laupäev, 3. jaanuar 2015

eluolu

Ma (naiivselt) olin mõelnud, et oh, kui ma koju jään eluolu nautima, kuidas ma siis idülliliselt heegeldama asun (loe: käkerdan midagi, sest käsitöö kunn olin ma kuni 15-aastaseni, mil ma Tallinna kooli suundusin ja käsitööga lahku läksin) või võtan ette mõne raamatu, mida mugavalt diivanil neelan (error: diivanit ei ole ega pole ka kuhugi mahutada. imelikul kombel remondiga tuli küll valgust ja avarust, aga mitte ruutmeetreid majja juurde...).

Ja noh, ma olen viimasel ajal saanud magada ca 11ni, mis on imeline. Härra on mul seda ka võimaldanud, küllap ta tajub, kuidas ma terve öö muudkui vähkren küljelt-küljele. Seega lõunast end üles ajades võib öelda, et päev on juba poole peal. Natuke toimetamist (loe: toast tuppa edasi-tagasi kõndides, sest muudkui läheb meelest ära, mille pärast ma sinna suundusin) ja siis ma pean tükk aega puhkama :)

Võrdlemisi kummaline on olla nii aeglane ja väsinud. Mina, kes ma alati mõttes puhisen, kui inimesed tänaval, poes, kusiganes muudkui jalgu jäävad ega mõista normaalsel tempol kõndida. Mina, kes ma mõtlen kiiresti, räägin kiiremini ja tegutsen vastavalt. Nüüd ma siin siis olen. Puhkan sellest, et pühkisin puuprahti põrandalt ära. Teate, kui väsitav on harjaga pühkimine? :)

Nüüd ma ootan härra saabumist, et teda nõudliku pilguga suunata kodunokitsemistöid tegema. 

2 kommentaari:

Tikker ütles ...

Hehe. Sinu jutu peale tuli meelde selle postituse algus:

http://tikriblogi.net/2008/11/03/taitsa-rase/

Aga siis ma ka muidugi sünnitasin kolme päeva pärast. Sul tiba pikem aeg oodata.

Lõpurase olemine väsitabki. Ja kuni remont kestab, seni ei saagi väga heegeldada ega lugeda :) Lõunani magamine, arvutis passimine ja rohke puhkamine on igale lõpurasedale täiesti lubatud. Keegi ei vaata viltu :)

herz ütles ...

Ma ise arvan sama, et keegi viltu ei vaata :P Kõik ju käsivad (ette) magada muudkui, seega hea, kui und on. Mitte see paradoks, et tahaks magada, aga EI SAA, sest kuidagi ei kannata olla.