kolmapäev, 29. juuli 2009
laupäev, 25. juuli 2009
lugu vanaemast
Kaks päeva vanaemaga on mulle selgeks teinud nii mõnegi asja enda kohta:
1. ma tean nüüd, kust mu ropendamine pärineb. uskumatu, millist teksti mu vanaema paneb...
2. ma olen suureks kasvanud. vanaema lubab nüüd viimaks ometi üksinda linna peale jalutama minna (isegi õhtul), hoolimata kõigist neist "mikrurajooni pättidest ja narkumaanidest, kes nurga taga tolgendavad"
3. ma olen kick-ass tehnikaime. ma oskan smse lugeda.
Ei taha, ei või, ei saa sind jätta, Virumaa...
kolmapäev, 22. juuli 2009
fotomaailma vallutusrünnak vol.7
Makro- ja loodusfotograafia loeng oli jälle üks selline, mis toolil kibelema pani, sest eks meeldib mullegi tillukesi asju pildistada, kui vaid tehnika (ehk raha) taha asi ei jääks eksole.
Pidi olema, et amatöörid räägivad tehnikast, asjaarmastajad räägivad rahast, professionaalid räägivad valgusest. Mul on raha maitse suus küll:)
Vaatame ja ahhetame grupiga putukate pilte, kui ma ükshetk pehmelt öeldes kiljatasin ja olin valmis akna kaudu lahkuma. Lektor siis mõtles, et ma miskit öelda tahtsin ja pööras kogu grupi tähelepanu mulle, thänkjuverimatš.
"Ääää, uss äää," oli kõik, mis mul öelda oli kõva häälega. Selliseid asju tuleks ikka ette öelda, kui saabuvad ussi lähivõtted eksole, sest kambas võib olla selliseid nõrganärvilisi nagu mina.
Üritasin siis tükk aega pilku eemal hoida, aga ega lektor mulle halastanud, vaid kommenteeris kõva häälega pilte: " ja nüüd järgmine pilt rästikupulmast... noh näete siin on neid palju." iiiuuuuuuuuuuuu...
Ahjaa, tarkusetera ka: "kui te reisile lähete, ega te siis seal häid pilte ei saa. Ostke postkaarte ja pildistage lihtsalt seda, mis meeldib."
teisipäev, 21. juuli 2009
ulme...
8 nädalat jutti on olnud igal õhtul tempo magnifico ja pole isegi kodus olnud aega telekat mängima panna. Eile õhtul ähvardas see päev viimaks kätte jõuda, aga õnneks sain sabast kinni ja perutasime K-ga Paldiskisse tuulegeneraatoreid vahtima ning päikeseloojangut Türisalu pangale püüdma.
Päikeseloojanguga sain vastu pükse. Minut enne Keila-Joale jõudmist paistis puude vahelt suur punane kera mere kohal. Andsin gaasi. 6 minutit hiljem Türisalu pangal oli kera kadunud. Hvakk, mis me elame mingis lõunariigis või, kus päikeseloojang kestab neetud 4 minutit?
Ma ei saa sellest üle, kuidas ma läksin päikeseloojangut vaatama ja teenust ei saanudki. Neetult närib hinge.
pühapäev, 19. juuli 2009
my boobs ain´t big enough for this kind of lifestile
Ja siis me põrutasime Haapsallu kiireid ja vihaseid Ameerika autosid vaatama, kui kannatab, siis ka nende juhte. H-l oli terve tee mure, et kuidas krt Smirnoff Ice korki ilma avajata maha saada, kuna ma pidin kaine rool olema, siis ulatasin oma abikäe a k a indikaatorkruvikeeraja alles 20 kilti enne Haapsalut. Muhahaha.
Vaatasime siis autosid. Ja nende juhte. Lehvitasime, kus võimalik. Kõnetasime. Ja viimaks (eelnenud reedeõhtust klubituuri arvesse võttes) nõustusime, et tuleb ikka oma sihtgrupi juurde jääda (puudega ja/või soengufeiliga tüübid).
Vahepeal laotasin oma pekid Paralepa rannaribale, tsekkisin poolpaljaid võrkpallikutte, nosisin metsaveerel metsmaasikaid ja mustikaid ning pildistasin väikseid lapsi ning s-i varbaid. Pedofiil nagu ma olen.
Kui hirmpalav päev Grand Holm Marinas Driveni saatel külmad tuuled kohale keerutas, siis aadu ja H. suures meeleheites arvasid, et pealinna djuudid on ülekõige ja sõidame nende juurde tagasi. Enne veel, kui jõudsime kandjavarvas meetodil autoni liigelda, peatus me külje all ElDiablo ja kutid sees pakkusid küüti.
Halb idee vol x. Auto(sõit) pani meil südame erutusest kiiremini pekslema, ent kutid tõmbasid see-eest topeltpidurit. "Tra rsk, kellelgil teist on ikka sitaks hea lõhn peal, tra. Fakk, ma pole nii head lõhna kunagi tundnud, tra. Mul on jumala pohhui rsk. Selle autoga tra saab ilusaid naisi peale vaeva nägemata." x 17!
Kahtlemata.
Vaatasime aadu ja H-ga üksteisele otsa ja nentisime -jah, tuleb jääda oma sihtgrupi juurde.
reede, 17. juuli 2009
hommikusöök
Ärkan. Virgun. Lohistan end külmkapi juude.
Valikus on 3 liitrit veini, 2 siidrit, 1 gin ja kaks poolikut tomatipastat (avatud ca 4 kuud tagasi...).
Tšempionide hommikusöök.
neljapäev, 16. juuli 2009
fotomaailma vallutusrünnak vol.6
Ma olen nüüd tugev digitöötluse kunn, photoshopin ööd ja päevad, vahetan särgivärve, kihitan ja maskitan ja ka see pole veel kõik. Teoorias muidugi. Praktikas ei julge veel selle peale mõeldagi. 12 tonni Photoshopi eest välja köhida on mul ka nagu nohu, korraks nuusata.
Igatahes, see mis ette näidati ja lahti räägiti, oli jällegi kõik väga põnev. Kui ma kõiki neid teadmisi ka päriselt rakendada ja sidustada oskaks, mis ma 6 nädala jooksul saanud olen, teeks ma superkauneid pilte.
Targemad teavad rääkida, et kui saasta välja ei eksponeeri, siis allesjäävate piltide järgi saabki hinnata, et teed superkauneid pilte. Geniaalne, Watson!
pühapäev, 12. juuli 2009
Paar murdunud küünt, ihu ja riided märjad, meik ja soeng kadunud, näpus lilled
Nii jõudsin ma pulmapeolt koju!
Tihtilugu on minuga nii, et mida pikem päev ja rohkem üritusi sel päeval, seda enam tundub päeva algus kuskil aegade hämarusest koitmas, päeva algust lõpuks ei mäletagi enam. Muidugi võis see tuleneda ka eelnevast 12-st magamata ööst...
Igatahes, 11.juulil kell 9 pressisin oma silmad lahti, riietusin kärmelt ning üritasin teha nägu, et ma pole üldsegi zombie, ning vurasin esimese raksu Põnniga, siis trammiga pruudile appi. Kohtusime ilusalongis, kus pruudile tehti kõige kaunim ja kõige loomulikum pruudisoeng, mida ma näinud olen. Mina pildistasin, siis ma natuke pildistasin ja ilusalongi lõpetuseks ma ka natuke pildistasin ilusat pruuti ja tema soengut.
Tihtilugu on minuga nii, et mida pikem päev ja rohkem üritusi sel päeval, seda enam tundub päeva algus kuskil aegade hämarusest koitmas, päeva algust lõpuks ei mäletagi enam. Muidugi võis see tuleneda ka eelnevast 12-st magamata ööst...
Igatahes, 11.juulil kell 9 pressisin oma silmad lahti, riietusin kärmelt ning üritasin teha nägu, et ma pole üldsegi zombie, ning vurasin esimese raksu Põnniga, siis trammiga pruudile appi. Kohtusime ilusalongis, kus pruudile tehti kõige kaunim ja kõige loomulikum pruudisoeng, mida ma näinud olen. Mina pildistasin, siis ma natuke pildistasin ja ilusalongi lõpetuseks ma ka natuke pildistasin ilusat pruuti ja tema soengut.
Tihe graafik nägi edasi ette suundumise pruutpaari koju, kuhu peale meie kiirustas ka meikar ning asus pruuti kaunistama. Palju tal teha muidugi ei olnud vaja, pruut säras juba niigi. Mina muidugi pildistasin, mitte ainult pruuti seekord, vaid ka tema kiisusid (jajah, mu tuhandest pildist on üksjagu ka kassipilte :D). Pruudile kleit selga, kiired esimesed pildid pruutpaarist ning lubasin neil pärisfotograafi juurde minna. Ise tuhisesin koju ennast ka ilusaks tegema. Noh, nii palju, kui see oli võimalik :D
Kella 16ks kogunesime rahvaga preili K1 juurde, kuhu oli tellitud me maksitakso, ning suundusime Saku mõisa. Sest just seal me imeilus pruutpaar abikaasadeks saada soovis ja meiega veidi sel puhul pokaale kokku lüüa.
Taevas oli ähvardavalt pilvine, tseremoonia aga mõisapargis. Kui pruutpaar oli uhke chevyga kohale sõitnud, mõisas jalad värinavabaks surunud, astusid nad viiuldajate saatel meie käes hoitud lilledega moodustatud koridorist läbi tseremooniameistri ette. Pruudil olid silmad hetkeks veekalkvel, no meil endilgi. Nii harras hetk ja pisar vägisi voolas.
Tseremoonia ei olnud pikk ega lohisev, vastupidi. Ja kujutage ette, päike tuli selleks puhuks pilve tagant välja. Peigmehe ja pruudi kindla jah-sõna peale kuulutati nad meheks ja naiseks, mida tuli kinnitada suudlusega, kuid hetkelise viivituse peale sai ka tseremooniameister kildu rebida, et "Noh, mida sa ootad, Mart?"
Saime värskele abielunaisele puu alt nime juurde kaevata, sest ta ei raatsinud enda omast loobuda, tahtis juurde võtta hoopis, ning pilte õues teha, et siis mõisahoonesse ära minna pidu pidama, kui väljas hakkas ämbrist vihma kallama. Eestimaa suvi, eks, kuid sellegipoolest oli kõik niivõrd imeilus ja pulmad õnnestusid suurepäraselt. Mõisas olles meid vihm enam ei heidutanud, vastupidi, kui vihm lõppes, oli õues niiniii värskendav õhk.
Pruutpaar oli valinud meisterliku pulmavana, saime nalja ja mänge, tantsu ja tralli. Ühel hetkel määras pulmavana noormehi mängu, kasutades sõna "tropid", muiates sekka, et peale tüdrukuteõhtut tahab see sõna talle vägisi suhu tulla - sel hetkel mõistsin, et deem, suurem osa pulmalisi on ju mu blogist tüdrukuteõhtu kohta lugenud, ka pulmavana.
Peaks vist vähe poliitiliselt korrektsemalt kirjutama :D
Mind kuulutati pulmapiltnikuks, ma olen siiani väga liigutatud oma aust ning püüdsin olla ülesande kõrgusel ning pilte sai palju. Naljahambad muidugi märkisid ära, et pilte pole veel näinud, kes teab, kas ma ikka olin oma ülesannete kõrgusel tegelikult :D
Kõik ametid saanud külalised võtsid oma ülesannet tõsiselt. Preili K2, teistele tuntud kui tantsukoolmeister, vedas kõik mehed tantsuplatsile ja vihtus hoolega tantsida, mõisa põranda ja lae vahel. Veinikeldrivanem viibis veinikeldris vast rohkemgi kui oma lauas. Pulmakroonik jäädvustas kogu peo videolindile ning siis oli veel mõisakordnik, kes pidi hoolitsema, et kõik koju saavad ja kui muidu ei saa, siis kasvõi enda poole ära viima :D
Tants ja trall ja KIBE ja mängud ja tants ja trall ja KIBE ja söömine ja nali ja naps ja pildid ja tort ja KIBE ja ...
Kibe oli üks enimlausutud sõnu sel vahval pulmapeol ning õhtu lõppeks said pruut ja peigmees juba suudlemise selgeks kah! Ja musisid sain minagi siit-sealt. Juhhõissa pulmad!
Tantsu sa vihutud ohtralt, mu meik kadus hetkega ning hoolega sätitet soeng muutus viimaks wet-look´iks, ja missest? Põhiline, et pulm olid tõesti väga kihvt! Isegi õnnetuse läbi purustatud põlvega karkudel pruudi ema vehkis tantsu lüüa.
Ja siis saabus aeg pruudikimbu heitmiseks näljaste vallaliste ette. Et pruudil palju vallalisi sõbrannasid, siis pruut suutis meid kõiki üle kavaldada ja üllatada sellega, et õhku heites kimp jagunes kolmeks kauniks kimbuks ja suisa kolm neidu nüüd peavad hakkama pulmaplaane pidama. Mul on kahtlane tunne, et pruudile pulmad kangesti meeldivad ja tahab järgmine aasta rohkelt pulmapidudes käia.
Esimene kimp lendas minu sülle, teine tantsukoolmeister preili K2-le ja kolmas imearmsale A-le. Kulla A., esimeste pulmade panused on sinul :)
Peigmees leidis pruutkleidi alt ka kauni sukapaela, mille ta lennutas vallaliste peigmeeste sekka. Seejärel tants ja trall ja tants ja trall.
Ja
laupäev, 11. juuli 2009
magamata öid: 12
Ma olen neli tundi maganud, halleluuja.
Õllesummeri pileti lehvitamine garanteeris tasuta sissepääsu Marati (t)ööklubisse. Juhtus see, mis ükskord ikka juhtub, eksole. Ma olin ESIMENE inimene klubis kohale jõudes!!! Aadu oli teine. Uksel ootasid meid kaks turvameest, hea et nad meid veel kallistama ei kukkunud, viisid baarileti äärde välja ja ulatasid üle mesisuisele baarmänile, kes siis rohkete naeratuste saatel kinnitas meile, et päriselt ka tuleb rahvast juurde.
Istusime ja ootasime. Pikalt pidime ootama, et esimese ja teise staatusest vabaneda, aga üks hetk oligi klubi huvilisi täis. Poosetasime oma joogiklaaside taga diivanil. Saabus esimene veidrik. Ma nihverdasin ära nii, et aadu lohistati tantsima. Lõbutsesin diivanil pealt irvitada. Aadu saabus kiiresti tagasi ja teatas, et nimi oli tüübil J. ja ta tegi ikka roppveidraid liigutusi ja ilmeid. Oli küsinud ka, et kas aadu esimest korda Maratis ning kuulnud, et jah, vastanud, et on näha. Misiganes see ka tähendab :)
Ootasime edasi. Veidrik number 2 sebis minu tantsupõrandale. Nii kui diivanilt tõusin, oli näha, et tüüp on mulle lõua alla. Sellest faktist hoolimata ajas ta mind mööda tantsupõrandat taga, muudkui üritas nilbitseda ja liibuda. Saabusin kiirelt tagasi diivanile isiklikku infot hankimata.
Ootasime ja libistasime jooki kõrrest. Saabus duo. Esimene palus aadut tantsima, ma õhutasin takka, mine-mine, ning nii kui nad eemaldunud olid, tuli teine ja viis minu tantsima.
Greit saksess! Me ei naasenud tantsupõrandalt päris mõnda aega.
Hiljem diivanil saime lähemalt tuttavamaks, ka tema kurguavarustega.
Ma seesama Toomas, kes su juurde roomas
naine...koomas...kaine...no pole
oluline
Siis tuli ToeTag ja hiphoppis megalt nii et rahvas kõik hüppas ja pankrott oli käes. Mõnus. Kell oli neli, kui me jätsime oma Romeod kluppi ning lahkusime, et tee peal mingis Sultani kebabis kerge kehakinnitus teha. Mida me kell neli hommikul ei oodanud, oli briti poissmeesteõhtu väljumine nurga taga olevast stripibaarist, kes rõõmsalt meid endi hoolde võtsid. Üritasid meid kaasa rebida ka Robinsoni, kuhu nad edasi suundusid ja iga teine kord ma oleks läinud ja lasknud end tantsitada, joota jne, aga mitte seekord, sest mu uneaeg oli isegi napiks jäämas, et hommikul kaunist pruuti assisteerida. Kui briti stag party kutid taksodesse surusid end, saabusid stripiklubist ka emandad välja, kes meile seal veel tasuta oma alastatud ihuliikmeid välgutasid ja viimaseid venekeelseid huilgeid brittidele teele saatsid.
Ahjaa, ka see polnud veel kõik! Edasi kodu suunal liikudes kohtasime veel ühte poissmeesteõhtut, kel oli mingi äge khmm arutelu käimas mingi purjus ätiga. Sel ätil olid kõik kohad verd täis ning purskas toda veel ka näost. Ma hetkeks olin peata, et äkki ma peaks minema selgitama, et õuõumisvärk, aga kui silme ette hüppas nägemus minust pulmas, kus mul kolm esihammast puudub, nägu sidemes ning silmad siniseks pekstud, siis otsustasin edasi astuda.
Öös on asju.
Ma loodan, et mu silmanägemine on pulmas terav, ei tahaks pulma paluda korrata, sest minu tehtud pildid tulid udused kõik.
Energiajänhes herz
reede, 10. juuli 2009
neljapäev, 9. juuli 2009
Lift me up, lift me up...
Moby: "Thank fuckin' God, that the Bush is gone..."
Ma oleksin kasvõi hommikuni näppu visanud, täiest kõrist huilanud ning tagumikku hõõritanud. Koos kõigi ülejäänud 25 000 näpuviskajaga.
kolmapäev, 8. juuli 2009
fotomaailma vallutusrünnak vol.5
Tegin eile vahetuskaupa ja läksin kolmapäevase loengu asemel teisipäevasesse, sest noh, kolmapäeval on vaja MOBY üle chekkida, eksju-onju.
Ja nagu selgus, ma tegin rohkem kui õigesti, sest esiteks leidis aset stuudiofoto loeng nii põnev nii põnev, mis läks ju poole ööni välja, sest ma tahtsin ka oma fotoka külge uhket vidinat, et välguga pildistada jne. Peale südaööd sain koju.
Teiseks teatas Koshkin (kes mu meelest oli küll üsna purjakil loengut alustades, sest ta puterdas nii jubedal kombel ja nägu oli ka ära joodud, aga mine sa tea, vbla ta ongi selline), et kolmapäevastel üldse ei vea, ta lõpetab loengu hiljemalt kell 22 ära, sest no vaja on ju minna geeniust kuulama. Täiega õige otsus mul või nii :)
Põhinali loengus oli see, kuidas ta Tyra Banksi supermodellide saadet muudkui kiitis, et vaat kui head modellid ja need poosid, aga Nigel Parker on küll [tsenseeritud], sellise fotograafiga küll töötada ei anna ja et tema ikka selline fotograaf küll ei ole. Ning kuidas üldiselt USA fotograafidel on hea töö, modellid teevad ise kogu töö ära, mitte fotograaf ei pea võimlema, et pane jalg sinna, keera veidi, nüüd nägu, vii õlg taha jne. Ja et Nigel Parker saaks Eestis modelle pildistades 5 minutiga südari.
Põhimõtteliselt ma pole kunagi kuulnud, et üks meesterahvas seda saadet vaataks, veel vähem, et muudkui kiidaks.
Vaatasime kroonikakaante staaride aktipilte ja mõistatasime, kuhu boks või kontra on pandud, milline on olnud juhtvalgus ning kust need valgused ja varjud peegelduvad kehal/taustal jne. Koshkin ei jätnud ka kommenteerimata, kellega on fun töötada ja kes on [tsenseeritud].
Ning nagu Koshkin iga asja kohta pahvatas, that's it. Nagu lapsemäng. Oli ta jee. Mul ei tulnud küll ühtegi head pilti välja, poosid, valgusemõõtmised, ohjumal. Kuigi stuudiofoto tegemine on fotoka kasutamise seisukohalt üks lihtsamaid, iso 100, säriaeg X sünkaeg ning ava vastavalt sellele, millist teravussügavust fotograaf tahab.
Hästi lihtne onju?
Aga põhiline soovitus eilsest loengust on see, et vaadake Banksi, lugege aparaadi manuaali ja ärge raisake raha kursuste peale. Ja that's it!
teisipäev, 7. juuli 2009
arva ära, mis on mu pin kood
Säästuaeg nõuab säästutarbimist ehk kust mida tasuta saab :)
Viimasel ajal on päris palju tasuta toimetusi ette võetud, varasemalt mainitud botaanikaaeda saab tasuta, vahel saab vabaõhumuuseumisse tasuta. Trenni saab isegi tasuta teha. Ilma rahata saab linna peal ringi jalutada, mõnes klubis saab tasuta käia (m. - meeldetuletus sulle :D) ja eile sain ma tasuta mullijoogikinos käia filmi vaatamas.
Viimaste nädalate graafik on nii täis broneeritud, kuidagi hea on olla :) Aga siiski on tunne, et ma ei jõua mitte midagi ega mitte kuhugi ja nii palju asju tahaks just sel aastal sel suvel ära teha.
Ootel on Haapsalu (s, kaua võib? :P), Võsu jne kandi autotripp (jällegi, s.? m.? aadu?), Pärnu klubi/jooma/ranna-öö (aaaadu? m.?), Tartu öine observatsioon (vahet pole kellega :D), Toila promenaad. Need tahaks kindlasti sel suvel ära teha.
Boonuseks võivad olla kõik muud häppeningid üle suvise Eestimaa.
Hakkame minema?
P.S Ahjaaa, mu suvepuhkus on ju tugev nädal aega. Ooo õnn ja rõõm.
esmaspäev, 6. juuli 2009
üks vassimine ja valetamine....
...viis meid planeeritud tüdrukuteõhtu imelise teostuseni.
Otseloomulikult oli see absoluutne valeinformatsioon ning meelega edastatud valeteade. Pruudile, kes käib mu eluolu lugemas :)
Koostöös pruudile edastatud meiliga, mille sõnum oli
Hei! Sain täna sellise teate: Vastavalt Nõukogu 26.05.2008 direktiivi
2008/55 vastastikuse abi kohta teatavate lõivude, tollimaksude, maksude ja muude
meetmetega seotud nõuete sissenõudmisel art 37 teisele punktile ja Nõukogu
14.07.1971 määruse 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse
piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes art 92 lg-le 1 peab
alati enne kahe inimese ametliku kooselu kinnitamist korraldatama õrnema
sugupoole esindajale üks tõhus, meenutamistvääriv ja muljeterohke õhtu. Sellest
tulenevalt palun riieta end punaselt ja oota teisipäeval kell kuus õhtul oma
maja ees järgmisi juhtnööre.
Koostööle lootma jäädes,
...
lootsime, et pruut ei aima me plaane ning me saame talle korraldada eluparima tüdrukuteõhtu. Nagu hiljem selgus, mu varasem postitus oli kui kirss tordil, mis pruudile teisipäevast daatumit kinnitas. Oh, ma olen rahul.
Ma ei ütle, millal me planeerimine algas või üle mitme päeva me kokku kogunesime aruteludele, mitukümmend (khm, -sada..) meili päevas vahetasime või mis kell tegelikult meil tüdrukutega päev algas, sest miskit peab ka pruudi ees saladuseks jääma. Õnneks oli meil peigmees, kes meid vajaliku infoga varustas, intervjuu andis, pruudi kodus viibimise kindlustas ning isegi välisukse lukust lahti tegi salaja, et saaksime takistusteta ukse taha hiilida. Seda kõike tegi ta suure ohkega – ta polnud kunagi pruudile nii palju valetanud, kui selle päeva tarbeks. Me hindame seda kõrgelt, kõik oli üllama eesmärgi nimel.
Igatahes, kogunesime kõik riburadapidi kokkusaamispunkti, kus andsime asjade käigule viimase lihvi. Villisime valmis erinevad tervitusnapsud ja kokteilid, vaatasime üle, kas on olemas kõik vajalikud esemed, läbisime kaabuproovid ning asusime teele.
Kell 15 pruutpaari ukse taga seistes, käsi uksesilma vaadet varjates, koputasin uksele, neiud hiirvaikselt mu selja taga. Pikk vaikus, väike krabin ja ikka vaikus. Uksesilm oli endiselt varjatud, teadsin, et pruut ei julge ust väga avada. Aega läks, aga uks avanes. Vastu vaatasid kavalalt muigav peigmees ning täiesti šokis pruut, kes oli jahmunud näoga ka minuteid hiljem, kui 9 mustas kleidis kaabudega neiut kõik omaalgatuslikult sisse olid voorinud ja pruuti emmanud. Pruut suutis vaid lasta end kallistada ning korrutas: „[peigmehe] vanemad pidid ju tulema.“ Panime pruudi diivanile istuma ning serveerisime talle oma napsu. Siis talle hakkas kohale jõudma. „Teisipäeval pidite ju tulema. Miks te ei öelnud, et te täna tulete. Mul on pea pesemata. Ma oleks end ära meikinud.“
Ja siis vaatas pruut peigmehele otsa ja jagas ära: „Sina teadsid sellest!“
Nii uskumatu, kui see ka ei ole, pruudil tõesti puudus igasugune kahtlus, et laupäeval miskit muud aset leiab, kui tulevase ämma-äia külastus. Ka siis ei tekkinud veel kahtlust, kui uksesilm blokeeritud oli. Yessss, mission accomplished! Diivanil istudes ta jätkuvalt ohkis, kuidas ta plaanis minna laulu-ja tantsupeo rongkäiku vaatama ja oli kannatamatu, et kuhu need ämm-äi jäävad, tulgu juba rutem, siis saab minna ära linna peale ja miks [peigmees] neile ei helista, et kuhu nad jäävad. Peigmees oli vana rahu ise. Pruut tunnistas meile, et peigmees oli käitunud täpselt nii, nagu tavaliselt, kui ämm-äi külla tulevad – hommikul tuli kodu koristada ja poest tuli kook osta. Ma olen endiselt ülisillas, et hoidsime teada teadmatuses.
Aeg oli meil napp, seega rakendasime pruudi koheselt tööle. Andsime talle 15 minutit, et leida oma hästivarustatud garderoobist särtsakas kleit. Et pruuti natuke ärevuses hoida, olime isekeskis kokku leppinud, et pruut peab meile mitu kleiti ette näitama seljas ja me ei ole ühegagi piisavalt rahul. Peale kolme presenteerimist, palusime riietuda esimesena esitletud kuldsesse kleiti.
Järgmiseks andsime 15 minutit meikimiseks. Sellal, kui pruut ringi tuhises, pidasime salaplaani peigmehega, kes otsis meile välja pruudi isikut tõendava dokumendi, mille igaks juhuks kaasa võtsime, ning lasime ära peita käekoti, telefoni, kellad... et pruudil puuduks igasugune ajataju ning et tal endal ei oleks ühtegi asja kaasas. Pruut sai imelise meigiga hakkama.
Ja siis esitlesime oma trumpüllatust – teades, et pruut on täiesti anti-matkaja/telkija tüüp, teatasime, et me suundume nüüd metsa ja palusime kaasa pakkida soojad riided, villased sokid, sääsetõrjevahendi. Pruut oli paanikas. Särtsakas neiu käis mööda korterit paaniliselt ringi, otsis sokke, otsis trennikotti. „Mul ei ole magamiskotti, „ teatas ta natuke närveerides. Arvasime, et peame siis K. juurest läbi sõitma, tal on teine veel jne. Täielik katsumus oli kõike tõsiseks jäädes ellu viia meil.
Soengu komponeerimisega meil vaat et isegi vedas. Pruut oli eelmine päev käinud proovisoengus ning tema kaunid kiharad olid veel kergelt lokkis. Asetasime pähe loori ning lindi rinda.
Tegime järgmise napsiringi ning jätsime peigmehe üksi koju. Lahkudes hüüdis pruut veel ukse peal olles oma peiule: „Ma loodan, et sulle sama tehakse!“
Meie järgmine üllatus ootas maja nurga taga. Õhtut planeerides joppas täiega, sest bronnitud fotograafi fotostuudio asus pruutpaari elukoha läheduses. Järgnes funnimine fotostuudios. Pruut, kes veel paar nädalat tagasi mulle tunnistas, et närveerib oma pulmapiltide pärast, sest et ei ole fotogeeniline, vaatas hämminguga fotograafiga koos fotokast pilte, et ma olen ju täitsa ilus piltidel. Meie ütleks, et ta on lausa nukuke ja kui praegusel töökohal peaks töö otsa saama, siis modellina on tal karjäär kindlustatud.
Peale seanssi, kadus üks meie kaabutüdrukutest vaikselt ära järgmist üritust ette valmistama, meie aga võtsime pruudi käevangu ja viisime lähedal asuvale rongiperroonile. Sest metsa me läheme ju rongiga. Pruut, kavalpea, naeris, et kesklinna suund ei vii ju metsa. Aga meil oli argument olemas – ümberistumine muidugi.
Rongis lunastas me „kassa“ piletid seltskonnale, liginedes kontrolörile, too hõiskas, et sooduspiletid kõigile jah. Me siis ääriveeri, et kes saavad sooduspileti? Kontrolör reipalt ikka vastu, kõigile sooduspiletid muidugi. Me ei olnud vastu :)
Balti jaamast suunasin me jalutuse bussi otsimise eesmärgil piki Schnelli tiiki Hirvepargi suunas. Kohale jõudes ootas ees imeline piknikulaud (miks öeldakse murule laotatud linale ja toidule „piknikulaud“, ma ei tea...). Pruut oli sillas, meie niisamuti. Sest suures organiseerimise ja ettevalmistumise tuhinas polnud meist keegi midagi söönud, viimaks ometi oli meil rikkalik söömaorgia maasikate ja vahukoore, salatite, pirukate, muffinite ja tikuvõilebadega.
Aga ega me siis niisama sinna õgima läinud. Otseloomulikult pressisime pruudilt mitmeid-setmeid asju välja. Pakkusime pruudile võimaluse võita erinevaid auhindu, kuna aga esimese auhinna, Madonna kontserdi piletite jagamine, ebaõnnestus, siis teiste auhindadeni me ei jõudnudki. Küsisime erinevaid suht troppe küsimusi stiilis kuidas rasestatakse emane kaheksajalg jne. Kuna jah, auhindade jagamiseni ei jõudnudki, siis jagasime pruudile ohtralt lohutuauhindu. Abiellu ei saa ju astuda, ilma et sõbrannad pruudile tarkuseterasid kaasa ei jaga.
Vahepeal sõime-jõime, muljetasime, vahetasime teadmisi Tallinna litsimajade asukohtade osas jne. Pruut jagas nõkse, kuidas meest abielluma saada.
Vahepeal kommenteerisime mingit troppi, kes tundide viisi meid varjamatult põõsast vahtis, telefoniga filmis ning jumal teab mis veel seal põõsa taga tegi. Turistid tegid meist möödudes pilti.
Siis küsitlesime jälle pruuti. Meid huvitas väga, kui palju pruut oma peigmeest ja tema peret tunneb. Peale vastuste saamist võrdlesime, mida peigmees meile rääkinud oli. Andsime pruudile ette video, kus samad küsimused olid filmilindile võetud ja peigmees meiega täitsa hädas, sest me tahtsime kõike teada :) Video lõpuks veendusime, et peigmees on üks toredamaid meessoo esindajaid ja lubame pruudi talle naiseks küll.
Pruut oskas anda suht klappivaid vastuseid, seega ta oli ära teeninud auhinna. Ulatasime pidulikult üle raamitud ämma pildi. Pruut oli sillas muidugi :D
Ja ka see polnud veel kõik. Muidugi lasksime pruudil ka meie jaoks ette lugeda tõotuse, et ta ei unusta sõbrannasid, ootab neid alati külla, ei lõika oma juukseid lühikeseks, paneb mehe kodutöid tegema, sünnitab vähemalt 2 last, ei arvusta vallaliste sõbrannade seikluseid, ei teeskle õhtuti peavalu ning saadab kõik tekkivad silmarõõmud otsejoones vallaliste sõbrannade seltsi ja muud. Viimase peale pruut venitas mõtlikult „Oooookeiiii...“ Lasime ka tõotada, et kui ta oma lubadusi murrab, siis ta hoiab oma sõbrannade lapsi nädalavahetuse õhtuti, annab kogu oma rikkaliku garderoobi sisu oma sõbrannadele jne. Pruut oli sõnakuulelik, lubas seda kõike ning andis ka allkirja tõotusele.
Kella poole üheksa ajal pakkisime oma piknikujäägid kokku ja sujuvalt poetasime nad heki taga ootavasse autosse ära, kõik transporditi vaikselt ära ning viisime pruudi taas linna peale.
Schnelli tiigi ääres pidi pruut ära uputama oma ekspeikad, silmarõõmud ning muud mõttetud mehed – kõigist tuli lahti saada, et alustada uut elu tabula rasa. Et pruut üldse ei kibelenud oma loori ja missilindiga linna peale minema (me ikka rääkisime talle metsast ja lõkkest, ei teagi, kas ta enam uskus), siis ta kilkas, et ärge öelge,et te mind niimoodi vanalinna viite. Me siis ei öelnud. Aga viisime. Vahepeal oli aga hakkanud tugevalt vihma sadama, pruudile leiti seksikas vihmavari ja tüdrukutel olid kõigil kaabud peas. Superhead vihmavarjud.
Jõudsime vanalinna ning Tammsaare pargis jalutas vastu kellegi poissmeesteõhtu gäng. Niisuguse ajaloolise hetke jäädvustamiseks palusime tulevased abiellujad ühisele pildile. Pruut oli valmis seda tegema, sest soovis ümbritsevatest kuttidest oma kaunitele vallalistele sõbrannadele mehi orgunnida. Aga nad olid kõik mökud ja ega me neid tahtnudki. Ning meie pruut vähemalt ei käinud munn otsa ees linna peal ringi.
Estonia juures tegime nägu, et ootame bussi, aga et vihma ladistas, siis uurisin, et kuhu see buss siis ka jääb ja et ohhoooo ta peatub juba ümber nurga. Otseloomulikult ei olnud mingit bussi meil ning viisime pruudi hoopis salsatundi. Meie õpetaja oli imeliste puusanõksudega Andre, kes õpetas meile salsat ja bacchatat(?... jumal seda enam mäletab, me olime ikkagi piisavalt alkoholi juba tarvitanud) ning merenget. Ning siis kadestasime kõik pingi peal vahtides, kuidas Andre pruudiga tantsu lõi. Ütleme siis nii, et pruut ise on ka megahea liikuvusega ja nii me tatt ripakil neid vaatasime. Ning leidsime, et kui ka praegune töö ning modellindus ei peaks ära tasuma, siis võib pruut ka tantsijaks hakata. Oleks mul vaid sellised puusad :P
Peale salsat läksime ergutavat „kohvi“ Amarillosse jooma. Et meid oli 10, siis vajasime ka suuremat pinda endi tarbeks. Ühes sobivas lauas istusid kaks Soome papit, kes ise meile oma lauda pakkusid ning ümber kolisid. Päris nunnu kohe. Laualt leidsime eest ühtäkki (no ma tegelikult teadsin, kuidas teisiti :D) 10 maasika margaritat, sest maasikatest ei saa kunagi küllalt ning sisse me nad kummutasime. Seejärel avastas keegi meist, et üks siidripudel on meil veel kotti jäänud ja et see tuleb meil ka ära lahendada. Silkasime õue ja vihmavarju mingi telgi alla, kus tegime kiired ringid. Selle pudeli toodetava poja sain mina omale.
Amigosse jõudsime juba peale kella 23, kuid tundes end väga vipilt, olime me ka VIP listi kantud ja jalutasime tähtsa näoga tantsuplatsile. No põhimõtteliselt olime me seal ainsad, tegime oma kuumemaid tantsuliigutusi. DJ tundus ka esialgu nutika kujuna ja lasi meile „Neiu mustas kleidis“. Ajee, tundub, et õhtust saab veel asja. Aga ei. Siiski oli esinejaks mingi totakas bänd, kelle viljeletavast muusikastiilist ei saaks aru ka disc jockey Tiesto ise, seega me veel natuke patseerisime ringi ja vadistasime niisama juttu. Söakas E. suundus dj juurde sooviloo tellimusega. „Girls just wanna have fun“ osutus liiga palju tahetuks ja seda kohvris ei eksisteerinud. Tellisime ABBA, sest selle saatel on meil pruudiga pikki tantsuõhtuid maha peetud ja kui dj oma hitid tööle pani, kalpsasime tantsima, ise ABBAt oodates.
DJ meelest oli ABBAle kõige lähemad Pet Shop Boys ja Alexander Rõbak, seega ABBAst pidime suu puhtaks pühkima. Me ei olnud kadedad tüdrukud, pühkisime ka siis Amigo tolmu oma kingadelt ning otsustasime õhtu lõppenuks kuulutada. Pruut pälvis tunnistuse tüdrukuteõhtu katsete läbimise kohta ning tunnistasime ta abielukõlbulikuks. Graafik oli tihe ning päev pikk, seega tellisime takso, istusime K.-ga pruudile lisaks taksosse ning põrutasime selle burgaaga, mis järsku kesklinna tabanud oli, pruudi juurde. Viisime pruudi korteriukse taha ja veendusime, et ta kenasti tuppa astus. Ulatasime üle ka ta isikut tõendava dokumendi, mida siiski vaja polnud läinud. Pruut sai veel enne koju jõudmist üllatuse, et kuidas me ta doku saanud olime. Me oleme lihtsalt nii ägedad.
Lõpetuseks ma lihtsalt pean ära mainima – väga šeff oli fikseerida, kuidas rahvas meid mööduvatest autodest jõllas. Igapäev ei näe ikka Sopranode stiilis näitsikuid pruuti turvamas.
Pruudi juurest suundusin väiksele tormisele jalutuskäigule kodu suunal. Egamu päev veel lõppenud olnud, oo ei. Päev otsa kontsadel ringi kablutanud, jalad rakkus ja paistes ja väsinud, vasardas peas vaid mõte, et saaks koju, saaks koju. Kui ühel hetkel mingi tüüp tänaval juurde astus käed pikalt ees pliiishelpp. Ma tegin suured silmad ja kiirendasin sammu, kui tüüp veel eemalt hõikas, et ta vajab abi ja ei ole ohtlik, aga näe ma kardan. Tüüp oli muidugi sigalakku täis. Kuna eelnenud oli niii hästi õnnestunud superõhtu, siis minus tärkas miskine hea inimene ja et kui teine tõesti abi vajab, siis ma peaksin ju aitama. Lootsin, et ta mingit tänavat otsib, mis kolme sammu kaugusel vms. Tüüp vajus kohselet jälle käed avali mu poole, tema vajab taksot, et bonnijaklaidi minna. Huuh, no ma siis olin valmis taksot kutsuma, ise paduvihmas ligunedes. No see tüüp ei suutnud suud kinni hoida, kui ma telefoni otsas rippusin, terve oma eluloo jutustas ära. Ma siis korduvalt näitasin ilmegalt sõrmega, et jou, ma siin nagu räägin telefoniga ja kutsun sulle taksot. Hvaking, ükski takso ei võtnud toru vastu, ainult ooteliinil passisin. Lõpuks ta ütles mulle, et õukei, ma saan siis ise hakkama.
Finally sain koju :)
Korraldustiim jäi rahule, pruut jäi rahule. Nüüd on vaja veel üks vahva pulmapidu maha pidada, kontsadel muidugi :)
Igatahes, kogunesime kõik riburadapidi kokkusaamispunkti, kus andsime asjade käigule viimase lihvi. Villisime valmis erinevad tervitusnapsud ja kokteilid, vaatasime üle, kas on olemas kõik vajalikud esemed, läbisime kaabuproovid ning asusime teele.
Kell 15 pruutpaari ukse taga seistes, käsi uksesilma vaadet varjates, koputasin uksele, neiud hiirvaikselt mu selja taga. Pikk vaikus, väike krabin ja ikka vaikus. Uksesilm oli endiselt varjatud, teadsin, et pruut ei julge ust väga avada. Aega läks, aga uks avanes. Vastu vaatasid kavalalt muigav peigmees ning täiesti šokis pruut, kes oli jahmunud näoga ka minuteid hiljem, kui 9 mustas kleidis kaabudega neiut kõik omaalgatuslikult sisse olid voorinud ja pruuti emmanud. Pruut suutis vaid lasta end kallistada ning korrutas: „[peigmehe] vanemad pidid ju tulema.“ Panime pruudi diivanile istuma ning serveerisime talle oma napsu. Siis talle hakkas kohale jõudma. „Teisipäeval pidite ju tulema. Miks te ei öelnud, et te täna tulete. Mul on pea pesemata. Ma oleks end ära meikinud.“
Ja siis vaatas pruut peigmehele otsa ja jagas ära: „Sina teadsid sellest!“
Nii uskumatu, kui see ka ei ole, pruudil tõesti puudus igasugune kahtlus, et laupäeval miskit muud aset leiab, kui tulevase ämma-äia külastus. Ka siis ei tekkinud veel kahtlust, kui uksesilm blokeeritud oli. Yessss, mission accomplished! Diivanil istudes ta jätkuvalt ohkis, kuidas ta plaanis minna laulu-ja tantsupeo rongkäiku vaatama ja oli kannatamatu, et kuhu need ämm-äi jäävad, tulgu juba rutem, siis saab minna ära linna peale ja miks [peigmees] neile ei helista, et kuhu nad jäävad. Peigmees oli vana rahu ise. Pruut tunnistas meile, et peigmees oli käitunud täpselt nii, nagu tavaliselt, kui ämm-äi külla tulevad – hommikul tuli kodu koristada ja poest tuli kook osta. Ma olen endiselt ülisillas, et hoidsime teada teadmatuses.
Aeg oli meil napp, seega rakendasime pruudi koheselt tööle. Andsime talle 15 minutit, et leida oma hästivarustatud garderoobist särtsakas kleit. Et pruuti natuke ärevuses hoida, olime isekeskis kokku leppinud, et pruut peab meile mitu kleiti ette näitama seljas ja me ei ole ühegagi piisavalt rahul. Peale kolme presenteerimist, palusime riietuda esimesena esitletud kuldsesse kleiti.
Järgmiseks andsime 15 minutit meikimiseks. Sellal, kui pruut ringi tuhises, pidasime salaplaani peigmehega, kes otsis meile välja pruudi isikut tõendava dokumendi, mille igaks juhuks kaasa võtsime, ning lasime ära peita käekoti, telefoni, kellad... et pruudil puuduks igasugune ajataju ning et tal endal ei oleks ühtegi asja kaasas. Pruut sai imelise meigiga hakkama.
Ja siis esitlesime oma trumpüllatust – teades, et pruut on täiesti anti-matkaja/telkija tüüp, teatasime, et me suundume nüüd metsa ja palusime kaasa pakkida soojad riided, villased sokid, sääsetõrjevahendi. Pruut oli paanikas. Särtsakas neiu käis mööda korterit paaniliselt ringi, otsis sokke, otsis trennikotti. „Mul ei ole magamiskotti, „ teatas ta natuke närveerides. Arvasime, et peame siis K. juurest läbi sõitma, tal on teine veel jne. Täielik katsumus oli kõike tõsiseks jäädes ellu viia meil.
Soengu komponeerimisega meil vaat et isegi vedas. Pruut oli eelmine päev käinud proovisoengus ning tema kaunid kiharad olid veel kergelt lokkis. Asetasime pähe loori ning lindi rinda.
Tegime järgmise napsiringi ning jätsime peigmehe üksi koju. Lahkudes hüüdis pruut veel ukse peal olles oma peiule: „Ma loodan, et sulle sama tehakse!“
Meie järgmine üllatus ootas maja nurga taga. Õhtut planeerides joppas täiega, sest bronnitud fotograafi fotostuudio asus pruutpaari elukoha läheduses. Järgnes funnimine fotostuudios. Pruut, kes veel paar nädalat tagasi mulle tunnistas, et närveerib oma pulmapiltide pärast, sest et ei ole fotogeeniline, vaatas hämminguga fotograafiga koos fotokast pilte, et ma olen ju täitsa ilus piltidel. Meie ütleks, et ta on lausa nukuke ja kui praegusel töökohal peaks töö otsa saama, siis modellina on tal karjäär kindlustatud.
Peale seanssi, kadus üks meie kaabutüdrukutest vaikselt ära järgmist üritust ette valmistama, meie aga võtsime pruudi käevangu ja viisime lähedal asuvale rongiperroonile. Sest metsa me läheme ju rongiga. Pruut, kavalpea, naeris, et kesklinna suund ei vii ju metsa. Aga meil oli argument olemas – ümberistumine muidugi.
Rongis lunastas me „kassa“ piletid seltskonnale, liginedes kontrolörile, too hõiskas, et sooduspiletid kõigile jah. Me siis ääriveeri, et kes saavad sooduspileti? Kontrolör reipalt ikka vastu, kõigile sooduspiletid muidugi. Me ei olnud vastu :)
Balti jaamast suunasin me jalutuse bussi otsimise eesmärgil piki Schnelli tiiki Hirvepargi suunas. Kohale jõudes ootas ees imeline piknikulaud (miks öeldakse murule laotatud linale ja toidule „piknikulaud“, ma ei tea...). Pruut oli sillas, meie niisamuti. Sest suures organiseerimise ja ettevalmistumise tuhinas polnud meist keegi midagi söönud, viimaks ometi oli meil rikkalik söömaorgia maasikate ja vahukoore, salatite, pirukate, muffinite ja tikuvõilebadega.
Aga ega me siis niisama sinna õgima läinud. Otseloomulikult pressisime pruudilt mitmeid-setmeid asju välja. Pakkusime pruudile võimaluse võita erinevaid auhindu, kuna aga esimese auhinna, Madonna kontserdi piletite jagamine, ebaõnnestus, siis teiste auhindadeni me ei jõudnudki. Küsisime erinevaid suht troppe küsimusi stiilis kuidas rasestatakse emane kaheksajalg jne. Kuna jah, auhindade jagamiseni ei jõudnudki, siis jagasime pruudile ohtralt lohutuauhindu. Abiellu ei saa ju astuda, ilma et sõbrannad pruudile tarkuseterasid kaasa ei jaga.
Vahepeal sõime-jõime, muljetasime, vahetasime teadmisi Tallinna litsimajade asukohtade osas jne. Pruut jagas nõkse, kuidas meest abielluma saada.
Vahepeal kommenteerisime mingit troppi, kes tundide viisi meid varjamatult põõsast vahtis, telefoniga filmis ning jumal teab mis veel seal põõsa taga tegi. Turistid tegid meist möödudes pilti.
Siis küsitlesime jälle pruuti. Meid huvitas väga, kui palju pruut oma peigmeest ja tema peret tunneb. Peale vastuste saamist võrdlesime, mida peigmees meile rääkinud oli. Andsime pruudile ette video, kus samad küsimused olid filmilindile võetud ja peigmees meiega täitsa hädas, sest me tahtsime kõike teada :) Video lõpuks veendusime, et peigmees on üks toredamaid meessoo esindajaid ja lubame pruudi talle naiseks küll.
Pruut oskas anda suht klappivaid vastuseid, seega ta oli ära teeninud auhinna. Ulatasime pidulikult üle raamitud ämma pildi. Pruut oli sillas muidugi :D
Ja ka see polnud veel kõik. Muidugi lasksime pruudil ka meie jaoks ette lugeda tõotuse, et ta ei unusta sõbrannasid, ootab neid alati külla, ei lõika oma juukseid lühikeseks, paneb mehe kodutöid tegema, sünnitab vähemalt 2 last, ei arvusta vallaliste sõbrannade seikluseid, ei teeskle õhtuti peavalu ning saadab kõik tekkivad silmarõõmud otsejoones vallaliste sõbrannade seltsi ja muud. Viimase peale pruut venitas mõtlikult „Oooookeiiii...“ Lasime ka tõotada, et kui ta oma lubadusi murrab, siis ta hoiab oma sõbrannade lapsi nädalavahetuse õhtuti, annab kogu oma rikkaliku garderoobi sisu oma sõbrannadele jne. Pruut oli sõnakuulelik, lubas seda kõike ning andis ka allkirja tõotusele.
Kella poole üheksa ajal pakkisime oma piknikujäägid kokku ja sujuvalt poetasime nad heki taga ootavasse autosse ära, kõik transporditi vaikselt ära ning viisime pruudi taas linna peale.
Schnelli tiigi ääres pidi pruut ära uputama oma ekspeikad, silmarõõmud ning muud mõttetud mehed – kõigist tuli lahti saada, et alustada uut elu tabula rasa. Et pruut üldse ei kibelenud oma loori ja missilindiga linna peale minema (me ikka rääkisime talle metsast ja lõkkest, ei teagi, kas ta enam uskus), siis ta kilkas, et ärge öelge,et te mind niimoodi vanalinna viite. Me siis ei öelnud. Aga viisime. Vahepeal oli aga hakkanud tugevalt vihma sadama, pruudile leiti seksikas vihmavari ja tüdrukutel olid kõigil kaabud peas. Superhead vihmavarjud.
Jõudsime vanalinna ning Tammsaare pargis jalutas vastu kellegi poissmeesteõhtu gäng. Niisuguse ajaloolise hetke jäädvustamiseks palusime tulevased abiellujad ühisele pildile. Pruut oli valmis seda tegema, sest soovis ümbritsevatest kuttidest oma kaunitele vallalistele sõbrannadele mehi orgunnida. Aga nad olid kõik mökud ja ega me neid tahtnudki. Ning meie pruut vähemalt ei käinud munn otsa ees linna peal ringi.
Estonia juures tegime nägu, et ootame bussi, aga et vihma ladistas, siis uurisin, et kuhu see buss siis ka jääb ja et ohhoooo ta peatub juba ümber nurga. Otseloomulikult ei olnud mingit bussi meil ning viisime pruudi hoopis salsatundi. Meie õpetaja oli imeliste puusanõksudega Andre, kes õpetas meile salsat ja bacchatat(?... jumal seda enam mäletab, me olime ikkagi piisavalt alkoholi juba tarvitanud) ning merenget. Ning siis kadestasime kõik pingi peal vahtides, kuidas Andre pruudiga tantsu lõi. Ütleme siis nii, et pruut ise on ka megahea liikuvusega ja nii me tatt ripakil neid vaatasime. Ning leidsime, et kui ka praegune töö ning modellindus ei peaks ära tasuma, siis võib pruut ka tantsijaks hakata. Oleks mul vaid sellised puusad :P
Peale salsat läksime ergutavat „kohvi“ Amarillosse jooma. Et meid oli 10, siis vajasime ka suuremat pinda endi tarbeks. Ühes sobivas lauas istusid kaks Soome papit, kes ise meile oma lauda pakkusid ning ümber kolisid. Päris nunnu kohe. Laualt leidsime eest ühtäkki (no ma tegelikult teadsin, kuidas teisiti :D) 10 maasika margaritat, sest maasikatest ei saa kunagi küllalt ning sisse me nad kummutasime. Seejärel avastas keegi meist, et üks siidripudel on meil veel kotti jäänud ja et see tuleb meil ka ära lahendada. Silkasime õue ja vihmavarju mingi telgi alla, kus tegime kiired ringid. Selle pudeli toodetava poja sain mina omale.
Amigosse jõudsime juba peale kella 23, kuid tundes end väga vipilt, olime me ka VIP listi kantud ja jalutasime tähtsa näoga tantsuplatsile. No põhimõtteliselt olime me seal ainsad, tegime oma kuumemaid tantsuliigutusi. DJ tundus ka esialgu nutika kujuna ja lasi meile „Neiu mustas kleidis“. Ajee, tundub, et õhtust saab veel asja. Aga ei. Siiski oli esinejaks mingi totakas bänd, kelle viljeletavast muusikastiilist ei saaks aru ka disc jockey Tiesto ise, seega me veel natuke patseerisime ringi ja vadistasime niisama juttu. Söakas E. suundus dj juurde sooviloo tellimusega. „Girls just wanna have fun“ osutus liiga palju tahetuks ja seda kohvris ei eksisteerinud. Tellisime ABBA, sest selle saatel on meil pruudiga pikki tantsuõhtuid maha peetud ja kui dj oma hitid tööle pani, kalpsasime tantsima, ise ABBAt oodates.
DJ meelest oli ABBAle kõige lähemad Pet Shop Boys ja Alexander Rõbak, seega ABBAst pidime suu puhtaks pühkima. Me ei olnud kadedad tüdrukud, pühkisime ka siis Amigo tolmu oma kingadelt ning otsustasime õhtu lõppenuks kuulutada. Pruut pälvis tunnistuse tüdrukuteõhtu katsete läbimise kohta ning tunnistasime ta abielukõlbulikuks. Graafik oli tihe ning päev pikk, seega tellisime takso, istusime K.-ga pruudile lisaks taksosse ning põrutasime selle burgaaga, mis järsku kesklinna tabanud oli, pruudi juurde. Viisime pruudi korteriukse taha ja veendusime, et ta kenasti tuppa astus. Ulatasime üle ka ta isikut tõendava dokumendi, mida siiski vaja polnud läinud. Pruut sai veel enne koju jõudmist üllatuse, et kuidas me ta doku saanud olime. Me oleme lihtsalt nii ägedad.
Lõpetuseks ma lihtsalt pean ära mainima – väga šeff oli fikseerida, kuidas rahvas meid mööduvatest autodest jõllas. Igapäev ei näe ikka Sopranode stiilis näitsikuid pruuti turvamas.
Pruudi juurest suundusin väiksele tormisele jalutuskäigule kodu suunal. Egamu päev veel lõppenud olnud, oo ei. Päev otsa kontsadel ringi kablutanud, jalad rakkus ja paistes ja väsinud, vasardas peas vaid mõte, et saaks koju, saaks koju. Kui ühel hetkel mingi tüüp tänaval juurde astus käed pikalt ees pliiishelpp. Ma tegin suured silmad ja kiirendasin sammu, kui tüüp veel eemalt hõikas, et ta vajab abi ja ei ole ohtlik, aga näe ma kardan. Tüüp oli muidugi sigalakku täis. Kuna eelnenud oli niii hästi õnnestunud superõhtu, siis minus tärkas miskine hea inimene ja et kui teine tõesti abi vajab, siis ma peaksin ju aitama. Lootsin, et ta mingit tänavat otsib, mis kolme sammu kaugusel vms. Tüüp vajus kohselet jälle käed avali mu poole, tema vajab taksot, et bonnijaklaidi minna. Huuh, no ma siis olin valmis taksot kutsuma, ise paduvihmas ligunedes. No see tüüp ei suutnud suud kinni hoida, kui ma telefoni otsas rippusin, terve oma eluloo jutustas ära. Ma siis korduvalt näitasin ilmegalt sõrmega, et jou, ma siin nagu räägin telefoniga ja kutsun sulle taksot. Hvaking, ükski takso ei võtnud toru vastu, ainult ooteliinil passisin. Lõpuks ta ütles mulle, et õukei, ma saan siis ise hakkama.
Finally sain koju :)
Korraldustiim jäi rahule, pruut jäi rahule. Nüüd on vaja veel üks vahva pulmapidu maha pidada, kontsadel muidugi :)
Lisatud hiljem:
Mõned pildid kah...
pühapäev, 5. juuli 2009
laupäev, 4. juuli 2009
kananahk ihul vs pisarad vs naer vs kananahk ihul ...
Kuulge lähme tantsupeole
Kus on muusika mis jalale teeb head
Kuulge lähme tantsupeole
Võtkem sõbrad ka ja tuju läheb heaks
E- ei tegelikult see meid ei huvita,
Et kaerajaan on veres
M-mm pole tähtis, et rütmi ei tunneta
Kõva müts alla, nii ongi parem
O-o ei oota, et hästi sul läheks
Doping sees ja valgus on ere
Kui veab võid täna õhtul võidukalt skoorida
tähtis, et jalg oleks kerge
Siis hüpake tantsige
Sokat või valssi te
Tunnete hommikul käidud on seal
Kuulge lähme tantsupeole
Kus on muusika mis jalale teeb head
Kuulge lähme tantsupeole
Võtkem sõbrad ka ja tuju läheb heaks
Pea ees ja pööraselt kätega vehkides
Sukeldu võõrasse massi
Seal keeb veri ja tunded on leekides
Oota ehk keegi sind passib
Siis hüpake tantsige
Sokat või valssi te
tunnete hommikul käidud on seal
Kuulge lähme tantsupeole
Kus on muusika mis jalale teeb head
Kuulge lähme tantsupeole
Võtkem sõbrad ka ja tuju läheb heaks
Tellimine:
Postitused (Atom)