Nüüd jälle olen selili ma auto all...
Üks mure on närinud mu hinge. Mis saab ühe naisterahva jaoks olla suurim mure, kui tema auto eksole. Nimelt ca kaks nädalat tagasi lisandus mu Põnni tavapärasele südamehäälele (mida ma alati hoolikalt kuulan) üks uus ja kiunuv noot. Üritasin oma loogikaga kiunu põhjust tuvastada (mitte eriti osavalt, mida ehk ei peakski mainima siikohal). Vahepeal sai vennaga elust ja olust ja maailmast räägitud, kui venna muuseas küsis, kuidas mina pidurdan. Noh, ega ma mõni pidur ole, seega vastasin, et võimalusel mitte. Mis tõlkes tähendab, et viimasel minutil. Venna defineeris selle siis autode hingetundjate keelde ning teatas mulle, et ma liigselt sidurit tallan/libistan? Jumal selle terminoloogiaga, ühesõnaga, mu sidurijalg olla raske ja liig aktiivne. Et autosõbralik pidi olema foorile lähenedes käik välja võtta ja vabakäigul liikuda jne. Ja õldsegi, kui koguaeg jalga siduril hoida, siis sidur vms annab otsad ja siis on perse majas. Viisin siis 2 ja 2 kokku, võtsin vennat kuulda ja võõrutasin ennast sidurdamisest. Tundus, et autole see nagu oleks natuke meeldinud. Nii kui sidurit puutusin, oli kiun kohal. Ja noh, ma kahtlustasin, et see perse ongi üsna kohal juba.
Täna oli SEE päev, kus viisin Põnni ülevaatusele. Ärevalt südamepõksudes ootasin, et kas on siis viimatinimetatu majas või teel. 1,5 TUNDI veetsin ma seal. Vormistama suundudes küsiti, kas sularahas või kaardiga ning PINi toksides silmasin teadaoleva 600 eeki asemel kasseeritavat 400 raha (s., noh, kuhu te sel aastal ülevaatusele lähete :D) ning õnn ja rõõm saabus siis, kui siduri-perse majas uudise asemel suunas noormees mind rooliõli ostma. Näitas ka, kuhu see käib.
Kuuletunud noormehe käsule, soetasin lähimast Statist õli ning üritasin ettenäidatud auku valada. No kõikvõimalikud asendid ning nurgad kiire füüsika rehkendusega näitasid mulle, et minu käes olevast pudelist sinna auku küll seda õli ei jõua. Mugavalt oli kohe käepärast võtta kõrvaloleva auto ees edasi-tagasi jalutav noormees, kellele ma antud ülesande edasi delegeerisin. Noormehel õnnestus toiming esimesel katsel.
Ja teate mis? Mu Põnn NURRUS, kui ma Stati parklast kohalt võtsin. Muusika minu kõrvadele. Ühesõnaga, ma ei saa ikka enda otsustusvõimet autode osas usaldada, minu kuulmisvõime küll ei tuvastanud, et see kiun roolist oleks tulnud.
Lõpp hea, kõik hea ja nüüd saan jälle aastakese rooliratast keerutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar