ärkasin-sõin-vaatasin aknast välja-kammisin juukseid- jne

Seoses eileõhtuse kardinapuu alla kukkumise intsidendiga leidsin ma endale kohe vabanduse, miks ma ei saa trenni minna. Väga mugav on ikka endale antud lubadusi murda (teistele antud sõna aga ma reeglina tagasi ei võta). Seega asendasin trenni minemise lubaduse kodus võimlemise lubadusega eksole. Et kui ma oleks läinud spordisaali üksnes 25-minutilise kõhulihaste trenni pärast, asi see 25 minutit siis kodus neid harjutusi teha!

Panin winampi 25 minuti jagu tempokaid lugusid, mati põrandale ja tuld! Imeline, kuidas trennis nii selged harjutused kodus ükski meelde ei tule. Nii ma siis puhkisin ja ähkisin koos puhkepausidega 14 minutit ja panin koduvõimlemise lukku. Kodus ikka ei ole motivatsiooni. Viskasin tagasi diivanile, lugesin hoobiga läbi "Hommikueine Tiffany juures" (kujuta pilti, ma polnudki seda varem lugenud ega isegi filmi näinud) ning "Minu Hispaania", mille esimene pool oli nii nauditav ja lennukas ja vaimukas, et ma aina itsitasin omaette, aga siis lõpp vajus kuidagi ära. Igatahes kui võrrelda Tai ja Hispaania raamatut, siis aplaus ja kestvad ovatsioonid Hispaaniale. Vbla ka sellepärast, et Hispaanias olen kahel korral käinud, erinevalt Tai unistustest ja auklikust rahakotist. Hapud viinamarjad, kui soovite :)

mäkkaiveri auhinna nominaat

Ma olen kergelt hullumas, sest pisikene strateegiline viga (kotitäis õunu maalt = herzi kahenädala toit) sigitas mu kööki mustja äädikakärbeste koloonia. Nüüd ma mugin õunu kahe suu poolega, peaaegu on otsas aga kärbsed va pervod, ei ole sugugi otsa saanud. Niisiis mul sai kõrini kätega muudkui plaksutades neid püüda ja kärbsepiitsast polnud samuti tolku, seega võtsin tolmuimeja ja käisin mööda elamist ringi ning püüdsin torusse neid. Vähemaks sain, kuid loomulikult oli terve p...etäis ellujäänuid, kes ikka veel ringi paarutavad. Suuremat ja võimsamat tolmuimeja toru on vaja ilmselt. Peitusemäng kärbestega jätkub...

WM

auto ohver

Nüüd jälle olen selili ma auto all...

Üks mure on närinud mu hinge. Mis saab ühe naisterahva jaoks olla suurim mure, kui tema auto eksole. Nimelt ca kaks nädalat tagasi lisandus mu Põnni tavapärasele südamehäälele (mida ma alati hoolikalt kuulan) üks uus ja kiunuv noot. Üritasin oma loogikaga kiunu põhjust tuvastada (mitte eriti osavalt, mida ehk ei peakski mainima siikohal). Vahepeal sai vennaga elust ja olust ja maailmast räägitud, kui venna muuseas küsis, kuidas mina pidurdan. Noh, ega ma mõni pidur ole, seega vastasin, et võimalusel mitte. Mis tõlkes tähendab, et viimasel minutil. Venna defineeris selle siis autode hingetundjate keelde ning teatas mulle, et ma liigselt sidurit tallan/libistan? Jumal selle terminoloogiaga, ühesõnaga, mu sidurijalg olla raske ja liig aktiivne. Et autosõbralik pidi olema foorile lähenedes käik välja võtta ja vabakäigul liikuda jne. Ja õldsegi, kui koguaeg jalga siduril hoida, siis sidur vms annab otsad ja siis on perse majas. Viisin siis 2 ja 2 kokku, võtsin vennat kuulda ja võõrutasin ennast sidurdamisest. Tundus, et autole see nagu oleks natuke meeldinud. Nii kui sidurit puutusin, oli kiun kohal. Ja noh, ma kahtlustasin, et see perse ongi üsna kohal juba.

Täna oli SEE päev, kus viisin Põnni ülevaatusele. Ärevalt südamepõksudes ootasin, et kas on siis viimatinimetatu majas või teel. 1,5 TUNDI veetsin ma seal. Vormistama suundudes küsiti, kas sularahas või kaardiga ning PINi toksides silmasin teadaoleva 600 eeki asemel kasseeritavat 400 raha (s., noh, kuhu te sel aastal ülevaatusele lähete :D) ning õnn ja rõõm saabus siis, kui siduri-perse majas uudise asemel suunas noormees mind rooliõli ostma. Näitas ka, kuhu see käib.

Kuuletunud noormehe käsule, soetasin lähimast Statist õli ning üritasin ettenäidatud auku valada. No kõikvõimalikud asendid ning nurgad kiire füüsika rehkendusega näitasid mulle, et minu käes olevast pudelist sinna auku küll seda õli ei jõua. Mugavalt oli kohe käepärast võtta kõrvaloleva auto ees edasi-tagasi jalutav noormees, kellele ma antud ülesande edasi delegeerisin. Noormehel õnnestus toiming esimesel katsel.

Ja teate mis? Mu Põnn NURRUS, kui ma Stati parklast kohalt võtsin. Muusika minu kõrvadele. Ühesõnaga, ma ei saa ikka enda otsustusvõimet autode osas usaldada, minu kuulmisvõime küll ei tuvastanud, et see kiun roolist oleks tulnud.

Lõpp hea, kõik hea ja nüüd saan jälle aastakese rooliratast keerutada.

WM, kes siis veel

teadmiste kontroll edasijõudnutele!

Vali õige vastusevariant!

Kui herz eile Liinale külla läks, ei osanud ta arvata, et
a) omatehtud leiba pakutakse
b) veini joomiseks läheb
c) veini juurde käiakse ostmas
d) talle sõnamängus pähe tehakse. korduvalt
e) ta öömajale jääb
f) külast rohkem noosi koju kaasa viib kui sinna külakosti toimetas
g) kõik variandid

Kontrolltööd õigete vastustega palun panna kommentaaridesse, tulemustest ei sõltu muffigi. Blogin nii kuis jaksan :)

Raha valem leitud!

Täna öösel nägin ma väärt und. Ikka on nii, et head mõtted ja lahendused probleemidele tulevad unes. Olla lausa selliseid inimesi, kes paberit-pastakat voodi juures hoiavad, et väärt mõtted üles kirjutada. Mina neid käepärast ei hoia, mulle jäävad need head mõtted meelde :) Niisiis, ma kavatsen selle unes minuni toimetatud väärt mõtte maha müüa ja rikkaks hakata. Võibolla isegi Eesti Nokia tiitli võiks saada selle eest.

Nimelt nägin ma unes autot, millel igasugu raadio-cd-temperatuuri jne vidinad ei asunud tavapärase kahe istme vahelisel alal armatuuri peal. Ei, sõbrad. Tulevikumuusika on see, et nad asuvad juhi vasakul käel, kus iga ooo-ma-tean-head-raadiokanalit-panen-volüümi-juurde-siin-on-nii-külm/palav kaasreisija ei ulatu paika sätitet kanaleid ja nuppe näppima. Mina küll ostaks sellise auto. Mina olen oma auto boss ja iga konn ei näpi ise minu autot. Siis võib, kui ma palun, mis tavaliselt lõppeb sellega, et näpitakse ikka valet kohta või ei leita üles ja ikka pean ise kõik ära tegema, seega samahästi võikski kõik nupud juhi (ehk siis minu) pärusmaaks olla.

Samas selline auto oleks ka laiatarbeobjekt - olen näinud (filmides ja RIMI parklas), et parem käsi on niikuinii ainult ja ainult käigukangi kaunistus, isegi kui tegemist on automaatkäigukastiga. Siis jääb see piin ära, et peaks kätt käigukangilt tõstma, et volüümi lisada. Ja ega käsi roolil ei olegi mingi näitaja. Milleks sul põlv on ah? :D

Jajah, ma tean, et tegelikkuses on paljud nupud juba rooliratta peal jne. Aga unes oli see idee nii ilus. Ja tehtav :) Ja kõrvalistuja motoorne rahutus nuppudeni mitteulatumise tõttu niiniii õnnelikuks tegev :) Ilmselgelt on see pilt mul silme ees palju arusaadavam, kui ülal kirjapandu. Niisiis, pommitan autotootjaid?

Kui siin jutt juba raadiotele läks, siis ma pole poole sõnagagi maininud, kui õnnelik ma oma uues kohas olen - ei mingit keskendumist segavat raadiot, ei mingeid kolleegide päevast päeva kestvaid keskendumist segavaid isiklikke telefonikõnesid, puhas töörõõm. Eile lisandus kabinetti neljas inimene NING ikka oli vaikus ja hea. KUNI täna hommikuni, mil neljas teatas: "Siin on nii vaikne, ma toon siia raadio."

No ei ole mulle õnne loodud, no ei ole...

lauamängud, lauamängud...

Huuh, ma tegin vea, et läksin apollo kodulehele jõlkuma, sest plaanitud uute raamatute uudistamise asemel torkas esimese asjana silma lahter Mängud, ning seal nad siis olid: Paras paar ja Millal viimati...? Noh sellised lauamängud, nagu mulle enim sümpatiseerivad eksole. Vallatu alias ja Sõnamäng on mul enda jaoks selgeks räägitud, et no pole vaja (sest ca nädal enne Sõnamängu taasilmumist poelettidele ma murdusin ja ostsin kaks korda kallima Scrabble. Oi ma kirusin ennast.) Aga need on uued ja esmapilgul vahvad seltskonna ajaviited ja ma närin küüsi. Väga kehv ajastus nagu ikka. Üritan endale sisendada, et need ei kao müügilt nii kiiresti kui Sõnamäng eelmise aasta detsembris.

Sõltlane

ja sõbra jaoks on valla mu uksed ja mu mailbox

Maisaaaru, kust/kuhu mu meiliaadress jälle lekkinud on, aga alates eilsest uputab virtuaalne postkast venekeelsetest spämmidest. Mulle kirjutavad üksteise võidu Аршинников, Антон, Гудзий (kas see tahab Gucci olla???), Спиридониевич, Веб Мастер Артем, Власта, Ильинична ja teised. Ja seegi on alles hommikune saak.

Reisibüroode "uskumatult madalatest hinnapakkumistest" rääkimata.

Hommikune rituaal: võtan mailboxi lahti, näen - 25 lugemata kirja - mõtlen, huau, mingi üllatus seal ikka on (keegi reaalne tuttav kirjutab). Üllatuse osas ei pea pettuma. Terve Venemaa varsti kirjutab mulle. Tоварищи!!!

jälle nädal läbi

Käisin maal. Näppisin fotokat. Sumpasin udus. The usual.

suvest on saanud sügis ...

ja mul on pildistamise kriis. Miski ei kutsu fotokat näppima. Pimedaks läheb juba nii kiiresti, ei jõuagi kuskile. Oeh. Läheks see juba üle.

huumorist puudust ei tule!

Silmasin silti meeste wc uksel:

Kui tulemus ületas ootuseid, kasuta potiharja!

Koristaja

ta liigub siiski!

Kolm õhtut järjest hardcore kõhulihaste jm trenni on minu surm (ja ühtlasi ka isiklik rekord). Äärmise kurnatusega kodu poole loivates, mõtetes vaid õhtusöök (loe: õunad), märkan ühe eramaja värava ette sätitud õunakasti. "Astu ligi ja võta"-silt küll puudus, ent kutse oli olemas. Kummardusin ja krabasin endale 2 õuna, mida põske pista. Tagasi püstloodi jõudes nägin mõnedkümned meetrid eemal pererahvast trepil suitsu kimumas. Hõikasin siis rõõmsalt "Aitähh" ning lahkusin nende energilise käelehvituse saatel. Maailm ei ole veel päris hukas.

Eilne päev tähistas minu jaoks ka ametlikult suve lõppu - mu jalakett takerdus muudkui sukkade-sokkide külge kinni, ajades muidugi silmad jooksma ning seetõttu tuli ta saata talveunne ehtelaekasse. Teda ootavad nüüd ees pikad ja pimedad talveööd.

Ning enne teleka shutdown nupu vajutamist jõudsin foxlifeśt kaeda Ugly Betty osa, kus B. rääkis Eestist ning vene rubla asendumisest krooniga. Mai uskund oma kõrvu ja läksin ära magama. The end!

WM

Monoloog.

Sain viimaks oma Läti sõitsin kohale-käisin poes-sõitsin tagasi jutu ka kirja pandud, aga noh, eks mul see edevuse asi ole, et kõik väljaspool riigipiire viibimised oleks punktuaalselt üles täheldatud.

Täna avastasin aga, et personaliosakond levitab inffi, justkui oleksin ma Brüsselis praegu. No kurja, oleks see vaid nii... ja lähetuserahade vastu poleks mul ka mingit vastumeelsust.

noniiiii. pühapäev.

Kell on 16.56, kui teki alt välja ronin. Ma pole täna öösärki seljast saanudki (õnneks sai maalt eile hommikul ära põgenetud). Käevarred on hullumoodi hellad, nagu oleks käed kinni seotult vankri järgi lohisenud öö otsa. Pole õrna aimugi millest... pole nagu raskusi käe otsas kilomeetrite kaupa vedanud (või lähev veinitopsi hoidmine sinna alla?). Müstika.

Lisaks vaatab käelaba pealt vastu roheline soditud EKG sümbol. Punktiga. Kuku klubi...

Selge. See päev on siis nüüd käes...

Viimane päev enne tööorjusesse naasmist.