väike suur Eesti

Hommikul startisin üleni vihma pladistavast Tallinnast Eestimaa südame suunas. Mida Tallinnast eemale, seda talvisemaks olud muutusid ja teeolud halvenesid muudkui. 

Aru ma ei saa, mis toimus selle Taisto bussijuhi peas, kes vapustavalt nõmeda ja liiklusohtliku olukorra tekitas. Sõitsin ühe teise liinibussi tuules. Minu järel sõitis Taisto, kes Kose bussipeatusest väljus minu sappa. Ja siis, ühtäkki, oli tal vaja pressida vastassuunavööndisse ja minu ning eessõitva liinibussi vahele. Konkreetselt vajus mulle selga, niiet võtsin hoo maha, et ta vahele mahuks. Nii armas temast, et ta siis veel ise hoo alla tõmbas ja ette pidurdama jäi. Eesolev buss kadus peagi silmist, aga mina ei tihanud Taistost mööda sõita, sest sisse oli sõidetud ainult vaod omas suunas ja muu ümbritsev oli korralik lobjakas.

Sihtkohta jäin 20 minutit hiljaks. Aga vähemalt jõudsin kohale elusalt ja tervelt.

Nüüd Olustveres on totaalselt talve võlumaa. Sajab laia lund. Tundub, nagu Eestimaa piirid oleks mõõtmatud, et 2h kaugusel olev Tallinn oli hommikul sopp ja vihm. Kojusõit pimedas saab olema "lõbus". Loodan, et maanteed on lahti lükatud, mitte lobjakat täis nagu hommikul.

rakvere rokib taas

Ma tükk aega ootasin kannatamatult, et kas ka sel aastal on Rakveres teistmoodi jõulupuu ja millega sel aastal üllatatakse. Eilne esimese advendi päev ja õhtused uudised andsid viimaks vastuse, et jaa. Ka sel aastal on Rakvere äge innovatsioonilinn.

Kui ma delfis uudisklippi sirvisin ja noh, kommentaare ka, siis teeb ikka meele mõrudaks, kui palju on vinguvaid inimesi. "Blabla-tahan päris kuuske- blabla.." Minu meelest vahet pole, millisest Eesti linnast me räägime, aga reeglina on kõigis linnades päris palju majapidamisi, mille hoovis on kuused-kased-õunapuud-elupuud uhkelt ära ehitud ja sädelevad ja säravad jõulutuledes. Jaluta väheke ringi ja jõulutunne missugune, kui "linnakuusk" ei peaks sobima.

Ja üldsegi. miks peaks olema reegel, et linnaväljakul on kuusk? Nii lahe, et Rakvere on läinud teist teed pidi ja jätkab seda teekonda. Taaskasutatud materjalid ja igal aastal juba ootus, et millega üllatatakse. Ma loodan, et nad jätkavad ning ei lase end vinguviiulitest heidutada.

Loodetavasti saan ise ka peagi Rakvere selleaastast jõulupuud vaatama minna (äkki homme?).

2014

2015

27.november

Pea igal hommikul meenutab google mul telefonis, et mis ma tegin mitu kuni veel rohkem aastaid tagasi just täna.

Päris põnev on endal neid pilte uudistada. Ja selgub, et ma olen novembris ikka kõvasti reisinud. Osadel aastatel on täpselt tänase kuupäevaga klappinud, aga paljud reisid on just-just ära olnud või kohe algamas.

2008 aastal olime me 27.novembril aaduga Stockholmis

2010 aadu ja kahe hurmuriga Egiptuses

2011 olime preili Mga Aasia reisil ja 27.11 Bangkokis ja selle lähstel ujuval turul.

2013. aasta 27.11 jõudsime varahommikul Rio de Janeirosse. Kohe randa :)

2016. aastal ma reisil ei ole. Hoopis täiesti kodune koos päkapikuga.

kvaliteetaeg pojaga

Kuna meil on Tartus käigud alati nii sisutihedad (st et kui JUBA linna tuldud, siis tuleb kõik erinevad asjad, mis meelde tulevad, ära asjatada. Ehituspoed ja toidupoed ja ämma külastus ja kõik muud asjad ka. Kui veel Mesilasega koos linna sõita, siis tuleb logistika eriti täpseks ja võimalikult kiireks korraldada, sest minu närv ei pea vastu rahulolematu lapsega mööda linna sõita.

Seega kui päevakorda oli kerkinud Mesilase juuksuri külastus (sest viimasest korrast on juba mitu kuud möödas ja me üksteise võidu teeme siin talle patse pähe juba), siis ei ole mõtet kaaludagi kuskile aja kinni panemist. Ei, minu jaoks oli ainus variant minna elava järjekorraga meestejuuksurisse (kohe raekoja platsi kõrval). Oht on muidugi see, et ees võib olla pikk järjekord.

Nii muidugi juhtuski, et juuksurisse sisse astudes olid kõik kolm juuksuritooli juba hõivatud ja ootepingil järjekorras neli meesterahvast. Aga et Mesilane oli just autounest ärganud ja istus mul rahulikult süles ning uudistas juuksurite tööd, siis jäime järjekorda. Üsna kiirelt järjekord liikus, aga siiski ootasime ka omajagu. 

Ja siis, inimesed on ikka ilusad ja head. Meie korrani oli jäänud ikka veel omajagu, kui üks noormees lasi meid enda ette. Nii armas temast! Tänasin teda ohtralt muidugi ja Mesilane sai tähtsal kombel toolis istuda nagu suur poiss. Heledad kiharad muudkui vähenesid ja kui toolile istus pisike Mumm, siis toolilt väljus jumala suure ja asjaliku näoga poiss. Nii teise näoga nüüd.

Ja see ema-poja toimetus oli minu jaoks ka nii armas. Et kahekesi käisime juuksuris ja ajasime asju. Võibolla see peaks olema isa-poja tegemine? Aga mulle meeldis ka Mesilasega kahekesi olla. Eks ma saan Mutukaga ka tüdrukute asju kahekesi teha küll ja veel. Nii äge lihtsalt. 

Pärast juuksurit Mesilane veel tähtsalt kõndis juuksurist ise välja ja hoidis mul käest kinni. Vaatasime raekoda ja lugesime üle tänavale pargitud autod ja ajasime juttu. Kvaliteetaeg.

Ootan juba, et kohe-kohe saaks Tartu raekojaplatsil kiigemets valmis ja tuledesärasse, et saaksime Mesilasega sinna minna uudistama ja hobusaaniga (või vankriga) sõitma.

pidu ja pillerkaar

Kell on 14 ja ma praegu veeretasin end esimest korda voodist välja kööki hommikust sööma. Pudru keetis härra hommikul valmis ja lasi mul edasi magada, ise samal ajal Mesilasega toimetades. Mesilane samal ajal (kl 14 päeval siis) magab magusat lõunaund juba. Mu pika une saladus ei ole teps mitte eilne asutuse aastapäev, mida me härraga ikka igal aastal oleme külastanud, vaid järjekordne haigusevimm. Ma ei teagi, kumb meist kumba nakatas, aga mõlemad Mesilasega köhime koledasti ja mõlemal hakkas see samal õhtul pihta. Minul lisaks nohulaadne toode, uimasus ja muud rõõmud.

Asutuse pidupäev oli taaskord tore õhtu. Palju küll oli inimesi, keda ei tundnud (naersin härrale sarkasmi, et kas valitsuse vahetudes juba on jõutud terve peakontor välja vahetada), aga tuttavaid kolleege ka omajagu. Esimest korda nägin piduliku aktuse osa lõpus esineva peaesineja puhul seda, et rahvas püsti tõusis ja kaasa elas. Varasematel aastatel on niheletud tooli peal väest pakatavate Svjata Vatra, Singer Vingeri jt esinejate kontserte kuulata.

Kuigi ma tööle just tagasi ei kipu, siis häid suhteid hoian ikka. Kunagi ei tea, mis elu toob ja tänase pilgu läbi võib paljudest kolleegidest (asutuse erinevad struktuuriüksused) saada meie seminarikliendid. Rauda tuleb tules hoida eksole.

Õhtu huumorinurk oli kolleegide reaktsioonid mind nähes. Täpselt ühesugune reaksioon tuli järjest ja neid kordi oli kõvasti rohkem kui mul sõrmi. Ma spetsiaalselt jälgisin inimeste silmi ja tervituse järel langesid need kõik alla kõhule. Nii mõnigi kord mainisin, et hmm, eyes up here!

Aga kolleegide reaktsioon siis:

Vaid paar üksikut kolleegi teadsid mu Mutukast ja peab mainima, et saladust oli hästi hoitud. Seega kui ülemust nägin, siis vajus tal suu lahti ja silmad pärani, sest nagu ta ise kohe ütles, et ta ootas mind kuu aja pärast tööle :) Noh, ma leian, et ma ei helista ülemusele, et tsaumisteed, teadsa, härra siin käis üks öö ehal ja noh. voila! Et ikka silmast silma jutt.

Teine huumorinurk oli muidugi näha üritusel megasuurt poliitikute kogukonda. Endine minister (kes jäi paar päeva tagasi pingile eksole) ja uus minister ja uus peaminister jne. Oleks eelmine peaminister ka olnud, oleks jackpot olnud. Eks poliitilised mängud vajavad ka mängimist ja üksteisele tuleb kinnitada, et käsi peseb kätt. Põnevad ajad ja nagu üks mu sõber tavatseb praeguste poliitskeemide kohta öelda: "istun nüüd diivanile, võtan popkorni ette ja asun etendust nautima."