Mina, sõltlane!

 Tere!

Otsin Anonüümsete Korilaste toetusgruppi, kuhu koosolekule minna. Sest ma olen sel sügisel endale tunnistanud, et mul on süvenev sõltuvus. Ma tahaks kõike purki panna, moosiks keeta, kuivatada, marineerida, hapendada, säilitada. Olukord on nii hulluks läinud, et ma tõsiselt mõtlen seente marineerimisest, sest ma sain eelmisel nädalavahetusel hambaga maitsta imelist hoidistust ja sain retsepti ka. Ja ma isegi EI SÖÖ SEENI tegelikult. Ja mulle pole keegi ka pangetäit seeni poetanud, et tal üle ja kas ma ei tahaks! Ma hullult tahaks muide!

Anonüümsetesse Korilastesse tahaks pöörduda kiitlemiseks muidugi. Ja üksteise võidu uhkustamiseks, kes mis kogustes mida on jõudnud ära hoidistada. Mul on käed korralikud maanaise käed praegu - lõigutud ja parkunud, aga kelder on punnis täis. Ma hiljuti nägin veebis mingit artiklipealkirja, et eestlased enam keldrist lugu ei pea maja ostul. Issand, kui loll artikkel (või siis need ostjad). Ma annaks vasaku käe väikese sõrme  suurema keldri eest, kui meil on. Sõpradel 3 km kaugusel on maakivikelder, kus saab sees PÜSTI SEISTA, riiulid igal nurgal! Oi, ma kadestan. Meil on selline pisike, kükakil saab ainult liikuda ja seegi on punnis hoidiseid täis! Meil lihtsalt ei saa sügavamale keldrit ehitada, vesi tuleb vastu.

Niisiis, hetkeprotsessid - üle päeva lõigun õunu, et ahjus kuivatada. Patt on lasta õuntel maha kukkuda ja mädanema minna, kui ma võin nad ära kuivatada, et lastega talvel nosida ja ka Samovarimajas külalistele pakkuda (sest kui külaliste meel on rõõmus ja kõht täis, siis on mul ka, millest endale palka maksta eksole). Viimane, sel aastal kolmas, laar ebaküdooniaid on lõigutud ja puhastatud, ootab nüüd siirupi välja kurnamist ja pudelisse panemist. Lõigud aga lähevad jällegi ahju, sest oi kui head krõpsud neist saab. Samovarimaja külaliste lemmikud on need ka! Teise laari kõrvitsaid lõikusin täna ära ja peale ööd külmas seismist saan homme hommikul marinaadiga purki panna. Kõrvits on Mutuka-preili lemmik ja mullegi on hakanud väga meeldima.

Pirni püüan ka ahjus kuivatada, vaatame, kas tuleb välja. 

Eelmise nädalavahetuse veetsime Prangli saarel sõpradega ja kuna meie pere saabus päev varem kui teised, veetsin ilusa  päikselise päeva kättpidi kibuvitsapõõsastes, mida saar täis on. Oi, see oli valus päev, sest kui palju teravaid okkaid. Lõpuks üks saaremees halastas ja otsis mulle kindad.  Kibuvitsamarjad on jub ahjust läbi käinud, jahvatatud ja valmis tee sisse minema. Mõnus vitamiinisüst sügisel-talvisel ajal!

Igasügisesed kreegi- ja hekiploomimoosid jäid tänavu ära :( Sest juunikuu alguses võttis öökülm kõik õied ära ja mida ta võtta ei suutnud, võttis ära lehetäi! Nii kahju, kreegimoos on mu lemmik lihtsalt!

Pihlakad ja astelpaju ootavad sügavkülmas oma järge. Lähevad ahju siis, kui õunte hooaeg möödas ja ahi vaba.