide kujul, et 3 spl seda ja 200 gr toda. Raamatu retseptid on kirjutatud hinnanguliselt ja tänaste vanamemmede mälu järgi, kuidas nende emad ja tädid köögis toimetasid, sest iga perenaine timmib ise toidu koostisosade balanssi ja maitseid. Lisaks oli põnev lugeda sellepärast, et koos retseptidega muljetati üleüldist eluolu, kombeid, uskumusi ja kodust elu. Kuna vanasti tehti süüa siin piirkonnas ainult ja ainult suures vene ahjus, siis tehti korraga tervele perele (pered olid suured, lapsi palju, sest usk ei lubanud rasedustest lahti öelda) ja terveks päevaks. Täppismõõtmisi ei olnud ega saanud teha ka kausikese jagu sööki nii, nagu elektri- või gaasipliidid tänasel päeval võimaldavad. Seega ongi vanad retseptid kõik "tunde järgi".

Mulle meeldis lugeda ühe memme mõtisklusi sel teemal, kuidas ta vanasti muudkui kakkusid ja leiba küpsetas, aga praegu käib ainult poes. Enam ei küpseta mitte midagi. Natuke kurb oli seda lugeda, aga selliseks see elu kulgenud on. Vanasti pidi kõik ette paneerima, nüüd mine lihtsalt poodi. Vahetult pärast raamatut lugesin ühe arvamusblogija postitust, kuidas ta ei jaksa ometi toast välja minna pomelot poodi tooma ja kuna e-poodides ei olnud, siis jäi ostmata.... Ennast ja enda hinnanguid nüüd on päris huvitav analüüsida (sest ma olen ka ju olnud linnapreili), aga ma reaalselt rullisin silma, sest inimesel Tallinnas on lähim pood alati paarisaja meetri kaugusel, ükskõik, kus ta elab või kuhu suunda liigub. Minu lähim pood on küll 1,2 km aga kõlbab ainult hädapärase jaoks, noh, et 2 pakki mune osta või nii. Midagi spetsiifilist sealt kunagi ei leia. Järgmine pood on 15 km kaugusel, kust leiab vähemalt Farmi tooteid (Varnjas nt ei müüda vahukoort, mida mul hädasti ja tihti vaja on ja Farmi tooteid üldse mitte, ma teiste piimatooteid ei tarbi) ja sealgi on valik kehvapoolne. Pomelot ilmselt leiaks, aga mitte iga päev. Ja kui mul peaks vaja olema a la mascarpone või kaneelikoore või mingi muu "gurmee" järele, siis on mu lähim pood 45 km kaugusel. Ja mitte mingi e-pood mind siinkohal ei aita.

Niiet üsna veider on minu jaoks lugeda sellist tugitoolisporti. Kui mugavaks inimene saab veel minna ja kui palju igavusest tingitud vingu sinna juurde. Tekkis vastav paralleel mu peas:

Tagasi kööki suundudes sain raamatust uusi mõtteid meie nn menüü osas. Siiani oleme katsetanud ja oma käe järgi välja timminud 4-5 retsepti, mida pakkunud ja tutvustanud oleme. Aga neil on veel nii palju põnevat. Lisaks ka vanad head klassikad, mida ka mina oma lapsepõlvest mäletan. Vanausuliste köögis olid aukohal supid, sest ajad olid rasked, pere suur ja söök piiratud. Tehti lihtsaid ja kiireid toite ja väga tähtsal kohal menüüd oli omatehtud hapukapsas. Ikka nii, et ise riiviti ja tambiti ja pandi raskuse alla suure tünniga aita.

Ja minus tärkas soov ka üle aastakümnete ise hapukapsast teha. Mäletan seda lapsepõlvest, äge oli. No ma siis ei pidanud ise muud tegema, kui natuke aitasin tampida. Aga just see, et omatehtud ja suured tünnis ja muudkui võta, kui isu tuleb. Rääkisin härrale ka, et proovime teha? Vahepeal konsulteeris härra abikaasa oma emaga sel teemal ja sealt tuli mõtte maha laitmine, et mis te hakkate jändama ja see nii suur töö ja blabla. Ma lihtsalt vaatasin kõrvalt, et mismõttes? 

Lasin mõttel settida korraks, pakkisin oma lapsed auto peale ja käisin Ida-Virumaal tädil külas. Väike kahepäevane puhkus. Ja iga kord, kui ma tema juures käin, kasutan ma võimalust käia tiir ka Jõhvi Tsentraalis asuvas komisjonikaupluses. Seal lihtsalt on palju põnevamat kraami kui mujal. Esimene asi, mis ma sinna poodi sisse astudes nägin? Kapsariiv! Eriti odava hinnaga.

See oli märk ja koju kaasa see riiv minuga tuli. Härra kommenteeris, et nüüd, kus riiv olemas, peab motivatsiooni olema, et kapsast ise teha. Laupäeval võtsimegi ette. Mina alustasin ja kui mu kõik sõrmed olid juba ära riivitud, võttis härra töö üle. Pool tundi ja kapsategu oli valmis. Raskus peale ja keldris nüüd ootab ta. Seda õiget puidust tünni mul küll ei ole (plaansin Avinurmest tagasiteel läbi sõita, aga iga ema teab, mida tähendab vinguvad lapsed autos, seega ei ühtegi liigset minutit kuskil), loodetavasti järgmiseks aastaks leian.

Niiet sel aastal saan täitsa omatehtud kapsast jõuludeks teha ja proovida järgi omatehtud hapukapsa-štši vanausliste moodi. 

Eriti ootan nüüd huviga kevadet, sest kevadel, kui kõik toit juba peaaegu otsas oli ja värsket veel peale ei tulnud, tegid nad rabarberi-štšid. Oi, tahan proovida teha.

Need mõlemad on supid siis. Toitude nime don nii põnevad ja hakkan kasutama originaalnimetusi koos eestikeelsete selgitustega. Aitäh soovituste jagajaile.

Leib on olnud vanausliste köögis ikka eriti tähtsal kohal ja sellest räägiti raamatus palju. Mul on varustus kõik olemas - ahi, leivalabidad, astjat ainult ei ole. Ja julgust ka ei ole. Ma kuidagi väga pelgan leivategu, aga kibelen hullult proovima. See hetk kindlasti tuleb, ma võtan selle ette. Juuretise küsimus tuleb ka lahendada :)

Üks väga mõtlemapanev mõte oli raamatus veel. Et vanasti oli toidul maitse, tänapäeval enam ei ole. See puusütel tegemine annab toidul erilise meki, mida elektripliidil ei saa. Sellepärast ka vanaemade ja emadegi toidud nii head maitsevad/maitsesid, vanades majades tehti ikka pliidil või puuahjus süüa. Minu ema tegi ka alati. Puupliidiga on meil siin majas kehvasti, ta on osa vene ahjust, aga ei saavuta sellist võimsust nagu vaja. Putru seal valmis ei keeda, oleme proovinud. Mulle väga meeldiks puupliidil kartuleid praadida või liha hautada.

Igatahes, kapsas läks keldrisse ja loodan, et mu ind ei rauge. 

Nädalavahetusel tegin purki ka kaks suurt kõrvitsat ära, ei tahtnud käest lasta. Ja kuna ma tegin nad ikka südamekujuliste ampsudena, siis kõik see, mis ümbert üle jäi, kogunes suureks-suureks ämbritäieks. Vaene pere peab nüüd terve nädala sööma kõrvitsasuppi ja kõrvitsakooki, imehead tulid. Eriliselt maitsvad said aga pühapäevahommikused kõrvitsapannkoogid, seda tegu pean küll kordama. Kõik söödi käest ära.

kuidas sünnib toode?

Mõnikord ma mõtlen, et millesse ma end jälle mässisin :)

Kui Sibulatee mootor ja eestvedaja mulle FB vestlusaknas põrgatas mõtte, et kuuuuuuule, tee Mesi tares jõulunurk ja -pildistamine, olin ma hetkega müüdud. Sest jõulud on ju ägedad, ilusad pildid alati teretulnud ja Mesi tare niikuinii mul südames erilises kohas.

Ja sündiski meie uus toode ja eripakkumine.

Noh, hõikasingi täna siis välja:

Pakkumisse kuulub:

✔ 60-minutiline fotosessioon
✔ fotograaf imeline Eelika Liping
✔ 2-3 erinevat fotonurka jõuluses toas
✔ 1 jõulunurk õues
✔ rustikaalne/maalähedane kodune ja hubane stiil
✔ Mesi tare perenaise tervitus samovaritee ja maiusega

Vaatame siis, kas teistel inimestel ka see silmad nii särama paneb kui mul. Ja kas huvilisi on, kes viitsiks siia maailmaservale kohale sõita, et jõulupilte teha!