Projekt "Külalistemaja" - 49 - paadimajad

Kõik sai alguse sellest, kui me härraga naaberkülas elavalt tuttavalt ühe vana paadiromu ära ostsime. See nägi algul ikka jube välja, no nagu kõik meie muudki ehitusprojektid eksole.

Tasapisi sai paadiromust hele ja helge Mesi-spa. Eelmise suve üks popimaid teenuseid meil.

Mesi-spa teekonda olen talletanud siin postituses ja siin. Ja eks tasapisi midagi jälle sättides või täeindades on temast kujunenud armas suvine pesa.

Praegu näeb ta meil välja selline:

Sellest samast 2017.aastast, mil Mesispa algsel (väljast veel värvimata) kujul valmis sai, olen ma vaikselt peas mõlgutanud üht unistust - mis oleks, kui meil oleks selliseid paate veel ja oleks äge teistmoodi paadimajade kämping nö?

See on ikka päris ulme vahel, kui neid mõtetes olevaid asju kõva häälega välja ei räöägi, aga ühel hetkel vaatad, et su kallis kaasa tegutseb just samal suunal. Mõtleb samu asju.

Nii saabus meie hoovile eelmisel aastal üks järjekordne romupaat. Piiisikene postitus sellest siin. Tükk aega passis mul hoovi peal ees ja muudkui lootsin, et saaks ükskord selle paadi õigesse kohta viidud ja hoovinurga puhtamaks. Kuniks see juhtuski.

Üks teine paat, selline lihtne lahtine kalapaadike, oli härral veel küla pealt naabrilt ära ostetud. Niisiis kaks kehva paadikest said viidud meie uhiuude Mesi tare randa ootele.

Suve lõpu poole asus siis me töömees nokitsema. Jumala eest, ma ei jõua enam oodata, ikka veel pole valmis! Aga vaikselt, ikka väga vaikselt seal arenguid on. Kuna lõpptulemuseni läheb veel aega, näitan, mis toimunud on.

Nimetan siis paate ESIMENE ja TEINE.

Esimene:
Se eon see väike lahtine paat naabrimehelt. Peale sai ehitatud pisike tuba ja katus.

Paadi kõrval väike istumiskoht, mille katuseks vana paadilaadne toode. Härra mul kogub igasugu asju, et kunagi lähe vaja. Minu juttu ta ju ei kuula, aga kui sõber tuli rääkima talle, et sellest küll enam elulooma ei saa, tee tast kaunistus - voila! Kohe toimetas selle paadilaadse aukudega toote paadimaja juurde istumiskoha katuseks. Üks kord hilissügisel käisime härraga Pärnus aastapäeva tähistamas ja tagasisõites jäime Viljandi külje all vaatama tee äärde pandud müügikuulutust. Paadikujuline välivets müügiks. Mõeldud-ostetud! See hetkel sellise asukoha peal, leiame talle hooaja alguseks parema koha.

Praegu näeb ESIMENE paat seest välja selline. Töö käib! Paat on ära soojustatud ja nüüd juba puiduga/vineeriga kaetud. Voodilavats valmis, istumiskohad ka. Lihvimine, liistud, värvimine ja kööginurk veel teha. Ilmselt ühtteist detaile veel, madratsid lasta õmmelda, aga siin ma juba näen, et palju pole jäänud.

Teine paat:
Tartust saabus meile hoovile.

Siis tirisime ta randa ära. Järgi jäi enamus paadist.

Väikese olnud kuudi asemele ehitas töömees veidi suurema toa.

 Soojustamiseks valmis.

 Ja siis jäi ta ootele.

 Täna on ta soojustatud, ootab edasi tegelemist - puiduga katmist, lihvimist, voodit, istumiskohti jne.

Kõik paadimajad peaksid hakkama seestpoolt välja nägema Mesi-spa moodi:

Ahjaa!

Üks paat on meil veel. Saage tuttavaks: ÄGE!

Äge on Tartu Lodjakoja vana viikinglaeva nimi. Äge on juba üsna eakas, ta on olnud üks tegus ja (heakeneküll) väga äge paat. Aga ta ei pea enam väga vett ja Lodjakojal on uus viikinglaev ka olemas (Turm), niiet lõkkesse tirimise asemel pakuti seda meile eksole.

Omaette tsirkus oli Äge Tartus Peipsi äärde ära toomine. Terve suvi läbi käis pingpongipall, Lodjakojaga, et millal võib järele tulla. Algul tahtsid nad ise tuua, siis tahtsime me järgi minna jne. Läksime siis üks laupäev otsustuskindlalt Tartusse. Tunnike viskasime kahekesi vett välja kõigepealt, siis üritasid mehed paati jõest välja saada haagisele. Selgus, et haagisel midagi valesti ja Äge ei saagi haagisele tiritud.

Siis mingil teisel korral rohkem talve poole, sõitis härra paadiga Tartusse meilt ja võttis Äge sappa omale. Tagasi hakkas ka sõitma ja suutis paati vedada kuni Kavastuni. Umbes poolele teele. Sealt edasi enam ei käinud jõud üle ja tellis kraana ja suure masina, kuhu peale tõsteti.

Nüüd on Äge meil tare ees kohe. Ei saanud õige koha peale suur emasina ja kraanatõstukiga tõsta, sest maa pehme. Ootasime talve, et siis ümbertõstmine teha. _Hahaa, talve ei tulnudki eksole.

Teine nali on veel! Äge peab saama paadimajaks juba selle hooaja alguseks. Sest noh, ma müüsin juba majutusi sinna välja!

No pressure. No pressure at all!

Ja ühtlasi on vaja hakata mõtlema uute paadimajade nimedele. Ma olen teadatuntud süsteemifriik eksole. Meil on Mesi tare ja esimene paadimaja nimega Mesi-spa. Mis võiksid järgmiste paadimajade nimed olla? Mul on juhe täiesti koos. 

Kui vaatasin vanu Mesi-spa postitusi, nägin, et blogisõber Terje pakkus tollal nimedeks Mesi-Spa ja Mesi-Laev. Ehhe, üks saigi rahvahääletusel valituks. Kuna Mesi-spal on ka saun peal, siis spa nimi talle täitsa passib. Mesi-laev siis veel täiesti võimalik nimeks valida, aga teised kaks? Kõikide nimepakkujate vahel (ma teen selle hõike millalgi FBs Mesi tare lehel) loosin välja kaks testööbimist ka! 

märgiline päev

Täna on märgiline päev.

Ikka on nii, et üks uks sulgub ja teine avaneb. Saatsin oma tööandjale riigiasutuses täna kirja. Kaks nädalat tagasi käisin ju pealinnas vestlusel. Terve pooltunni, mis ülemusega tema kabinetis vesteldes veetsin, sisimas piinlesin. Kuulasin püüdlikult, millega nad tegelenud on ja mis praegu käsil, päevavalguslambid kriiskasid silma ning väsitasid mõtlemast. Ükski märksõna polnud viie aastaga muutunud, küll aga adusin töökorralduslikke muudatusi ja minu jaoks mitte paremuse poole.

Ootasin põnevusega pakkumist. See ei valmistanud pettumust, ses mõttes et oli teada, mis sealt tulla saab või võib.

Küll aga jäid kõrva kriipima kaks ülemuse poolt lendu lastud lauset. Esiteks tema töökirjelduse lõppu visatud märkus, et oh, seda infot on kõik nii palju kodus olnud emme jaoks.

(oh jumal! mõtteline silmarull)

Teiseks kriipis sõnastus, et minu kogemuste ja oskustega INIMEST on neil väga vaja. Mitte mind, aga inimest. Tundsin, et oodatakse universaalset sõdurit tagasi rindele, aga ma ei taha see enam olla. See uks saigi täna lahkumisavaldusega suletud.

Samas sain ka ise täna ühe kirja. Ei hõiska enne õhtut, aga see unistus, mis käeulatuses on, on juba täitsa sõrmede vastas. Loodan, et haaran kinni, mitte tahtmatult lükka endast veel kaugemale. Lähipäevil saab selgust.

kuiv jaanuar

Et ka blogisse (seega aastatepärast hea üle lugeda ja meelde tuletada) talletada, siis kirjutan üles, et no mida jaanuarit, eks? Ainult plusskraadid ja järjest rohetavam muru. Lund ei grammigi. Isegi, kui mõni õhtu tuleb korraks idakaaretuul ja võtab maapinna krõbedamaks ja sillerdavamaks, siis hommikuks on taas kohal läänetuuled sooja õhu ja vihmapiiskadega.

FB viskas täna hommikuks ette meeldetuletuse aastatagusest, mil meie küla all olid tohutud jäämäed! Ja kuidas me karakatiga järvel sõitsime ja kala püüdsime. Ilus perepäev oli.

Korra oleme ikka lund ka näinud sel talvel ja paar päeva jutti oli krõbe olla, niiet jõudsin juba rõõmustada, et järve suunduva kanali peal väikesed jääkettad tekkisid. Aga see oli korraks.

Härra abikaasa on igatahes jätkuvalt optimistlik, et talv veel tuleb veebruaris. Sest rööprähklejana on hetkel raske kodus paigal olla. Tööd ei ole, sest jääd ega külastajaid ei ole. 

Seetõttu tegeleme siis nt oma toitumise jälgimise ja igapäevase liikumisega. Kõnnime härraga oma samme täis ja ragistame menüü kallal. Alkoholi ei tarbi, kõik vahvad sünnipäevad on veedetud morsiklaasi taga. See õigesti teadlikult toitumine on ikka päris paras ettevõtmine, kogu päev kulub selles võtmes, et mida me nüüd sööme ja nüüd tuleks kõndima minna. Teisalt ma näengi, et talvisel ajal ma oleks muidu hästi tubane, arvutis nokitsedes ei tule kuidagi 10000 sammu täis, küll aga tahavad kilod kasvada. Kevadel ja suvel see-eest lehvin mööda hoovi ja külatänavat ringi muudkui, unustan süüa ja saan oma soovitud vormi kätte jälle. Seega on isegi hea praegu spetsiaalselt enda jaoks aega võtta.

Päris tegevusetult ka ei istu. Sibulatee saunafEST on kohekohe tulemas ja teeme selle tarbeks ettevalmistusi. Samal ajal juba tegelen aprillikuise Varnja laada korraldamisega. Ühe unistuse täitumine on käeulatuses ja kui ma veel natuke pingutan ja sirutan sõrmedega veel rohkem, et selleni ulatuda... et saan tugevasti kinni haarata, siis läheb jälle tegemistega nii kiireks, et ei jõua muudest asjadest mõeldagi. Vastuse saame vast juba varsti teada. Ma niinii väga loodan ja tahan!

turvavöö päästab elu

Aastajagu ja rohkem päevi tagasi tuli üks härra hea sõber meile Peipsi äärde külla. Õnnetu juhuse tahtel ristus tema tee meie juurde sõitmise ajal teed ületanud kitsega. See kohtumine lõpetas kitse elupäevad. Tee peale ega kraavipervele looma ei saanud jätta ja nii tõstis härra sõber kitse omale auto peale ja tõi meile. Härra, kes on kohalike jahimeestega tuttav ning mitmetel jahtidel kaasas käinud, tegeles kitsega edasi.

Tollal 3ne Mesilane kuulas lugu muidugi ammulisui pealt ja päris aru. Härra sõber näitlikustas talle kogu juhtunud loo, sest väga kenasti olid kohe käepärast võtta Mesilase mänguasjad. Mesilasele on mitmel aastal päkapikud sussi sisse kommi asemel toonud Schleichi tõetruid loomakesi ja nii leidus loomakastis kohe sobiv kits. Mesilane autodekastist leiti sobiv neljarattaline ja nii sõber R. täpipealt taaslavastas toimunud avarii. Mesilane rääkis meile sellest loost veel pikka aega hiljemgi.

Eile hommikul pakkisime lapsed auto peale ja asusime lasteaia poole teele. Mõnikord olen mina roolis, mõnikord härra. Eile istus härra rooli. Lapsed tagaistmel korraldavad nii mõnelgi hommikul meelehärmi sellega, et poole sõidu ajal hakkab kisa pihta, et turvavöö ei ole peal. Mis mõttes ei ole peal, kui ma ise ju panin? Aga minu mingite sättimiste ajal on neil olnud vaja kindlasti lollitada ja vöö lahti teha. Nii ka eile ja sõidu ajal on seda taas kinni panna ikka eriti nõme ülesanne, eriti et peatuda alati kohe ei saa ja niigi juba hiljaks jäämas (jälle) jne. Saime siiski vööd kinni ja sõit jätkus.

Üsna napilt meie külapiirest väljunud ja autokiirus maantee kohaselt 90 peal, märkan silmanurgast enda pool kraavipervel tee poolel seismas metskitse. Ta on nii umbes 2 meetri kaugusel ja tal on paar valikut, mida teha:

1. oodata auto möödumist

2. liikuda üle kraavi metsa

3. ....

Jah, muidugi. Metskits valis nö kolmanda ukse ja hüppas autole ette. Härral pidur põhjas, auto siksakitamas ühest tee servast teise, kord üks külg ees, siis teine. Mina näen vähemalt kaks korda kraavi, kuhu me kohe maandume.

Härra suudab auto tee peal hoida. Metskitse ei ole kusagil, pääses eluga. Lapsed on terved. Endal on ehmatus.

Ja turvavöö päästab elusid. (Ma ei taha mõeldagi, kui lapsed poleks öelnud, et nad vahepeal vöö lahti tegid.)

Vaata siit ka: https://beltedsurvivors.nz/

Abielu - heas ja halvas eksole!

Vähemalt Ameerika filmides tuleb abielludes vanduda jah-sõnaga, et tahad teisepoolega olla koos nii heas kui halvas. Meil siin Eestis... tõttöelda ma ei mäleta, mis seal enne küsiti, kui ma jah-sõna ütlesin (no peale selle, et kas ma härra võtan... kus ma ta siis ikka jätan eksole...).

No oletame siis, et ma ütlesin, et võtan ta heas ja halvas.

Tundub, et halb aeg ongi kätte sadanud!

Kõik algas sellest, et jõulude ajal oli ta mul nii nunnu ja toimetasime külg külje kõrval köögitoimkonnas. Selle tulemusena kattus tohutusuur toidulaud tõeliste hõrgutistega ja lapsed nagu ikka, amps siit, teine sealt ja väidetavalt ongi kõht täis!, ei aidanud sugugi seda toidulaviini vähendada. Pidime siis kõik selle ise ka ära sööma. Siis ühe sõbra juures, siis teise juures, ämmast rääkimata. Saabus aastavahetus ja #heamõte oli, et kõik toovad lauale midagi kaasa. Jah, laud oli umbes 4x nii palju, kui me kamba peale jõudsime ära süüa. 

Selle tulemusena algas uus aasta muidugi toidukoomas. Ja #heamõte2 meil härra abikaasaga kahe peale oli, et nüüd lubame olla tervislikud ja teha sporti. Lugeda samme ja liigutada end.

See lubadus antud, südames kergem olla, mõtlesin, et vedeleme kaisus edasi nagu muiste.

Aga ei! Härra tõusis püsti, ajas mind ka ja pimedas ja vihmas pidime minema samme lugema. Nii iga õhtu!

Laupäeval, kui olime paar tundi terve perega külmakraadide käes usinad ja tublid sportijad olnud, teinud jalgratastel pikema ringsõidu ning kaasasolevast termosest rannas teed jõime, haukasime kõrvale küpsist, mille härra kohalikust poest ostis. Peale nosimise lõpetamist asus härra pakendil olevat infot kaema. Jah, meie rattaretk kulutas erinevate äppide andmetel 284-317 kcal. Küpsised andsid samas 350 kcal. Täielik ikaldus.

Üks teine õhtu tegime oma tavapärase pika jalutusringi, jõudsime koju ja härra praadis külmkapis ootel oleva kitsejuustu ära. Mmm, hõrk! Paljalt selle vaatamine andis juba 200 kcal, söömine... las ta jääb.

Mulle tundub, et nii me küll oma jõuludest puusadel ei vabane.

Mis kõige hullem, paar päeva tagasi tabasin härra teleka eest... vaatamas laskesuusatamist!!! Nüüd peab isegi telekast sporti vaatama? Ta pole seda meie koosveedetud 7a jooksul mitte kunagi teinud, talle ei meeldi telekast sporti vaadata! Mis see nüüd oli siis? Kas see ongi see "kasvasime lahku" või "ta pole üldse see inimene, kellesse ma armusin" osa seal abielulahutuste taotlustel?

Sõbrad, mulle tundub, et sünged ajad on ees!

See postitus on sarkasmiga kirjutatud eksole. Igaks juhuks ütlesin!