See aasta on alanud suure isetegemise ja pulmapeo ettevalmistamise tähe all. seega ei ole mul väga miskit põnevat postitadagi. Igal vabal minutil ma nokitsen midagi, teistel minutitel üritan arvutis tööasju teha, põnnid jala küljes rippumas. Ja siis kolmandatel minutitel on mingid muud asjad - igapäevaelu, söök-koristamine-lapsed või siis linnasõidud-asjaajamised-arstiajad ja nende ajal ma muudkui mõtlen, et kuidas tahaks praegu aega hoopis mingiks käsitööks ära kasutada.
Viis kuud on jäänud ettevalmistustega tegelemiseks ja hea on, et praegune tubane aeg võimaldab planeerida ja tegeleda. Kuna härra tegeleb iga päev ja iga minut praegusel ajal järve peal karakatiga sõitmiseks või siis hoovis selle putitamiseks, siis meil muid sellesse aastasse planeeritud tegevusi hetkel ei toimu.
Eks kevade saabudes, kui saab rohkem õues end tuulutada ja toas ei malda enam olla, saab hakata tegelema sellega, mis hingel - maja puhtaks kolimise ja ehitustööde jätkamisega. Seni aga, kuni härra hõivatud, ma pigem tegelen käsitöö projektidega, nagu juba öeldud.
Ja aru ma ei saa. Paljud inimesed planeerivad omi pulmi aasta kuni mitu. Ma juba praegu pooleaastase ette mõtlemisega näen, et olgugi, et mul on põhjalik visioon ja to-do list ees, tuleb iga paari päeva tagant jälle uusi mõtteid juurde. Nimekiri muudkui laieneb, mitte ei saa linnukesi ette.
Kõik need asjad on peaasjalikult enda nokitsemise vaev ka. Eks mingis osas ka materjali kulu võib ette tulla, aga siiski. Võta kätte ja tee ära. Aga neid detaile on nii palju mu peas, mida kõike tahaks. Eks see pidu üks suur pitsiline muinasjutt olema saab, aga ma olen nii suur piltide fanaatik ja albumeid sülle võtta jalapata harrastan üsna tihti. Nii ka saab pulmaalbum suur ja mahukas olema, sest igasugu ägedaid pisiasju ja dekoratsioone saab ka mõnuga olema. Et pärast kihvt meenutada oleks. Sest abiellud ju ikka mõttega, et üks kord elus eks?
Mõned päevad tagasi juuksuri juures ette kuupäevi ja kellaaegu kinni pannes juuksur imestas, et kuidas ma nii pikalt laste kõrvalt saan ette planeerida. Nagu miks ei peaks saama? Teine kommentaar oli tal veel, mis kuidagi noaga lõikas:
"See on sul esimest korda? No siis küll. Teisel korral juba võtad vabamalt."
Ee, misasja? Jah, elus juhtub asju. Paljudel juhtub. (Uhh, hiljuti sain järjest kolme sõbranna lahutuse uudised, võttis pikaks ajaks sõnatuks). Aga oma pulmi planeerides ma küll ei mõtle, et ah, mis sitasti, see uuesti. Ma ikka siiralt loodan, et kõik meie naginad ja tule purskamised (minu omad siis) saame ikka päeva lõpuks selgeks räägitud ja musi andes magama minna.
Jutt kadus kuskile vasakule ära. Eks ma jätkan jälle näputööga, sest nii vahva on vaadata, kuidas magamistoas olev kirst erinevate ettevalmistustega täitub. Nagu veimevakka valmistaks ette, ausõna :)
Käisime hiljuti peokohta uue pilguga üle vaatamas ka Et noh mõõta silmaga, et palju mul mingeid kaunistusi ja värke kuhu panna oleks. Tõdesin, et see koht ning hooviala on ikka tohutusuured, niiet tuleb õmblusmasinale ja heegelnõelale edasi kuuma anda.
3 kommentaari:
Elus juhtub jah. Mul juhtus ka.
Aga olen tutvusringkonnas märganud, et kes verinoorelt pulmi pidanud, need on paari aastakümne möödudes elud lahku löönud ja teisele ringile läinud. Nii minagi.
Need "hilinejad" aga püsivad.
Ega see mingi raudne reegel muidugi pole, aga eks oma tõetera on sees.
Aga iga pulma tulebki planeerida tundega, et see on viimane kord! Olgu tegu esimese, teise või kolmanda pulmaga - peaasi, et viimane.
Üks idee sulle: http://1.bp.blogspot.com/-HY-RrBLtrZE/TxekSiTo_rI/AAAAAAAADJ8/XKPQlJnWL2Y/s1600/245024035946226406_sSvkwAmB_c.jpg
Ja pulmade osas - ma nõustun eelmise kommenteerijaga, et need liiga vara abiellunud paarid kipuvad lahku minema. Kui aga inimene ise piisavalt vana, ennast tundma õppinud ja väljakujunenud isiksus juba on, siis ehk oskab valida selle õige, kellega püsitakse koos. Ma väga loodan nii :)
Endal esimene pikk suhe oli 7 aastat ja nüüd mõtlen, et oli ikka väga palju asju tookord valesti. Nüüd abielus, kaks last ja armastav mees, 9 aastat koos ja ma väga loodan, et mõlemal piisavalt mõistust peas, et sellest heast kinni hoida :)
Nobedaid näppe sulle ja palju õnne kihlumise puhul!
Aitäh :)
Tahan ka teie mõlemiga kaasa noogutada ja uskuda, et nüüdseks olen juba inimesena ennast leidnud ja seega ka tean, mida elult ja end ümbritsevatelt inimestelt tahan.
Muidugi on olnud hetki, kus mõtlen, et miks ma oma härraga küll ei võinud juba palju varem kohtuda. Et kõik see aeg on raisatud ju, mis oleks võinud juba koos olla :) Aga samas ma tean, et siis ma ei olnud ka see inimene, kes olen äna. Niiet äkki me polekski särtsunud omavahel üldse :) Iga asi omal ajal!
Postita kommentaar