pühapäev, 11. jaanuar 2015

kodutee

Kodutee pole mitte kunagi nii pikk olnud. Paar päeva veetsin pealinnas sünnipäevadel ning toredaid kalleid sõpru üle vaadates (päris tore oli olla nii populaarne :D) ja täna hommikul asusin kodu poole tagasi teele. Kell 16 jõudsin kohale!!! Ennekuulmatu lugu.

Selliseid teeolusid pole ammu kohanud. Lund muudkui sadas, teed lahti ajamata ja kui vastu tuleb auto (loe: tuli palju autosid), siis võta või maanteekraavi end kortsu, sest mujale pole minna, kõik laiutavad. JA oi, kuidas mulle meeldivad dziibid (loe: ei meeldi), kes süüdimatult tuiskavad sulle vastu, niiet auto on lobjakaga üle kaetud ja niigi kehvake nähtavus momentaalselt null. Mmm. Mõnus.

Vähemalt ma jõudsin koju, missest et neid kõhust läbi käivaid momente oli rohkem kui kahel käel sõrmi. 

4 kommentaari:

s. ütles ...

päris hullud teeolud jah! tulime haapsalust ja oli ka täitsa pikk tee - kaks autot kraavis nägime ka ära.

herz ütles ...

Härra rääkis, kui juba koju olin jõudnud, et meite lähistel paarikümne kilomeetri pikkusel lõigul oli kolm autot kraavis täna.

Mul neid näha ei õnnestunud, aga ei imesta, kui nii mõnigi mulle vastutulnutest oma uljuse tõttu nii lõpetada võis. Või mõni minu suunal sõitnu, sest vastutulijad möödusid nii lähedalt või siis sellise hooga, et viis auto juhitavuse käest.

Väga õudne teekond oli, pea terve sõidu olin pinges.

mama de montagne ütles ...

Ma ei kujuta ette kui pikk sinu teekond veel oli. Ma sõitsin eile õhtul 10 km teelõiku 2-realisel (suvel) 110-alal, kui järsku kõik 60ga sõitsid - niiviisi tuiskas näkku, et vahepeal ei näinud midagi! Algul mõtlesin, et olen ise argpüks, aga siis vaatasin, ei, ka minu ees sõidavad kõik aeglaselt. Alles linna jõudes oli pinge maas. Ole ettevaatlik!

herz ütles ...

Ikka olen, tänud :)
Järgmist sõitu kavatsen võtta ette alles laupäeval, et sind näha ;) Vahepeal küll rooli ei kipu.