jutunurk

Minu väike Mesilane on ühtäkki suureks otsustanud kasvada. Kui siiani tema mõnusat unegraafikut rakendades oli mul võimalik end supernaisena näidata, siis nüüd on ilus elu läbi. Laps on nõus vaid ühe päevaunega ja seegi kestab u 1-1,5h viimasel ajal. 

Millegipärast sellega see suure lapse osa ka lõppeb. Ta pigem tahab minuga koos mürada, mul süles istuda, mind kraanikausist või pliidi äärest eemale tirida-lükata, aga mitte omaette ise mängida. Mängib vaid siis, kui ma poole meetri kaugusel andunult teda vaatan :)

Niiet mu tähtajad, mis siin kuklasse hingavad, lähevad kas lõhki või ma saadan oma härrad kahekesi spaasse paariks päevaks :) Et keegi ei nõuaks sülle ega süüa ega kaissu. 

---

Leidsin tänu preili M lingile, et Haridus- ja Teadusminsiteeriumi abil on paljudes kutsekoolides algamas hunnik tasuta kursuseid. Registreerisin end ka kolmele ja loodan, et sobin valimisse. Väga tore oleks saada teadmisi ja oskuseid, mida saaksin siin oma ettevõtluse hüvanguks rakendada. Superhärral tuleb siin hulgi lapsehoidja-teenuseid pakkuma hakata :) Lisaks tasuta kursustele olen end pannud ka paarile tasulisele koolitusele kirja. Et ikka võimalikult suurt spektrit teenuseid oma oskustega katta. Mul on siin küpsenud üks salasoov ja unistus ettevõtluse valdkonnas, aga no ma ei julge seda realiseerida. Aga mine tea? Äkki ma ikka ühel päeval astun oma saavutatud mugavustsoonist välja jälle ja teen ära? Lisaks olemasolevatele asjadele siis.

---

Paari sõnaga Eesti Laulust ka. Kui enne eelvoore oli tunne, et no ei ole ühtegi head lugu, siis finaalis oli juberaske seda ühte lugu välja valida mu meelest.

Minu lemmiklugu Sally (Go Away Bird) lõpukolme sekka ei saanud. Lisaks jäid sealt välja nii mõnigi hea lugu veel, nt Patience (I Wear Experiment). Immortality (Cartoon ft Kristel Aaslaid)mulle väga meeldib, aga ei oleks sobinud teda Eurole saata, sest no otsene kopipeist see lavategevus ju. Eelmise aasta võidulugu oli ka animatsiooniga. Ja Play Jüri Pootsmanilt on väga mõnus lugu, mis sobib täitsa. Minu arust täitsa hea valik!

---

Sain vihje uurida Säästumarketist hohloma-mustriga kleepse munadepühaks kaunistamiseks. Aitäh selle vihje eest, täiesti jumalikud kleepsud. Sattusin hoogu muidugi ja ostsin teisi ka, sest noh, meie külas on lihavõtted ka mingi eriti oluline kiriklik sündmus ja naabrid kingivad mune üksteisele. Sel aastal saan siis väga kirikliku muna vastu kinkida :)

---

Tegime härraga kohtinguõhtu. Mesilane jäi vanaema hoida ja käisime kinos ja klubis. Film mulle väga meeldis (Spotlight) ja vahepeal oli kõht ka põnevusest pinges. Härra kõik need kaks tundi ainult niheles tooli peal ja vist tukkus ka, sest osasid kohti ta üldse ei teadnud, kui filmi arutasime :) Arusaamatu, kuidas saab nii põneva filmi ajal tukkuda üldse :)

Klubis... tundsin rõõmu, et ma ei ole enam 20-aastane. Rõõm, et mul on mu kallis härra ja meie rutiin ja meie pere ja meie maaelu. Nii väsitas ära see u tunnine klubipaus rahva ja lärmi ja vilkuvate tulude seas. Sellal, kui rahvas alles massina sisse vooris, tulime meie juba ära.

Aga kui ma saaks 15-aastasele minale saata sõnumi, siis ma käsiks tal 20-sena Tartusse minna (ja leida oma härra palju-palju varem üles juba). NIIIIII palju noormehi igal pool. Naisterahvaid oli ikka palju vähem. 

Minu 8.märts

Minu hommik algas sellega, kuidas härra hommikusöögi koos lilledega voodisse tõi! Hea, et ma saagi käima ei jõudnud tõmmata, sest kuulsin kuidas ta voodist välja hiilis ja köögis süüa tegi. Tavaliselt teeb ta süüa omale, kui tal mingid tööasjad ajada ja meie Mesilasega edasi magame. Kuna oli juba ammu ette kokkulepitud minu linnaluba, siis oli teki all kulm kortsus, et kuhu ta nüüd minna plaanib? Olin valmis vastavat märkust tegema, kui kuulsin, et härra toast välja hiilib, ja olin targu vait :) Klikkis ära, et mis päev :)

Hommikusöök oli imearmas ja sellele järgnes kokkulepitud linnaluba ja õhtul koju jõudes ootas mind valmis meisterdatud õhtusöök laual.

Lihtsalt võrratu armas päev. Ei ole vaja kalliskive, et naisel silmad särama panna. Härra on tänase päevaga kohe mitu plusspunkti teeninud ja ma luban pühalikult paar järgmist korda pahandamata jätta, kui need sokid jälle vannituba ise üles ei leia :)

Ahjaa. Koju jõudes ja enne kui ma sain härraga õhtustama asuda, läks lahti tohutu naabrivalve laine. Naabrimehi rooside ja šokolaadidega muudkui saabus!

Soovitan Prillitoosi

Vanainimesed, nagu me härraga oleme :), vaatasime hommikul Prillitoosi. Ma ei teadnudki, et neil nii muhe huumorinurk sinna tehtud on. Nimelt siis antakse ette üks tänpäeva noorte slängisõna ja pensionärid arutlevad kaamera ees, mis see tähendab.

Tänane sõna oli - chattima.

Härrad ja prouad seal üksteise võidu siis räägivad, kuidas vanasti käis see peole minekuks chättimine. Panid lipsu ette ja kaabu pähe ja... See riidesse chättimine oli üks oluline osa pittumineku juures. Siiamaani lihtsalt ajab naeru turtsatama.

Härra mõtlesime, et eks see meie saatus ka ole 40 aasta pärast. Chättime riidesse ja ei saa üldse aru, mida need lapselapsed räägivad :)

Projekt "Külalistemaja" - 21

Ammu pole projektidest kirjutanud. Mitte sellepärast, et midagi teinud poleks, oleme ikka, aga mulle meeldib teha postitusi algusest lõpuni protsessist ja lõpuni pole mitte midagi jõudnud veel. Meil on kuidagi mitu erinevat asja korraga käsil, seega vahepeal nokitseb härra ühe asja kallal, siis teise kallal. Nii see aeg läheb.

Kahjuks läks arvutiga seotud tööõnnetuse tõttu kaotsi nii mõnedki pildid mul, seega kõigest polegi enam kronoloogilist järjejuttu mu enda jaoks.

Seekordne postitus tuleb tare sisehoovis (nii nimetatakse siinkandis nn aita, mis on siis terve kompleksiga ühe atuse all olev majandusruum - vanasti loomad, nüüd puukuur või  mingi kolmas funktsioon) olevast soome saunast.

See saun oli algusest peale nii kaputt kui olla sai. Pildid on hästi kehvad, sest said mingil ajahetkel tehtud telefoniklõpsuna ja kaameraga tehtud pildid on vist nüüd manalateele läinud. Pealegi pime ja kole ruum ja ega sealt mul häid ülesvõtteid õnnestunudki teha. Aimu vähemalt saab ja endale siis meenutuseks, milline koledus see oli.

Kõige alguses:

Ühesõnaga täiesti mäda ja läbi ja fui. Pikka aega arutasime ja konsulteerisime pere liikmetega ja jälle arutasime omavahel ja vaatasime oma rahakotti ja... et mis me teeme selle saunaga. Ses mõttes, et kindlasti jääks see saunaks edasi, aga kas püüda taastada või maha võtta ja nullist uus teha või siis teha potjomkinin. Et siis kestab, kaua kestab?

Vahepeal sai ruum seest maha lõhutud. Ehk et siis need saunalavad ja olematud põrandalauad. Ahi oli ainus, mis sai uue elu omale suvel kerkinud kilesaunas. Tükk aega vaatas seal vastu muldpõrand ja ruumi kasutasime siis mingite asjade ladustamiseks vahepeal.

Väljast nägi see saun välja selline:

Ühtlasi võtab ahhetama ka, milline see hoov oli täna aasta tagasi.

Katus oli tõrvapapp ja see sügisel suurte tormide ajal lendas pealt ära ka veel. Käisin korjasin tükke muudkui mööda hoovi kokku.

Enne esimest lund sai see tõrvapapp maha võetud, kontrollitud üle kõiksugu palgid ja roovid (no missiganes see õige nimetus on, mille peale katust pannakse eksole) ja nüüd on saunal korralik katus peal. Sellest protsessist tehtud pilte alles ei ole. Praegusest seisust saan pildi teha küll, pean selleks õue minema. Hetkel ei viitsi :)

Seejärel jätkusid tööd juba sees. Pandi uus lagi ja puhastati palgid.

Mingi hetk sai ka põranda ettevalmistamiseks päris korralikult mulda välja veetud.

Eile jõudis härra niikaugele, et põrand sai valmis.

Saun valmis pole veel kaugeltki, aga ma ei mallanud veel paar kuud oodata kirjutamisega :)

Vaja on veelkord vundamenti krohvida, saunaahi paika panna, müür laduda selle ümber. Sein ehitada lavaruumi ja riietumisruumi vahel. Valgustus, saunalava ehitada jne. Ühesõnaga tööd veel jagub. Aga vähemalt asi liigub ja saun pole enam nii kole ruum, et ise ka minna ei taha.

Tööelu

Viimaste päevade vabad hetked (loe: Mesilase uned) olen kõik veetnud tööd tehes. Ei, mitte maatöid või ehitust ega ka mitte kodusisustust tehes, nagu hing ihkab. Mitte ka palgatööl, sellest ma ju ometi "puhkan". Praegune prioriteet on olnud mu ettevõtted ja nende tegevuste finantseerimine. Mis mul üle jääb, kui unistusi on rohkem kui rahakotis vahendeid.

Kui mu palgatööks on EL fondid ja projektid ja suhtlemine vastutava ministeeriumiga ja projektitaotlused ja toetuslepingud ja aruanded ja ametlikud kirjad jaaniiedasijaaniiedasi, siis viimased päevad on tunne, et.... i'm back. Päevade viisi olen internetist otsinud fonde, millel oleks kõigepealt mulle sobiv meede ofkoors ja siis avatud taotlusvoor või see kohekohe tulemas. Olen lugenud kilomeetrite viisi määruseid ja nõudeid. Kõik hakkab juba segi minema. Tuleb läheneda ikka selle nurga alt, nagu ma teeks siis, kui palgatööl oleksin. Exceli tabelid. Rohkelt exceli tabeleid fondide, meetmete, avanevate voorude jm infoga. Et mitte ühtegi rahavõimalust maha ei magaks. Et siis ohtralt projekte kirjutama hakata.

Mulle tähendab see pikki tööpäevi arvutis. Härrale tähendab see pikki päevi lapsehoidjana, sest ma ei ole nii võimekas, et tähelepanu nõudva lapse kõrvalt ühe sõrmega suudaks kogukonna koostöö vajalikkust ülistada. Aga ise ta käib ja sisendab mulle mantrat, et ma raha koju tooks :)

Aga jah. Selle tõdemuseni olen tänaseks jõudnud - keegi ei too sulle kandikul midagi ette (v.a siis, kui sa töötad ministeeriumi haldusalas ja fondide meetmed on kuskil arengukavades kirjas ja see on ministri prioriteet, et sa selle projekti teeks. Siis sa kuuled ette ja taha tähtaegadest ja muust infost). Ise tuleb tikutulega taga otsida, kus võiks olla mõni fond või selts, kellelt võils taotleda. Ja kui lõpuks surfadki juba kümnendale kodukale mööda linke jõudes välja täiesti perfektse võimaluse. Selgub, et taotlusvooru tähtaeg oli kuu tagasi. Või eile... ja et näe, taotlused on esitanud see või too tegelane, kellega koos justkui ajad siin suurt asja. Aga ei, ta ei võinud ju ometi vihjata tähtajast või avatud voorust midagi.

Et siis, kuivik olen. Nina on pikkades tähtsates tekstides, samal ajal kui tiivust oleks nagu taevasse tõstetud oma unistustega.

Ma loodan vaid, et mu töö kannab ikka vilja ka. Väga loodan.