Vahepeal käisime härra abikaasaga ka Tartus teatris. Kui postkasti potsatavad kutsed etendusele, siis sinna me läheme. Ega ise ei taipa endale teatri jaoks aega vötta, hea, kui söprade vöi pisikese reisi jaoks saab kalender tühjaks töstetud aeg-ajalt. Kinos käime ka heal juhul kord aastas, teatriga samad lood. Viimati teatris sai käidud ilmselt eelmisel (kui mitte üle-eelmisel )suvel ja vabaöhuetendusel Alatskivil.
Seekord leidsime end Karlova teatrist, etendus oli "Hea pöhjatuule vastu". ERRis ka lühike ülevaade etendusest, mis esietendus Karlovas aasta tagasi. Etendus räägib virtuaalmaailmas tekkinud suhtlusest, mis kasvas välja suureks armumiseks/armastuseks.
Veikko Tääri kehastatud Leo, mul on nii kahetised tunded selle tegelaskuju vastu. Mölemal tegelasel on oma pagas turjal, mis kumbagi ettevaatlikuks teeb. Kui naispool tunneb, et lugu hakkab tal üle pea kasvama, korraldab ta oma söbrannaga Leole kohtumise, sest "te olete nii ühtekad ja sobiksite üksteisele". Siis Leo läheb saab temaga kokku (naispeaosalisega nad kunagi kokku ei saanudki ega tea, kuidas teinepool väljagi näeb) ning kättemaksuks, et Emmi sellist asja välja käis üldse, magab söbrannaga koheselt. Samas on nii armunud Emmisse, mida ta tunnistab ainult siis, kui on möne (vöi veidi rohkem) pokaali veini joonud.
Emmi tegelaskuju vastu on mul suur respekt. Kuigi ta suutis ülepeakaela ära armuda, ei teinud ta ühtegi sammu, et abikaasat petta. Seal oli muid liine veel, asi oli korralik telenovela, aga etendus näitas seda, mis nii tihti (mitte alati, aga tihti) on päriselus ka. Naine mötleb perele, mees millelegi muule :)
Hea etendus oli, veel tükk aega lainetab sees. Härra kiitis ka heaks, väga eestimehelikult ja paljusönaliselt teatas, et etendus oli normaalne.
Soovitan!
![]() |
| Etenduse ülesehitus ja visuaalne pool oli ka pönev. Ühel pool naise tuba ja arvuti, teisel mehe. Etendus oli üleni e-kirja vormis, sest nii nad suhtlesid. |

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar