Tõesti, kuhu? Alles viiv tagasi oli see kreisi reedene tööpäev, mille sügavamaid tähendusi ma alles adun ning maitea, võibolla jõuan veel põnnama lüüa ja ümber mõelda.
Seejärel väikene paus ja ettevalmistus kodus, et jõuda ajas tagasi ürgaega, kus seksikad poolpaljad koopamehed ringi tatsasid ja veel seksikamaid ja veeel paljamaid metlasnaisi nuiaga taga ajasid ja koopasse lohistasid. Ehk siis ma käisin ühel erirajul peol. Rummikoola kadus me pudelitest võluväel, kuhu täpselt, on siiani teadmata ja uurimine on lõpetatud. On ainult flashbackid poolpaljastest meestehordidest, lõkkest, rummikoolast, tantsimisest ning jalanõude kaotamisest öösse, kus leidus koopamehi, kes need mulle üles otsisid. Lisaks on veel pildikesi vesipiibust (hmmm, ajalugu ei olnud koolis just eriti nõrk aine, aga ei meenu õpikust sellist pilti,kehv õpik ilmselt), ürgkeel(t)e tundmaõppimisest.... ning siis oma auto tagaistmest.
Ühtäkki oli kell hommik, ürgrahvas oli kadunud oma koobastesse ning välja loivasid tavalised joodikud ja tuumapohmell. Oi kuidas ma oleks tahtnud pool päeva magada ja haiseda omaette kuskil. Jalad reetsid, et öösel on mingi metsik trall rohus ja kes teab kus veel toimunud. Veel rohkem katki on nad nüüd ka.
Vastu sai võetud otsus liikuda. Põnn vuras Tallinna. Tunnise seikluse järel, mil ma suutsin kaotada pangakaardi ning lihtsalt raha raisata, liikusin tuldud teed pidi tagasi. Möödusin ürgkoosoleku platsist ja vurasin Jumindale, kus mind juba oodati.
Põnn keeras kruusateelt metsa vahele. Minge muffi, mitu südarit ma sellel teel üle elasin. On keegi sportautoga metsasihil sõitnud? Palju õnne mulle. Igatahes, ma olin täiesti veendunud, et kogu mu autoalune varustus tükkhaaval on mööda metsa laiali, sest hääled ja kolinad olid küll sellised, liitke juurde sügavarööpaline tee, suured kivid kahe rööpa vahel, vihmaveelombid ning porirööpad. Viimastes oli silmnähtavalt varem kinnijäädud ning rehvi ringi lastud. Mõnuga. Ja mina oma madalapõhjalise Põnniga pidin sealt läbi saama? Imekombel saingi, kuigi ainult eesoleva auto abi ja juhistega, kohati vist jäin isegi kinni ka, kuid lõpp-punkti siiski välja sõita ei julenud. Parkisin auto keset metsa ca kilomeeter enne finisit. Et oleks kihvt kogu oma varustust käe otsas kohale viia ja muudkui metsas edasi-tagasi jõlkuda.
Et siis kilomeeter enne finišit... Tuterdasin randa, vesipiip ühes ja madrats teises käes, õlled jäid autosse. Varem kohale jõudnud rahvas chillis liival, eufooriapursked minu saabumisel olid meeliülendavad. Järgnesid grill ja chill ja lebo ja ühismängud ja vesipiip ja grill ja tähistaevas ja telkimine. Kerge paanika ka, et kuidas järgmisel päeval autoga tagasi kruusateele saada, sest seda Kolgata teed mai tahtnud küll enam ette võtta. Öösel saabunud mitmetunnine paduvihm just mind optimistlikumaks ei teinud.
Hommik. Kondid on kanged, kõik kohad valutavad, külge sai pöörata üksnes nelja inimese konsensusel. Igatahes see telgis magamine oli siiski parem lahendus, kui minu esialgne plaan oma auto tagaistet veelkord uurida.
Ja siis juhtus mingi imelik asi. Ma tegin elus esimest korda hommiku-slash-metsajooksu. Kohas, kus Põnn mind truult ootas, jagunes metsatee kaheks. Süda ei andnud rahu, sest tuldud teed tagasi ju minna ep saand ning põrutasin jooksuga siis vaatama, mis tee see veel on. Oli ca kildine rada, oluliselt paremas konditsioonis ning oluliselt lühem, kui teine tee. Hvakk, miks ma üldse seda teist teed pidi tulin? Siiski, suuri kive ja sügavaid rööpaid siiski jadus, muda ja vett ka. Kuid põnn, va metsatraktor, murdis kõva 5 km-se tunnikiirusega sealt läbi esimesel käigul, mul süda pekslemas sees, et pekki kui kiiresti auto perutab. Ellu jäime, välja saime ning terveks jäime. Mul on erivinge auto ikka :)
Ja siiski, mai saa aru, kuidas see nädalavahetus nii kiiresti möödus, et ma jälle töölt end leian?
WM
