Sellise küsimuse esitas mulle üks kallis sõbranna. Et miks ma maale kolisin? Mis on asja võlu? No see tuleb pikk vastus.
Meie maja ostmise lugu on iseenesest lihtne, sellest olen kirjutanud ka. Härraga suure armumise ja roosamanna ja südamete aegu (neid on jätkuvalt, kuid teistmoodi) mõtlesime, et tuleb ikka ISE midagi teha. Ettevõtlust alustada. Kaua ikka palgatööl istuda? Ja et härra on Peipsiga olnud seotud üle 10 aasta juba, tutvustas neid võlusid mullegi ja nii me siis otsustasimegi siia ühe külalistemaja teha. Mõeldud-mõeldud ja maja me ostsime. Siis aga juhtus see, et ma armusin sellesse majja ja hoovi ja imelisse suvesse ja üleüldse. Oli mõeldamatu, et keegi teine MINU KOJU oma poriste jalgadega sisse jalutab või et teeb, mis turistid teevad. Tuli tunne, et SEE on SEE.
Samal ajal tegi härra väikest viisi ultimaatumi, et kaua me elame nii, et üks Tallinnas, teine Tartus. Tuleb ühist rada minna, see tähendab mina Tartusse. Ja ega see ei tundunudki mulle kõige hullem plaan. Armastus oli suur ja igatsus härra järele veel suurem. Kolisin meie pessa Tartusse, Tallinna pesa andsin noorema venna kasutusse.
Kuklas tiksus endal saatuse iroonia - oma kalli preili M-ga olime tihti unistanud suurest armastusest ja kuidas meie naistereisid asenduksid juba perereisidega. Tore oleks niimoodi. Preili M rääkis, et temal poleks midagi selle vastu, kui tuleks suur ja tugev mees, kalju, kellele toetuda, ja nad elaksid-toimetaksid maal. Et tema koliks küll. Sel ajal ma tundnud mingit tõmmet maaelu vastu, ooihsandei. Minu esimene reaktsioon oli, et mismõttes sa kolid maale? Mis minust siis saab? :) Ja palun eks, nüüd olen mina maal, mitte tema.
Ma olen üles kasvanud pisikeses alevis, terve lapsepõlve suved-talved veetnud maal vanaisa manu. Samas kohas on nüüd ka vanematekodu, sest nad ehitasid vanaisa maja kõrvale enda oma. Ekshärraga ehitasime Tallinnast välja põllu peale maja (seal ei olnud SEDA tunnet, üldse mitte). Kui eksiga lahku läksime ja ma Tallinna korteri ostsin ja ära kolisin, oli tohutu vabanemise tunne. Ei mingit maaelu enam, mõtlesin.
Ja siis tuli härra! SEE ÕIGE!
(peaks tema täägi siin blogis ära muutma, ma temaga tutvudes ei julenud arvata ega unistada millestki suurest, sest niikuinii.... läheb nagu alati. Sestap ta sai nimeks/täägiks mr right(now) ehk et härra õige praegusel hetkel)
Kolimine Tartust Peipsisse tuli väga kiiresti ja väga sujuvalt. Tol hetkel oli meil kolm majapidamist (Tallinn, Tartu, Peipsi) ja see käis rahakotil üle jõu. Jäi Peipsi.
Kui linnapreilina mul pidi olema iga päev mingi plaan, mingid tegevused. Kino-kohvik-deit-action, siis nüüd siin, maal... Mul on ka iga päev action, aga teistmoodi. Niikaua, kuni mul on, millest unistada, mida visualiseerida ja teostada (olete ehk täheldanud mu projekte? :D), niikaua on kõik bueno. Eks ma kardan seda aega, mil algavad argimured ja logistika, aga ma surun need mõtted praegu maha.
Aga mis mind siis siin maal võlub? Ma avastan iga päev, kuidas ma üha enam oma emaks muutun. Kahju, et ma talle ei saa seda öelda. Nüüd oleks meil veelgi rohkem rääkida.
Eile hoovi peal tööriistadega ringi jooksva venna kamandasin ma vaatama, et näe, mul lilled tärkavad :) Ema alati näitas oma lilli mulle ette, et kas sa nägid juba, kaktus õitseb??? Päris mind huvitas, mis lill nüüd õitseb ja mitte kunagi ma ei märganud ilma suunamiseta. Nüüd aga olen ise samasugune. Kiusan härrat ka oma lilledega :)
Mulle meeldib mu kodu! See, mis me oleme korda teinud. Mulle meeldib juba see osa kodust ka, mida veel ei ole, mis alles kerkib seina taga. Oi kuidas ma ootan seda aega, kui me härraga ehituse üle võtame ja hakkame sisetöödega (loe: minu inspiratsioonikaustast saadud ideedega) pihta hakkame.
Mulle meeldib mu hoov. Missest et praegu on pool hoovi saekaater, pool on roopaid ja saepuru täis. Aga teine pool on imeline muru ja mu peenrad ja lillepaat. Samuti korvid!
Mulle meeldib Peipsi järv. Ma ootan, et Mesilane juba ringi paterdaks, et me saaks teha perega paadisõite ja üleüldse rattaga siin külade vahel ringi sõita, jalutada, toimetada.
Mulle meeldib see värske õhk. Linnulaul. Päike, kui seda on.
Mulle meeldib härra ja kui hea mul temaga koos siin on.
Lõpusõna ka:
Rsk, need sääsed!!!
