natukene pealinnas käimisest ja natuke muid mõtteid sekka

Enda arust ma olen alles täitsa noor. Vahepeal peab küll täpset vanust meenutama või isegi arvutama hakkama, sest alates 28ndast eluaastast on koguaeg see vanusenumber sassis mul. Väga veider. 

Ja nüüd kutsus tööandja mind vahelduseks kodunt välja pealinna, et mulle anda 10-aastase laitmatu töö eest teenistusrist. Juba 10 aastat!!! Vau. Tegelikult rohkemgi veel, aga ma olen oma püsimatu hingega vahepeal Austraalias käinud ja kodus lapsi ka kasvatanud. Nüüd võime härraga kodus pidulikke vastuvõtte koos korraldada ning oma ristid rinda pista. Tal on neid veits rohkem kui mul.

Austraaliast rääkides. Facebookil on päris tore komme vahepeal vanu meenutusi tervituseks visata ja selgub, et täna hommikul kuus aastat tagasi astusin ma lennuki peale. Mis ühtlasi tähendab ka, et kuus aastat tagasi kallistasin oma ema viimast korda. Temast tunnen ma küll puudust, tahaks talle nii palju asju rääkida ja temalt muudkui kiita saada :) Ta oli selles osas super, alati elas kaasa (ja kiitles selja taga teistele ka minu saavutusi). 

Mõnikord on neid tagasivaateid mõnus teha. Kuus aastat tagasi ei julenud küll mõelda, et mis põnevat elu toob ja kuhu ma jõudnud olen. Igasugu tööintervjuudel ja team-buildingutel peab alati sisekaemusi tegema, et kuhu ma olen jõudnud viie aasta pärast. Isegi täna ei julge vaadata edasi nt aastasse 2023. Võib olla täiesti ulme, mis ma siis teen ja kus ja kui suurelt :) Ja viie aasta pärast on mu Mesilane juba suur koolilaps, appikene :)

Aga pealinnas näpistasin omale iseenda aega ka. Kui juba (pea-)linnaluba saadud oli eksole. Tervitused ->e-le kiirtrehvungi eest ja siis mõtlesin tegeleda suvise ürituse kõige olulisema detailiga. Kleidiga. See ei ole lihtsalt kleit, see on THE KLEIT eksole. Mul on päris selge visioon, missugune ta olema peaks ja siis astusin mööda minnes sisse Liina Steini poodi. Oeh, mott on nii maas :)

See talvine kleidiotsing (mitte isegi pulmakleidi, aga üleüldse riideeseme kui sellise) on niiiiiii nõme. Esiteks on kümme vammust seljas, koori neid seljast maha. siis seisad seal riietuskabiinis eriti erksa valguse käes, oma 100tuhat DENi sukapüksid rinna alla välja venitatud, et soe oleks. Loomulikult on kõik näidiskleidid 34 number, mis unistustes ka selga ei lähe, aga "luku saab selja pealt lahti jätta..." ja vaatad end siis kleidis, mis peaks sind tegema kõige kaunimaks ja erilisemaks. Käevarred lotendavad, kleit pigistab, materjal pole üldse see, mis ma piltide järgi nagu arvaks, et nahal tundub. Kõik on nii vale. 

Rohkem ma kleite proovida ei viitsinud ega tahtnud. Pruudisalonge ei otsinud üles, sest kui tunne ei ole see, siis ei ole. Ses osas oli sel poisil seal LiinaSteini poes õigus, et neil on personaalsem lähenemine ja toodang, kui pruudisalongis, kui ühte kleiti kümnes erinevas suuruses. Ma tundsin, et see minu kleit ilmselt kuskil pruudisalongis ootel kindlasti ei ole.

Pigem peaksin ilmselt õmblejat otsima hakkama. Soovitusi Tartu kandis?

Facebookis leidsin NYMF lehe ka, neil on umbes sellised pitsilised boheemkleidid nagu ma unistan. Aga hinnad on neil sellised, et appikene. Kleit, mida kanda ÜKS kord (ok, ma kannaks kaks kora, aga siiski)! Päris 2000 euri ei tahaks selle alla panna...

veimevakk täitub

See aasta on alanud suure isetegemise ja pulmapeo ettevalmistamise tähe all. seega ei ole mul väga miskit põnevat postitadagi. Igal vabal minutil ma nokitsen midagi, teistel minutitel üritan arvutis tööasju teha, põnnid jala küljes rippumas. Ja siis kolmandatel minutitel on mingid muud asjad - igapäevaelu, söök-koristamine-lapsed või siis linnasõidud-asjaajamised-arstiajad ja nende ajal ma muudkui mõtlen, et kuidas tahaks praegu aega hoopis mingiks käsitööks ära kasutada.

Viis kuud on jäänud ettevalmistustega tegelemiseks ja hea on, et praegune tubane aeg võimaldab planeerida ja tegeleda. Kuna härra tegeleb iga päev ja iga minut praegusel ajal järve peal karakatiga sõitmiseks või siis hoovis selle putitamiseks, siis meil muid sellesse aastasse planeeritud tegevusi hetkel ei toimu.

Eks kevade saabudes, kui saab rohkem õues end tuulutada ja toas ei malda enam olla, saab hakata tegelema sellega, mis hingel - maja puhtaks kolimise ja ehitustööde jätkamisega. Seni aga, kuni härra hõivatud, ma pigem tegelen käsitöö projektidega, nagu juba öeldud.

Ja aru ma ei saa. Paljud inimesed planeerivad omi pulmi aasta kuni mitu. Ma juba praegu pooleaastase ette mõtlemisega näen, et olgugi, et mul on põhjalik visioon ja to-do list ees, tuleb iga paari päeva tagant jälle uusi mõtteid juurde. Nimekiri muudkui laieneb, mitte ei saa linnukesi ette.

Kõik need asjad on peaasjalikult enda nokitsemise vaev ka. Eks mingis osas ka materjali kulu võib ette tulla, aga siiski. Võta kätte ja tee ära. Aga neid detaile on nii palju mu peas, mida kõike tahaks. Eks see pidu üks suur pitsiline muinasjutt olema saab, aga ma olen nii suur piltide fanaatik ja albumeid sülle võtta jalapata harrastan üsna tihti. Nii ka saab pulmaalbum suur ja mahukas olema, sest igasugu ägedaid pisiasju ja dekoratsioone saab ka mõnuga olema. Et pärast kihvt meenutada oleks. Sest abiellud ju ikka mõttega, et üks kord elus eks?

Mõned päevad tagasi juuksuri juures ette kuupäevi ja kellaaegu kinni pannes juuksur imestas, et kuidas ma nii pikalt laste kõrvalt saan ette planeerida. Nagu miks ei peaks saama? Teine kommentaar oli tal veel, mis kuidagi noaga lõikas:

"See on sul esimest korda? No siis küll. Teisel korral juba võtad vabamalt."

Ee, misasja? Jah, elus juhtub asju. Paljudel juhtub. (Uhh, hiljuti sain järjest kolme sõbranna lahutuse uudised, võttis pikaks ajaks sõnatuks). Aga oma pulmi planeerides ma küll ei mõtle, et ah, mis sitasti, see uuesti. Ma ikka siiralt loodan, et kõik meie naginad ja tule purskamised (minu omad siis) saame ikka päeva lõpuks selgeks räägitud ja musi andes magama minna.

Jutt kadus kuskile vasakule ära. Eks ma jätkan jälle näputööga, sest nii vahva on vaadata, kuidas magamistoas olev kirst erinevate ettevalmistustega täitub. Nagu veimevakka valmistaks ette, ausõna :)

Käisime hiljuti peokohta uue pilguga üle vaatamas ka Et noh mõõta silmaga, et palju mul mingeid kaunistusi ja värke kuhu panna oleks. Tõdesin, et see koht ning hooviala on ikka tohutusuured, niiet tuleb õmblusmasinale ja heegelnõelale edasi kuuma anda.

romantiline valentinipäev 2018

Meie pere traditsiooniline romantika on tähtpäevade puhul spaasse minna. Nii oligi oodata 14.veebruari lähenedes, et härra meid autosse pakib (loe: mina pakin asjad ja lapsed riidesse ja härra ujumisriided kaasa jne) ja suundume kuhugi sulistama. Et Mutukas on alles kaisuloom ja rinnapiimal, siis teda veel kuhugi maha jätta ei saa ja Mesilast oleks olnud väga ebaõiglane siis ka mitte kaasa võtta. Eriti teades, kui suur sulistamise fänn ta on.

Seekord valis härra välja Pärnu Estonia termid. Seal me polnud varem veel käinud. Pärnu (peale Saaremaa ja Hiiumaa) on meie juurest startides vist üks pikemaid sõite üldse, teeb isegi Tallinnale ära. Lõbus autosõit ühesõnaga. Kaks põnni, kes veits magavad ja siis ülejäänud aja virisevad, sest ei taha nii pikalt autos istuda.

Jõudsime termidesse ja esimene rõõmusõnum kohe checkinis oli, et tol päeval termid ise on kinni. Saab minna kõrvale Estonia resorti spaasse. Kõrval tähendab 200+ meetrit läbi lume ja külmakraadide. Päris mitte see variant, mis meil oli mõttes, et toas ujukad selga, hommikumantel peale ja sulistama.

Teine rõõmusõnum oli tuppa astudes, see oli kuidagi eriti väike tuba.

Siis hakkas Mutukas jorrama ja tundus, et ujuma minek on mission impossible. Otsustasin, et panen Mutuka õhtuunne ja pikutan siis ise ka. Las poisid sulistavad kahekesi.

Mutukas suikus, pikutasime ja mõne aja pärast hiilisin ise ära duši alla. Sellist privaatset luksust meie avatud vannitoaga kodus küll ei ole. Nii kui ma kodus vannis, on kaks tükki kohe kohal ja tahavad ka vanni saada :)

Umbes viis minutit hiljem ilmus ukselävele väike peanupp, kes protesteeris minu valikute üle. Peagi pladistasime siis koos duši all.

Pärast pesu haarasin Mutuka rätikuga valgete pesudega voodile, kuivatasin ja mudisin teda, kuni ta hakkas ringi rallima, et ma saaksin avastada tema kauni panuse meie romantilisse valentinipäeva. Neiu oli jõudnud salaja kakada ja loomulikult püherdas seda nüüd laiali. Seda kaunist voodipesu võite omale ise ette kujutada.

Et poistel läks spaas aega mõnuga, siis Mutukas tüdines minust ja muidugi protesteeris selle vastu, et ta vennaga kahekesi mingeid põnevaid lolluseid ei saa teha. Lõpuks, kui tema palvetele vastati ja mu poisid naasesid, algas "kauaoodatud" tramburai muidugi. Õhtu preemiaks oli mulle 3 lonksu härra soetatud pakiveinist.

Plaan oli, et kuna me läksime spaasse ja ma sulistama ei saanudki, et siis hommikul läheme kõik koos. Loomulikult nullisid lapsed selle plaani ka ära - terve öö mõlemad läkastasid ja köhisid marudalt ning Mesilane nuttis valusa kurgu pärast. Jess!

Hommikul oli kergendus, et pakime siis varakult end kõik kokku ja sõidame koju tagasi. Käisin spaas ilma spaas käimata. Romantika argipäev, kui sul on kaks kuni kolme aastast last.

Vähemalt oli tänases päevas midagi toredat ka. Blogimise kaudu tuttavaks saanud Kris V elab ja toimetab Pärnu külje all ja me sõidame sealt ju koguaeg mööda. Seekord otsisime tema ja ta kaasa üles ja Mesilane sai hobustele porgandit anda ja kõik olid rõõmsad!

glämmelu

Arusaamatu, kuhu aeg kaob?

Viimased paar nädalat on väga tempokad olnud. Üritan päeva maksimaalselt kasutada, kui Mutukas magab ja Mesilane lasteaias on. Nendel teistel päevadel (kui Mesilane kodus) päev algab, kui Mutukas kaisust pea kuklasse ajab ja Mesilane oma voodist teisele poole kaissu poeb (totaalne kanaema poos) ning siis kohe lõppeb, kui Mutukas juba pool tundi joriseb ja kaissu nõuab, aga mina ikka veel käin Mesilasel järel, koristan mänguasju nüri järjekindlusega ja pean kuulama Mesilase jonni teemal "ei taha tuttu, ei taha lasteaeda, taha(n) männnngida".

Glämmelu ühesõnaga.

Aga neil hetkedel, kui majas on päeval vaikus ja ma saan teha omi asju, tähendab see siis muidugi:

-nõudepesu

-mänguasjade koristamist

-riiete pesu

-riiete triikimist

-ahju kütmist

-arvutitööd (arvete koostamine, bronnide kinnitamine, turundustöö, mesitare blogimine, projektitaotluste kirjutamine)

-käsitööd ehk ettevalmistused suveks

-vahel kui veab, jõuan süüa ka teha.

Käsitöö on küll mu meeled vallutanud. Kuna ma ei ole eriti tugev õmbleja-heegeldaja, siis võtab kõik aega ja tulemused on võibolla ka keskkooli tasemel (kuhu ma oma harjutustega ju jäin ka, viimane tööõpetsetund oli 9.klassis), aga ma ise olen niiväga rahul. Pusin ja näen, kuidas asi ilmet võtab. Ja see ongi minu jaoks piisav. Härra ka noogutab kaasa, et talle meeldib, see on suur tunnustus :)

Nuputasin välja ka EV100 jaoks sinimustvalge kleidi, mida siin juba varakult otsima asusin. Lõpuks ei tellinud kuskilt midagi, sest hiinakaid ei tahtnud ja eraldi õmmelda ka ei tahtnud, sest hind läks juba päris krõbedaks. Eile astusin sisse ühte Tartu Humanasse, ostsin 2 euroga musta kleidi ja Abakhanist juurde trikoloori värvides laiasid pitspaelasid. Täna hakkan õmblema :) 

Kuna ma päris kõiki käsitööalaseid ettevalmistusi pulmade tarbeks ei taha blogis ka ettenäidata, sest nii mõnedki sõbrad luusivad siin ringi, siis jätan paljud asjad neile ka pulmapeole avastamiseks ja vau-effekti lootmiseks. Eks ma siis suvel saan olustikupilte jagada.

Vahepeal oli ka Mesilase sünnipäev ja siis veetsime paar päeva Tallinnas. Ta juba paar nädalat vatras, et varsti läheme Tallinnasse sõprade juurde ja on sünnipäev ja sõbrad ütlevad talle "Palju õnne!" :) Väga armas oli. Välja valitud Väike linn mängutuba oli super. Julgen küll kiita. Hind muidugi ka nõks krõbedam, aga oli, mille eest. Isegi mina oleks väga tahtnud seal mängida ja 2,5 tunnist jäi väheks. et kui keegi teine veel planeerib, siis soovitan läbirääkida veidi pikema ajakasutuse osas.

Nüüd veel viimased pingutused ja korraldamised. Homme meie juures Sibulatee saunafEST - 12 vahvat sauna, ülipalju mõnusaid auhindu ja imeline talveilm. Talvepuhvetid ja üllatused. Kui sul homseks plaane pole, siis veel jõuab täna registreeruda ja pileteid osta Piletilevist. Lubame, et äge on!

google is watching you

Google saadab mulle iga kuu teavitusi minu liikumistest. Tegelt nats õudne ka, kuidas telefon taskus su tegemisi jälgib. Ma vist olen liiga palju vandenõuteooriaid lugenud ja filme vaadanud :)

Igatahes, telefoni põhjal meili teel sain teada, et ma jaanuarikuus liikusin 3 km ja sõitsin autoga 52 tundi. Algul lugesin kiiresti ja valesti, et 52 km, mis oleks nii vale, sest kõik need Tartu vahet sõitmised ja nii, aga 52 tundi autos... päris hull.

Nii palju siis mu sportlikust jaanuarikuust. Ma panen kõik põnnide haiguste süüks ja siis sünnipäevade süüks. Ma olen ainult koogidieedil olnud.

tere, veebruar!

Kui meie perega Mutukas ei olek svahepeal liitunud, peaksin ma esmaspäeval kontsakingad jalga tõmbama ja tagasi tööle minema.

Päris hirmus mõte :)

Kuhu on kolm aastat kadunud? See oli ju alles äsja, kui ma töö juures torti pakkusin ja koju jäin ning Mesilane meile minu kõhust minu kaissu kolis. Nüüd saab ta ülehomme kolme aastaseks. Palju õnne, mu Mesilane.