Elu peale Maahommikut :)

Elu peale Maahommikut on ikka samasugune - rohkelt tööd ja vähe leemekulbiliigutamist :) Enda häält on alati võõras kuskilt kuulata, aga mulle tundub ikkagi, et see oli moonutatud seal. Härra hääl küll oli :)

Ja natuke ma pelgan seda, et no olen püüdnud hoida end võrdlemisi anonüümsena siin. Nüüd see tare on mind paljastanud ja mis mul üle jääb. Kui ikka tahta ettevõtlusega tegeleda ja seda võimalikult paljudes kanalites end reklaamida, tuleb veidi sinna oma nägu juurde näidata.

Rääkisime kaamerasse küll palju rohkem juttu, aga pea kogu nn reklaamjutt on välja lõigatud ja sisse jäetud meie pereelu. Seekord siis sedasi :)

Aga käes on meil ülikiire nädal, sest juba viie päeva pärast toimub meie korraldatav Varnja kalalaat. Oleme sinna sisse pannud palju oma aega ja südant, loodame vahvat päeva ja õnnestumist. Eelkõige imelist ilma, sest see on hea tuju allikas. Päev saab olema vahvaid tegevusi täis, väga loodan suurt huvi ja osavõttu. Eriti, et ka reklaami oleme panustanud üsna korralikult. Seekord kogu korraldus iseenda rahakoti peal, aga järgmise aasta ürituseks püüan veelgi varem valmistuda ja õigel ajal õigesse kohta paar projektigi kirjutada.

Muidugi ka kõikvõimalikud muud kaasnevad orgunnid - välikäimlad - check. Elektrigeneraatorid - check. Muusikalised vahepalad - check. Toitlustus kauplejaile - check. Kõikvõimalik meelelahutus laadal ja laadaümbruses (muuseumid, palvelad, tasuta hobuvankri sõidud laadakülalistele) - check. Põnevat meestele ja naistele (murutraktorite liiga demosõidud) - check.

Vaja veel teha viidad, kingitused võistluste võitjatele, aukirjad jne jne.

Aga rohkem ei saagi arvutiaega taaskord endale näpistada, tuleb minna tegudele. Olen endale seadnud eesmärgi oma väliköögi projektiga laupäevaks valmis saada :)

Mesijuttu ka

Mesilane (1a2k) käis esimest korda juuksuris ja no minu meelest muutus lisaks soengule ka ise ühtäkki nii suureks poisiks. Enne oli beebi ja nüüd on suure marakrati tegu ja nägu. Just üks päev alles nagu oleks silmad avanenud ja vaatasin, kui asjalikult ta ringi toimetab, kuidas täna nt redelist üles ronis mulle järgi. Kuidas ta vanaema kingitud pisikese laua taha pisikesele toolile istub, et laual olevaid raamatuid üksteise järel uurida. Jess eksole. Olen siin varemgi kirjutanud, et oleks vaid, et Mesilane raamatutest huvituks ja praegu ta neid kõvade lehtedega värviliste piltidega raamatuid armastab küll. Saab kenasti aru ka minu palvest, kui ütlen, et too raamat ja loeme koos. Jooksusammul läheb ja toob. (Olen võtnud endale südameasjaks iga kord suuremas poes käies (u kord kuus) osta Mesilasele uus raamat. Või kaks.)

Leiab ise omale istekohti, kuhu pisike pepu toetada. Teinekord mõnuga naudib end diivanil patjadele lebosse viskamist. 

Iga päev õpib ära uusi trikke. Praegu imetlesin vaatepilti, kuidas ta praeahjus olevat kana käib piilumas - mul on sanga külge rätik pandud ja lükkab seda kõrvale ja surub oma pisikese nina vastu klaasi, et vaadata, mis ahjus toimub.

Üks päev ta jalutas banaaniga toas ringi. Kui mina või härra pole piisavalt kiired teda koorimisel aitama, siis ega ta hätta jää. Koorib nagu ahvike keskelt lahti ja nosib banaani. Koore viskas põrandale. et too päev ma surin parajasti voodis kägaras, siis nägin seda koort seal maas ja see muidugi häiris mind õudsalt. Tohutu korralagedus. Aga tõusta ju ka ei jaksanud. Varsti Mesilane jalutas jälle tagasi koore juurde ja astus sellele peale. Kui ma Hollywoodi filmides seda nalja kunagi ei naera ja ma pole iial uskunud, et banaanikoorele astudes käidki siraki pikali, siis Mesilane muidugi käiski. Oi, ma naersin :) Hoolimata oma suremisest. Tõusis püsti ja võttis koore maast üles ning viis härra kätte :)

Sööb (või õigemini üritab) täitsa ise kahvli või lusikaga. Lusikas on level 2, sealt õnnestub suhu pista oluliselt vähem, kui juhtub tagurpidi teel kausist suhu minema. Ja seda ikka juhtub.

Vahepeal oli potil käimine väga eduas, aga sellega on nüüd tagasilööke olnud. Eks tegeleme vaikselt.

Suur kallimasin on. Käib ja kallistab oma pehmeid mänguasju. Hommikuti saame härraga vaheldumisi mususid ja kallisid voodis. Mind kallistab muul ajal ka, muudkui jookseb käed ees ise naerdes mulle sülle kallistama. Eriline kallistamise tuhin tuleb peale peale vannitamist, kui teda vannist rätiku sees välja tõstan, siis see konnapoeg muudkui ainult kallistakski mind. Päevas korra mängib mängu, et jookseb mulle sülle ja siis kõhule ronides hakkab mind pikali suruma. Kui saab pikali, on suur rõõm ja kalli.

"Kogemata" õpetasin keelt näitama. Nüüd näitame üksteisele muudkui keelt.

Saunafüürer on. Ainult meestega saunas leilitakski. Laval istub ja särab, kui härra leili viskab. On olnud meestel saunatamisi, kus ta ei olnud teps mitte esimene mees lavalt lahkuma. Kui varem istus härral süles laval olles, siis nüüd on ju suur poiss ja istub täitsa ise.

Esimese lasteaia päeva tegi ka olude sunnil. Meil mõlemil härraga oli koolituse päev (erinevad koolitused joppasid samale päevale), niiet kumbki ei saanud Mesilasega kodus olla. Mis siis ikka, laps vanaema juurde, kes juhtumisi töötab lasteaias. Oli rõõmus ja rõõsa esimesest sekundist peale, kohe tuuseldas ringi joosta. Eks hakkame vahepeal mõningaid päevi tegemagi nii, et viime lasteaeda. Kas alati just vanaema juurde, seda näis. Saab laps sotsialiseeruda ja ise ka oma aega.

No ja marakratt on muidugi ka. Ei ole enam kohta, kuhu ei roniks. Söögitoa laud või köögilaud, pole küsimus. Tool lauast eemale ja toolile, kust lauale saab kerge vaevaga. Vannitoas ronib vetsupotile, et sealt pesumasinat uudistada. Sisekujundamises on kõva käsi, kõik minu vaibad ja diivanikatted on suurem fopaa, mis tuleb ümberdisainida. Kuna kraanivee küsimus on jätkuvalt lahendamata joogikõlblikkuse osas, siis joogivesi on meil eraldi suures tünnis. Sealt ikka aegajalt leiab ühtteist - mänguasju, mähkmeid, sööginõusid.

Ja eks suhtlemine on tal ka aktiivseks läinud. Tema keeles muidugi. Kui miskit ei sobi, siis on kohe kõvem jutt ja nutt. Kui küsida, et näita, mis sa tahad, siis jookseb sinna asja juurde ja näpp püsti. Enamasti võtmed, külmkapp, ahju peal kuivatatud õunad, kommid. Oo, need kommid. Kaklen härraga ja vanaemaga. Ei anna lapsele kommi, aga ikka antakse. Neid ta ka sealt laua pealt otsimas ja maiustamas käib.

See on ikka imeks pandav, kui palju üks väike mutukas ÜHE aasta jooksul kasvab, areneb ja muutub. Alles aasta tagasi oli ta mul kaisus rohkem unes kui ilmsi ja oli nunnu pisibeebi. Nüüd see tegelane jookseb ringi, sööb ise ja ajab asju. Meil kunagi oli preili Mga ütlus, et päev päevalt midagi ei muutu, aga kui vaatad aasta tagasi, siis kogu elu on muutunud. Eriti kehtib see laste puhul :)

Projekt "Maja" - kuuekümne seitsmes peatükk (väliköögi esimene osa)

Kui blogisse on saanud kirja päris mitu tare projekti, siis kodu-projektidest on ka üks töös. See on üleni ja 100% minu isiklik projekt nimega "naine peab saama väliköögi, muidu mees ärgu lootku aprillist-oktoobrini süüa saada!"

:)

Selle tarbeks teen ümber puukuuri. Talv otsa olen süsteemselt kuuri puudest tühjendanud ja viisaprilliks saigi kuur vabaks. Aga loomulikult ei peitnud kuur endas üksnes ahjupuude aardeid vaid seda muud sodi jällegi sajaga. Üleüldse, kas siin majapidamistes on meil mõnda kuuri, mis rämpsu ja kola ei sisaldaks? Õudne. Koguaeg kirjuta sama teksti, kuidas suurpuhastust teen.

Aga enne viisaprilli ei saanud ma hakata rämpsu eemaldama teatavatel põhjustel. Sest seda poleks kuskile mujale panna olnud, kui esialgu hoovi tõsta. Seda ma aga ei tahtnud eksole.

Niisiis, peale viisaprilli sain asuda kuuri üleni tühjendama. Ka kuuri peale oli tekitatd lattidest ja laudadest lagi, kuhu peale kogutud hunnikus puukaste, laastukatuse laaste ja kõikvõimalikku muud kraami.

Tõstsin kogu kuuri tühjaks ja seejärel puhastasin ära põranda tekkinud sodist. Härraga saagisime erinevad latid ja kaikad ja lauajupid ahjukütteks ära ja ladusin riita ümber. Hoov jälle korras.

Siis kui ma kuuri seest tühjaks olin teinud
ja osa seina ka maha võtnud

Et aga unistuse poole edasi liikuda, tuli pildilolevat muldpõrandat koorima hakata. St kõvasti sügavamaks kaevata, sest kuuri talad on niivõrd madalad (kuuris selga sirgu ajada ei saanud), et normaalseks kõndimiseks on vaja minna sügavustesse. Nii umbes 30-40 cm. 

Pole mingi probleem Eesti naisele.

Ainult et selgus tõsiasi - kuuri taga mõne cm kaugusel on tohutu suur saarepuu ja selle juured on kenasti kuuri ehk tulevase väliköögi all. Niiet sellest labidatööst sai katsumus. Ma olen kolm pikka päeva rassinud lbida ja kirvega seda tööd teha ja kuurialune maa on nüüd üle 30 cm sügavam ja puhastatud. Jäänud on veel meetri laiuselt kuuri eest sama tööd teha, et saaks normaalselt katuse alla ka astuda ja mitte pead ära lüüa. See on VEEL kohutavam töö. Ma eile terve päeva vihaga võitlesin nende juurikatega ja edasi ei liikunud pea üldse. Tänaseks sain aga kõhuvalu ja halva enesetunde. Härra arvab, et rahmeldasin üle ja et kindlasti song ka. Viimast ma loodan siiski, et mitte, aga rahmeldamise osas on tal kindlasti õigus. Täna on looteasendis viibimise režiim.

Seega pean nend ejuurikatega võitlemiseks ikka härra abi rakendama. No siis on see köögiprojekt u 90% minu projekt eksole.

Kui mulla (mida ma olen ära vedanud loendamatu hulk kärutäisid juba... 30?...50?.. võimalik et rohkemgi) koorimisega saan ühele poole, saab tegeleda kivide ladumisega põrandaks ja nuputama välja möbleerimise. Kindlasti tahan ka kraanikausinurka koos veega, sest eesmärk on ju köögi vahet jooksmist vähendada. See suvine õues chill on alati nii tore. Kuni selle hetkeni, et... "kas sul nuga on? Aga kas kaussi saaks? Soola-pipart? Suuremat kaussi oleks vaja..." Ja ega need küsimused korraga tule vaid alati ükshaaval 5 minutiliste vahedega. Ma ei taha muudkui toa vahet enam joosta.

Seega taastun ja ootan oma unistuse täitmise jätkamisest.

sünnipäevanädal tehtud

Et meil on härraga sünnipäevadel 4 päeva vahet, siis ongi täiesti adekvaatne seda koondada nimetuse sünnipäevanädal alla. sel aastal võtsime rahulikult. Minu päev oli võtete ja õhtul sugulaste päralt, härra päev oli... keeruline :)

Härra nimelt oli ük suur error kogu aeg. Mul oli talle salajane üllatus planeeritud (noh, nagu ma IGAL AASTAL loodan, et mulle tehtaks, aga no mitte ei vea ühel preilil eksole) ja härra muudkui genereeris tegemisi sinna päeva. 

Kõigepealt ta tahtis minna jahimehe-koolitusele. Mina kui armastav naine kunagi, nullisin selle mõtte ära, et no sul niigi palju projekte käsil ja ehitada on vaja ja hooajaks asjadega valmis saada.

Siis ta planeeris paari külalist, mille ma ka hilisemaks suutsin rääkida.

Seejärel ta oli ikkagi mingi teise koolituse omale korraldanud selleks päevaks, kuhu ma hommikul veensin teda mitte minema.

Lõpetuseks kukkus hommikul igasugu toimetusi tegema ja kibeles kalavõrke sisse panema, aga teatasin, et tema vaba aeg on otsas ja nüüd korraldan mina.

Sõitsime Tartusse, Mesilane oli räägitud ämma hoolde, kes oli salaplaanist teadlik. Härrale andsin umbmääraseid vastuseid, et kino või kohvik või midagi. Rääkisin ka sokišopingust, sest ühtäkki olid tal kõik sokid otsas ja niiehknii neid vaja. Niisiis, Mesilane ämma juurde tuttu jäetud, sõitsime Taskusse. Härra siis liftis lootusrikkalt, et mitmes korrus (kino.. Dorpat... ???)? Viisin esimesele ja suundusimegi sokke ostma :) Ta võis olla üsna pettunud, aga välja eriti ei näidanud. Seejärel natuke veel aja parajaks tegemist ja ringi patseerimist, käsutasin autosse tagasi. Sõitsime Pikale tänavale ja parkisime sisehoovi. Seal on ümberringi palju ettevõtteid, ka üks Pesuköök, kuhu oleme paaril korral tare voodipesusid viinud, kui ise ei jõua tegeleda. Mul oli kodus ka "alibi" ette valmistatud, aga unustasin pesukoti muidugi maha. Kuna seal midagi erilist ettevõttet härra teadmisel ei olnud, arvas ta, et läheme erootikapoodi. Kahjuks ei olnud ka see mitte mu sihtkoht :)

Minu otsitaval kohal lihtsalt pole õues märgistust ja pidin siis googeldama kontakti ja telefoni teel juhiseid küsima. Tee viis sisse Tartu kaubandus-tööstuskoja sildiga uksest. Selleks hetkeks olid kohale saabunud ka kaks härra sõpra. Härra oli üllatunud, aga rõõmus. Ikka veel ei ampsanud läbi, et mis ma korraldan täpselt. Kaks sõpra veel seiklesid õiget kohta üles otsida, aga me liikusime siis uksest sisse ära.

Vot siis sai härra lõpuks selgust, mis meil kavas on. Neid, keda me veel ootasime, ta ära ei osanud arvata. Mul on hea meel, et üllatus täie ette läks, kui kallid M+A Tallinnast kohale jõudsid ja saime asuda põgenema :D

Sest ma olen juba ammmmmmuuu soovinud võtta osa ühest populaarseks saanud põgenemismängust ja selleks korraks valisin välja RoomScape.  Kaks valges kitlis "hulluarsti" võtsid meid vastu ja lukustasid ruumi, kust pidime hakkama vihjeid leidma ja end välja päästma. Aega oli täpselt 60 minutit selleks. Üsna ladusalt läks. 24 minutiga saime ukse lahti ja... ma rohkem ei tohi rääkida. See mäng on põnev siis, kui ei tea mitte midagi ja ise kõik läbi teha. Ütleme nii, et meil õnnestus põgeneda, olime täitsa edukad. Rekordit ei tulnud, kuigi oli täitsa lootust selleks. Aga saime hakkama täitsa ilma meeskonna vihjeteta ja vähemalt mina olen siiani ülivõrdes emotsioonides. Pärast veel tükk aega omavahel arutasime ja naersime, kuidas nüüd mõnda aega selles mullis oleme. Et kohvikus ka kui kaardiga maksmise hetk ja PIN vaja sisestada, siis hakkaks vhjeid otsima, et mis numbrikombinatsioon sobib :)

Nüüd tahaks juba uuesti ja mõnda uude kohta minna põgenema. Tartus kusjuures on neid kohti 8 vmt. Ülilahe.

Härra oma emotsioonidega oli tagasihoidlik, aga kinnitas, et oli üllatunud ja ei osanud midagi sellist oodata. JA et sõbrad ka, see oli veel eraldi üllatus. Minu poolne rõõm suur, see oligi eesmärk!

Projekt "Külalistemaja" - 27

Mõned kuud tagasi koristasime tares pööningpealset, kuhu härra hakkas juba töödega peale, et ehitada välja veel kaks tuba ja juurde voodikoht. Selletõttu meil ka algselt ei edenenud tööd sugugi, sest ka saunaga olime pihta hakanud. Siis otsustasime, et üks suur projekt korraga ja saun oli tol hetkel olulisem. 

Nüüd ootabki ees pööningu väljaehitamise jätkamine, aga mitte sellest veel hetkel.

Koristustööde käigus oli härra visanud hunnikusse erinevat tema silmis prahti minema viskamiseks. Mina viskasin silma peale ja mis ma näen??? Kaks imearmast vana raami. Mul on omaette kiiks, et kõiksugu raamid ma tahan kokku koguda, et neid hiljem nn pildiraamidena kasutada. Nii mul on ootele pandud erinevate suurustega aknaraame.

Need aga olid juba pildi- või ikooniraamidena ilmselt kasutusel olnud. Kui härra nüüd neid uuesti vaatas, nõustus, et on ägedad ja ei tohi ära visata. Jalutasin nendega koju ära.

Kodus liikus mõte kiiresti sellele, et kuidas neid kasutada saaks. Väiksem oli täpselt EHE kvaliteedimärgise suurusega, niiet otsustatud! Tuli see tunnustus ära raamida niiehknii, et tare seinale riputada.

Mõnda aega pidin siis härrale pinda käima, et ta mind selle protsessi juures aitaks ja voila, 4.aprill juba saigi asi tehtud :)