Jälle kuu aega möödas, kui viimati siin valge "paberi"-lehe avasin, et natuke muljetada.
Päevad lähevad kiiresti, ei saa salata. Isegi vaatamata sellele, et päevad on oluliselt pikemaks ja valgemaks läinud. Vastukarva on see, et kevad nii jahe ja tujukas on. Jäägi läks meilt Peipsilt ära alles aprilli lõpus ning järve jahedus kollitab siiamaani.
Tegeleme härraga kahekesi uue paadimaja ehitusega. Mis peale vaadaytes tundub käkitegu, hoogtöö ja nädalaga valmis, kerib meil juba rohkem kui kuu aega nokitsemist. Kui ei ole kandiline karpehitus, siis ikka iga asja juures mõõta, üle mõõta, nokitseda võta nii palju aega. Mina olen enamasti millegi ulataja, ette tooja, toetaja, lihvija või värvija. Aga väga uhke tunne on, et kui härra on olnud katusel, siis mina olen pidanud ühes või teises kohas kruvi ise kinni laskma akutrelliga ning all mõõdulindiga lauajuppe mõõdistanud ja parajaks saaginud, et neid härrale edasi ulatada. Saan ikka öelda, rinda kummi ajades, et mina ka ehitasin, kohe päriselt.
Kui koduhoovi saime väga vinksilt puhtaks, siis on kõik need hunnikud hakanud kogunema Mesi tare randa, kuhu ma neid üldse ei taha. Aga no et ehitus seal käib, siis pole midagi parata. Materjalid peavad ju olema käe pärast ja neid hunnikuid juba jagub.
Et ämm ootab kannatamatult, millal oma ettekasvatatud taimi meile sokutada, tuli ette võtta kasvuhoone ette valmistamine. Se eoli jäänud täpselt nii, nagu sügisel peale viimast kurgikorjet välja astudes ta selja taha jäi. Eemaldasin vanad kuivanud taimed ja maltsa, kaevasin mulla läbi ning täna ilmselt läheb istutamiseks. Iga kord kevadel mõtleme, et kas viitsime sellega jännata üldse, kes kastab (sest koguaeg unustame ära ja nii palju muid tegevusi tuleb peale), aga südasuvel oma aia tomatit ja kurki süüa on ikka puhas lust. Samuti on kohe kergem ka hommikusöökidega tegeleda, sest kui külalised saabuad hilja õhtul ja tahavad hommikul ka süüa, siis tuleb kiirelt midagi välja mõelda. Kasvuhoone aitab! :)
---
Käsi püsti, kes seda Mesilast mäletab?
See oli pmst eile ju, kui ta sündis ja ma siin Peipsi ääres rohkem kanda kinnitasin...
See Mesilane lõpetab 12 päeva pärast lasteaia. Elu esimene väga tähtis pidu tuleb. Kodus nõuab üha ja enam õigusi olla suur poiss. Käia ise, teha ise. Nii oli TÄNA esimene päev minu elus siin, et viisin oma põnnid hommikul bussipeatusesse, kus nad ise kahekesi koos lasteaeda sõitsid. Mesilane on seda teinud juba kordi ja kordi. Aga Mutukas ei saa ju maha jääda sammugi, kui suur venna läheb. Ja mina sõitsin koju tagasi. Eile sõitsid nad ka koos kahekesi (no koolibussis lapsi palju, sh ka meie küla omasid), aga ise sõitsin bussi järel ja läksin luurama, et kas ja kuidas nad ikka peatusest lasteaeda liiguvad ja saavad. Ja kas minu peale loetud sõnadest peetakse kinni. Härra käskis vaikselt luurata, niiet nad ei näe, aga jäin ikka vahele. Said väga ilusti hakkama ja seetõttu täna siis ei hakanud sõitma 30 km edasi-tagasi, et luurata, vaid usaldasin neid. Sügisel hakkab Mesilane ju koolis käima ja kas tõesti on nad vaikselt oma kotka(mesilase-)tiibu sirutamas ja saavad ise hakkama?
Ja polegi rohkem praegu mahti ülestähendusi teha, sest selleks et remondi- ja ehituspostitusi teha, tuleb minna ehitama. Aeg pressib peale ja mul on kange soov juuniks see paadimajake valmis saada. Naiivne lootus, ma tean, aga lootma peab.
